„Papa” on lihtne ja soe

Margit Adorf

Puudub takistus, mille ületamine nõuaks filmi tegelastelt pingutust.      Mängufilm „Papa” („Farsan”, Rootsi 2010, 98 min), režissöör Josef Fares, stsenaristid Josef Fares, Torkel Petersson, operaator Linus Eklund, kunstnik Lina Nordqvist,  Per Eglandi muusika, monteerija Michal Leszczylowski ja John Hellberg, produtsent Anna Anthony. Osades Jan Fares, Torkel Petersson, Nina Zanjani, Hamadi Khemiri, Juan Rodríguez jt. Linastub kinos Artis.  Artises linastub Rootsis elava Liibanoni päritolu režissööri Josef Faresi uus komöödia „Papa”. Äärepealt oleks kirjutanud „värske”, kuid kahjuks seda ei saa selle filmikese kohta öelda. „Papa” on küll väga soe ja südamlik film, kuid selle komistuskivi on liigne lihtsus. Kõik on etteaimatav. Jörgen (Torkel Petersson) on korralik väikekodanlane, kes peab jalgrattakauplust. Samas töötab raamatupidajana ka tema ema, lisaks on poekeses tööl kaks jalgrattaparandajat  Papa Aziz (Jan Fares) ning Juan (Juan Rodríguez). Papa on Issi suure algustähega, ta on ülihoolitsev ning soovib kõiki abistada. Tema naine on juba aastaid surnud ja poeg Sami (Hamadi Khemiri) püüab teda vaikselt suunata uut elukaaslast otsima. Papa ning pojakese ja tema minia suhete liinis ei ole eriti midagi üllatavat: me näeme sooja perekonda, kus üksteisest hoolitakse, kohati ehk liigagi palju. Ka tegevusliin on lihtne ja lineaarne,  pole just vaja olla geenius, et kohe ära näha, millega film lõpeb.   

Meeleolukaid vahepalasid pakub õnneks  Jörgeni ja Lotta (Jessica Forsberg) abielukriis, mis jookseb poja ja isa loo paralleelina. Siin näeme juba režissööri varasematest filmidest „Jalla! Jalla!” ja „Pollarid” tuttavaid absurdikoomika elemente. Muidu tagasihoidlik mees astub meeleheitlikke samme, et saada võimalikult macho’ks. Ta on muutunud paranoiliseks: arvab, et naine himustab naabruses elavat ambaali, kes on tema silmis mehisuse musterkehastus. Stseen, kus Jörgen salatit valmistab,  on kahtlemata filmi üks naerutavamaid hetki. Juani tegemisi on kajastatud nõrgemalt, kuigi tema korraldatud kohtinguepisoodis on püütud taas sisse tuua absurdihuumorit ja vürtsikaid naisi. Pinge langeb, sest mehed hoolivad rohkem surevast koerast ning kadunud armastusest. See on nunnu, kuid siinkohal tahaks öelda, et asi läheb liiga pehmeks, liiga soojaks, võimalik, et ka liiga väheusutavaks, sest niisuguse iseloomuga mehed ei tohiks  tahta sääraseid litsakaid naisi üldse tunda. Aga see selleks, vaid väike kõrvalepõige.     

Kui vaataja on varem näinud sama autori  filmi „Pollarid” (2003), mis jooksis meie kinodes edukalt, siis on võimalik, et „Papa” valmistab pettumuse. Mulle näib, et „Papa” on samm tagasi „Jalla! Jalla!” (2000) juurde, kusjuures viimati mainitu on samuti parem. Kui aga minna kinno sooviga näha roosamannalist liigutavat perekomöödiat, siis on kõik kõige paremas korras. Lugu liigub edasi ladusalt, midagi häirida ei tohiks, näitlejate osatäitmised on tasemel, meelelahutust pakub film samuti. Ometi  jääb vähemalt mulle midagi kripeldama. Kõik on liiga lihtne, tahaksin selles filmis näha veel veidi intriigi. Praegu polegi „Papas” õieti mingit probleemi, kõik inimesed on mõistvad, andestavad, kõik laabub liiga lihtsalt. Puudub murdepunkt, takistus, mille ületamine nõuaks filmi tegelastelt pingutust. Nagu mainitud, on kõige õnnestunumaks liiniks Jörgeni ja Lotta suhtekriis, midagi sarnast oleks soovinud näha ka papa ja poja suhetes või poja ning minia  omavahelises liinis. Mingeid elemente seal ju on, kuid neist libisetakse kiiresti ja pinnapealselt üle.     

Väikese eelarvega filmi kohta on tulemus  igatahes aplausi väärit ning ilmselt lahkub selle filmi publik kinosaalist rõõmsa ja rahulolevana. Kahtlemata on vaja ka selliseid kergemaid komöödiaid, lustiga valminud filme, puhast meelelahutust, mille vaatamine pakub lõõgastust. Ja ikkagi ja ikkagi ja ikkagi jääb selle filmi juures kripeldama see, et kokkuvõttes on „Papa” liiga selgrootu ja iseloomutu. Kui juba teha selline komöödia, kuhu on elementidena sisse pikitud näiteks karjääris meheks  õpetamise stseen või psühhedeelsel lainel sensuaalsed daamid, siis võiks selles liinis ka jätkata. Praegu jääb mulje, et justkui tahaks, aga ei julge. Loodetavasti jõuame siiski ära oodata selle, et Fares saab ühel päeval valmis üdini absurdikomöödia ning teda ei hoia enam tagasi kammitsev soov meeldida kõigile ühtviisi: nii neile, kes hindavad elulisi filme, kui neile, kes eelistavad vürtsikamat tulevärki, millel ei pruugi olla reaalsusega suuremat seost.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming