Parim film sponsorite püügiks

Donald Tomberg

Spurlock müüb ennast avalikult, laseb end ära kasutada ja kasutab nõnda ärakasutajaid. Dokumentaalkomöödia „Parim film, mis eales müüdud” („The Greatest Movie Ever Sold”, USA 2011, 90 min), režissöör Morgan Spurlock, stsenaristid Morgan Spurlock ja Jeremy Chilnick, operaator Daniel Marracino, helikujundaja Jon Spurney, monteerija Tom Vogt. Osalised J. J. Abrams, Peter Berg, Paul Brennan, Quentin Tarantino, Noam Chomsky, Donald Trump, Ralp Nader jpt. Esilinastus 24. V kinos Sõprus. Morgan Spurlock on režissöör, kes saab öelda, et tema filmide mõjul on laias ilmas tõepoolest midagi muutunud. Filmis „Ülisuur mina” („Supersize Me”, 2004) katsetas režissöör eksperimendi korras oma nahal, millist mõju avaldab tervisele see, kui toituda ainult kiirsöögikohtades. Tulemuseks oli, et kuu aega hiljem kaalus Spurlock 12 kilo rohkem ning arstidest järelevalvajad kinnitasid üksmeelselt, et tema üldised tervisenäitajad tekitavad pehmelt öeldes muret. Muutus Spurlocki tervis ja ümbermõõt, ent muutus veel midagi. Filmist sai Ameerikas hitt ja aastal 2004 teatas McDonald’s, et lõpetab oma ketis supersize-portsjonite pakkumise. Aastaid hiljem on Spurlock ette võtnud reklaamimaailma. Filmis „Parim film, mis eales müüdud” katsetab mees omaenese naha (meelelahutus)turule viimist. Spurlocki käekiri ja eesmärk on mõlema filmi puhul sarnane: näidata, kuidas süsteem töötab. Ja kuigi reklaamivaldkonna paljastamisel on raske öelda midagi uut ja ennekuulmatut, on „Parim film ...” suurepärase ideega. Spurlock katsetab ja näitab enda peal, kuidas üks turundusskeem töötab iseenesest ja puht mehaaniliselt.

Meelelahutustööstus vaevleb mitme ahne leivaisa käes, üks nendest on tootepaigutus. Millist mahlajooki seriaali/filmi/bändi kangelane joob, millise autoga ta sõidab, millise küpsisepaki poest kaasa võtab? See kõik on määrava tähtsusega ning on selge, et siin pole midagi juhuslikku. Spurlock teeb filmi tootepaigutusest, kus süžee ongi niisama lihtne: režissöör otsib sponsoreid ja paigutab siis leitud sponsorite tooted oma filmi, vastavalt kokkuleppele. Kogu filmi eelarve kujuneb selle tegemisel, ehk siis tuleb leitud sponsoritelt. Masinavärk läheb käima, kõik osalejad on eneseirooniast teadlikud, ent äri on ikkagi äri ja kasum on prognoositud. Spurlock keerab meelelahutusprodukti pahempidi. Tootepaigutus, isegi kui on pealetükkiv, peaks jääma varju ja kinnituma süžee ja kangelase külge, Spurlock kinnitub aga kangelasena ja süžee kandjana tootepaigutuse külge.

See film ei ole kohutavalt naljakas, aga on siiski üsna muhe. Mõned hetked on tõepoolest ühekorraga jämedalt ja peenelt koomilised. Näiteks episood, kus Spurlock vestleb Tarantinoga. Jutt veereb vahetult ja Tarantino räägib, et tema ei pane tootepaigutust eriti tähelegi, vestlejate ees laual on aga paigutatud toode.

Nagu filmis „Ülisuur mina” kannab ka „Parimas filmis …” põnevust ja pinget eksperiment ja selle kõrvalnähud. Spurlock müüb ennast avalikult, laseb end ära kasutada ja kasutab nõnda ärakasutajaid. Spurlock paigutab tooteid ja teeb iseendast toote. Tekib küsimus: kas ta siis müüb ennast või mitte? On põnev märkida, et praktilises mõttes otsustab selle moraalse küsimuse juriidika. Lõpuks määravad lepingud, kas Spurlock on ostnud oma mängu on või mäng ostnud Spurlocki.

Ühest küljest paljastab Spurlock seda, mida kõik niigi teavad, teisest küljest suudab ta aga siiski ka üllatada. Spurlock seob diskursiivselt selle, mis igapäevakõnes on lahus. Üldiselt ei ütle reklaamimees keset reklaami, et „tegelikult see küpsis ei olegi nii hea, ma lihtsalt tahan teie raha ja ühtlasi ka konkurenti võita”. Säärase tõdemusega võib reklaamimees aga vabalt lagedale tulla näiteks õhtuses TV-jutusaates. Ühesõnaga, me teame küll, kuidas asjad on ja käivad, aga nendeks teadmisteks on oma koht (ja aeg). Spurlock toob oma filmis aga samale avalikule tasandile reklaami eesmärgi, mehaanika ja siis ka (igati toimiva) reklaami. Ja see toob ikkagi kaasa kerge üllatuse.

Filmi kandvamaks teljeks võib aga pidada hoopis seda, et Spurlockil õnnestub üksjagu kaardistada (kõike)hõlmavat müügimentaliteeti. Kasutades kulunud võrdlust, võime öelda, et õigupoolest on reklaamimaailm müügimentaliteedi seisukohalt vaid jäämäe veepealne osa. Reklaamide peale on lihtsalt lihtne näidata, ent tegelik küsimus on ju ikkagi elus endas. Ja sellest filmist leiab oma ala kaalukatelt tegijatelt kaalukaid kokkuvõtteid. Näiteks: „Tänapäeva maailmas on kuulsuse ja usaldusväärsuse vahel nabanöör. Kuulsuse all mõistetakse silmapaistvust”, „Äri loomuses on ületada piire ja lõhkuda tabusid”, „Pühaduseteotus läheb hästi kaubaks”.

Paistab nii, et räägitakse fundamentaalsest sotsiaalsest (suhte)mehaanikast. Me kuidagi adume, et ülalmärgitu igapäevapraktikas toimib/„ müüb” ja lähtume siis sellest nagu mentaalsest taustsüsteemist. Kui ärimentaliteet on üldine, siis ta on üldine, rahaga ei peagi siin alati jändama. Seejuures on põnev, et asjatundjad esitavad need tõdemused nagu mehaanilised, aga toimivad printsiibid, räägivad nagu masinast.

Filmi kogu eelarve tuleb sponsoritelt, aga lõpuks selgub, et ühele firmale teeb Spurlock ka tasuta reklaami. Kusagil Ameerikas on selline firma, mis teeb šampoone nii inimestele kui hobustele. Paistab tore firma. Ja Spurlock teeb neile reklaami. Lõbu pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming