Pariisis ja Lembitul

Olev Remsu

Noorvana, boheemlasest arhivaar, humanitaarlasest militaar, literaadist majandusteadlane, keelemehest poliitik, veinisõbrast luuraja, pagulasest vasakpoolne. Dokumentaalfilm „Armud jäänud, armud tulnud” (Freyja Film, 2012, 89 min), režissöör Tõnu Virve, stsenaristid Vahur Linnuste ja Sirje Normet, operaator Rasmus Puksmann, helilooja Sven Grünberg, monteerijad Marju Juhkum ja Rasmus Puksmann, helirežissöör Harmo Kallaste, tegevprodutsent Rihard Virve. Esilinastus 26. IV kinos Artis. Minu meelest on portreefilmi autori esimene vaev leida õige portreteeritav. Kas igast väljapaistvast inimesest saab teha hea portree? Kindlasti mitte. Inimese teened rahvuse ja ühiskonna ees, olgu siis kultuuris, majanduses, spordis või muul alal, on tugev plusspunkt, kuid õiget, filmilikku filmi need plussid ei garanteeri. Pigem võib tulemus kalduda lakeeritud kroonukunsti poole, milliseid filme meil ongi hakatud juba tegema. Natuke filmilikumad on pahategijate filmiportreed, kuid ka ainult sellest, et keegi on paadunud kurikael, jääb heaks filmiks väheseks. Suure portreefilmi kandja peaks sisaldama endas midagi väga vastandlikku. Ja vaat selle poolest on Vahur Linnuste portreefilmi õige kandja. Kes ta siis on? Noorvana, Pariisi eestlane, boheemlasest arhivaar, humanitaarlasest militaar, literaadist majandusteadlane, keelemehest poliitik, veinisõbrast luuraja, pagulasest vasakpoolne, isa, kelle lapsed on ilmale toodud umbes poole sajandi pikkuse ajavahega. Ilmselt leiaks mõne oksüümoronpaari veel, kuid piisab nendestki. Aabitsatõde on ju seegi, et elulugu on kole halb lugu. Seda muidugi dramaturgiareeglite mõttes, süžee mõttes, mitte hinnanguna kellegi elule ja tema tegemistele. Eluloos pole kausaalset siduvust, üks elulooetapp ei haaku teisega põhjuse-tagajärje ahelana, vaid ainult kronoloogiliselt.

Portree- ning ajaloo- ja poliitikafilm

Portreefilmi „Armud jäänud, armud tulnud” režissöör ja peaprodutsent Tõnu Virve ning stsenaristid Sirje Vihma-Normet ja Vahur Linnuste ise on selle kari ületamiseks haakinud Linnuste eluloo meie lähiajalooga. Nõnda annab juba Linnuste eluloost rääkivad filmipeatükidki pealkirjastada: 21. juuni ja sellega seotu, küüditamine, metsavendlus, põgenemine 1944. aastal Rootsi jne.

See on mõneti riskantne tee, õigustatud vaid portreteeritava tõelise pühendumuse puhul. Siis, kui inimesel nagu oma elu polegi (või on see sügaval tagaplaanil), kui inimene on elanud vaid ühiskonnale. Küsime näiteks, ega autoritel pole segi läinud portree- ning ajaloo- ja poliitikafilm?

Vastus on – aga miks ka mitte! Küllap kõlab see mõnevõrra õõnsalt, kuid ikkagi julgen öelda, et Linnuste elu väljaspool ühiskonna (ja mitte ainult Eesti) konteksti näha oleks üsna võimatu.

Veel varitseb autorite valitud teostuses üks kari: nimelt jutustab ju Linnustest peamiselt Linnuste ise. Võiks norida, kas teisi allikaid siis polegi?

Ent ka sellest karist on mööda loovitud ja sedagi tänu Linnustele endale. Jutustaja jutustab ju oma elust kui ühiskonnaprotsessi osast, teeb seda distantsilt, otsekui oleks see midagi seesugust, mis täiesti isiklikult temasse nagu ei puutukski, oskab otseselt temaga seotud üksikasjad muhedusega varjata. Ja kes ikka muu oskakski sellest paljutahulisest mehest rääkida kui mitte mees ise!

Dokumentaalfilm peab vaatajas looma kohaloleku meeleolu, portreefilm peab portreteeritava tegema peaaegu isiklikuks tuttavaks.

Mul on au tunda Linnustet isiklikult (õige pisut) ja ma võin filmi vaadates endalt küsida: millised episoodid viivad vaataja minu Linnustele kõige lähemale? Arhiiviepisoodid! Kust leiab arhivaar Linnuste oma suurimad leiud? Ikka omaenese arhiivist, mis täidab veinikeldrigi osa. Sel kummalisel moel on kahtlemata kõige õnnelikumad just boheemlikud arhivaarid, kelle hulka on au kuuluda Linnustelgi. Ei pea ju arhiivis hoidma ainult väärtuslikku kila-kola, samuti mitte paberdokumente. Kui arhiiv asub keldris, siis sobib see ka suurepäraselt veinikeldriks, kus võib hoida sama väärtuslikke pudeleid nagu paljud arhivaalid.

Allveelaev Orzeli lugu

Kuhu rändab nooruslik, otsekui punase viinamarjaveini reklaami moodi mees tagasi? Ikka lapsepõlve, ikka Koplisse ja kesklinna. Narva maanteele, kus Vahur koolis käis. Vahuri isa oli meie väga kõrge mereväeohvitser, meie mereväe staabiülem Rudolf Linnuste, kes oli otseselt seotud kangelasliku allveelaeva Orzel juhtumiga. Staabiülem Linnuste koguni vabastati ametist just selle tõttu, et poolakad koos oma allveelaevaga vabadusse põgenesid. See on meie muidu alistumisterohkes ajaloos üks sangarlikumaid episoode ning minu arvates on see ka suunanud Linnustet kujunema just selliseks, nagu ta on meil olemas.

Torpeedode mahalaadimist Orzelilt käis Vahur poisina koos isaga vaatamas. Isa täitis teenistuskohust, poiss tundis huvi allveelaeva vastu. Vahur on sõitnud koguni meie mõlema allveelaevaga, nii Lembitu kui Kaleviga, ning tänasel päeval oskab Linnuste neid väga sarnaseid aluseid silueti järgi omaaegse ülesvõtte järgi eristada. Öelge mulle veel üks boheemlane, kellel selliseks asjaks jaguks silma ja teadmisi?

Viskasin eespool õhku alati väga paeluva luureteema. Nüüd tõmbun veidi tagasi, täpsustan. Linnuste puhul on juttu olnud siiski ainult (Prantsuse?) luure aitamisest, mitte millestki rohkemast. Aga eks ole ju luure aitaminegi natuke luuramine …

Linnuste ei kaunista end võõraste sulgedega. Ta eitab filmis varem ajakirjandussegi jõudnud versiooni, et koolipoisina kuulus ta legendaarsesse Leo Talgre vastupanurühma, ütleb, et tal oli sinna ainult kutse, isiklikult ta kohale ei jõudnud. Küll aga oli ta valmis relvaga võitlema nn ketikoerte (Saksa välipolitsei) vastu.

Paljudel on mulje, et meie pagulus tegeles ühtse rindena nõukogude võimu vastu okupeeritud Eestis. Õige on see, et tegutses vastu, kuid mitte see, et ühtse rindena. Oli vasakpoolseid, oli neid, kes tunnustasid meie saavutusi kultuuri alal. Üks neist oli Linnuste.

Kui palju on Linnuste teinud Sorbonne’i õppejõuna, tutvustades meie kultuuri ning tõlkides Arvo Valtonit, Mati Unti, Friedebert Tuglast, Jaan Oksa, Toomas Liivi, Andres Ehinit ja Jaan Kaplinskit! Näeme prantsuskeelset infolehte Bulletin d’Estonie-Presse. „Armud jäänud, armud tulnud” viib meid kohtadesse, kus Linnuste õpetas aastail 1960–1990 Pariisis eesti keelt ning propageeris eesti kultuuri.

Tõtt-öelda film venib, ju ei ole suudetud mõnedest episoodidest loobuda ja teisi tihendada. Usun, et „Armud jäänud, armud tulnud” võiks vabalt olla pool tundi lühem. Filmina oleks teos võitnud, portreteeritava isikuna poleks Linnuste oskusliku kärpimise puhul midagi kaotanud.

Olemuse peidetud tahk

Veel üks detail, võiks öelda, et pisiasi, hakkas mulle vastu. Aga see pisidetail peaks andma mõtte nimelt filmile ja isegi Linnuste elule. See on filmi algustiitrite moto, nimelt Johann Wolfgang von Goethele omistatud tsitaat: seadusandjad ja revolutsionäärid, kes korraga lubavad ühesarnasust ja vabadust, on kas fantastid või šarlatanid. Minu meelest ajavad autorid sellega mingit võõrast asja, sellist, mis ei kuulu Linnuste juurde. On ju Linnustele ikkagi sümpatiseerinud vasakpoolsus, mis oli meie emigratsioonis mõnevõrra harukordne nähtus, kuigi mitte täielik erand.

Kuna end vasakpoolseks pidav bolševism allutas meie kodumaa, siis ei tohi paguluses keegi olla vasakpoolne, umbes nii kõlas emigratsiooni kirjutamata seadus. Aga Linnuste oli!

Toodud tsitaat unustab ära suure kolmiku liberté, égalité, fraternité kolmanda liikme, nimelt vendluse, mis peaks tegema võimalikuks vabaduse ja võrdsuse koosolemise. Just sellest fraternité (olgu pealegi, et totaalselt utoopilise) kandist oleksin mina söandanud otsida Vahur Linnuste olemust.

Muusikavõhikuna pean ma Sven Grünbergi loodud muusikat kosmiliseks – ja ka see käib Linnuste kõrge lennuga otsekui linnuteega ilusasti kokku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming