Paneme minema! ehk Kaheksa kevadist pääsukest filmitudengite mängumailt

Rein Tootmaa

Tudengifilmide kogumik „Alguses oli sõna … ja siis sündis film”. BFM, 2012. Balti filmi- ja meediakooli filmiosakonna magistritöödest kokku pandud filmikassett kahel kettal kaheksa lühimängufilmiga on tähelepanuväärne sündmus meie kultuurielus ja ka Eesti filmiloos. Filmitehniliselt ja -kunstiliselt on tavalise vaataja silmis (kes ongi olulisem vaataja kui kriitik/asjatundja/spetsialist, kes rohkem „vigade” leidmisele seadistatud) kõik filmid head ja väga head, üllatavalt ühtlase tasemega ning moodustavad koos ka üsna korraliku terviku. Seda kindlasti tänu väga headele õpetajatele ja juhendajatele, eesotsas Jüri Sillarti, Peeter Simmi ja Valentin Kuigiga, keda on kõikide filmide (välja arvatud viimane, kus on teised nimed) lõputiitrites ka ilusasti tänatud. Nii et „Eesti filmi tulevik on helge!”, nagu kasseti tagakaanele ka trükitud, ja noortel filmitegijatel õpipoisi eksamid tehtud ning selli-, kui mõnel mitte juba meistripaberid taskus. Nii et keskendugem rohkem filmide sisule, sest sõnum (hoolimata filmikeele mõningastest erisustest ja võimalikest „vigadest”, mida fikseerigu teised, kui tahavad) jõuab eranditult kõigi filmide puhul pärale. Mõnes filmis kohe, mõnes mitte päris kohe; mõne puhul tuleb ka tükk aega mõelda, et no mis see siis nüüd oli? Aga kes on filmi tähelepanelikult vaadanud, oskab mõelda ja tahab aru saada (mitte ei löö käega ega kehita õlgu), sellele on peale emotsionaalse laengu sõnum kättesaadav küll.

Kuna filmikassetile on kirjutatud (s.t siis kasseti pealkirja ilmselt: „Alguses oli sõna… ja siis sündis film”, siis sellega on ehk õigustatudki siinse kirjutise rõhuasetus sõnumi(sõna)-vaatlusele, sest igasuguse kunsti puhul on olulisim ju ikkagi see, kuivõrd seal sisalduv vastuvõtjale pärale jõuab, hoolimata „keelest”, milles seda tehakse. Muidugi sõltub päralejõudmise mehhanism „keelest”, antud juhul siis filmikeelest, ja teose kunstiline tase filmikunstilisest tasemest, aga nagu juba öeldud: mina siin probleemi ei näe. Las teised näevad, kui tahavad, ja kirjutagu siis ka sellest eriala väljaannetes, kui vajalikuks peavad! Minu meelest oleks seda tarvis filmitegijatele endile – vist kindlasti! Või siiski mitte: võib juhtuda, et looja hakkab kättenäidatud „vigu” parandama ja rikub sellega oma tärkava filmikeele isikupära ära, nivelleerub/standardiseerub, ja on seda siis niigi üha hullemini nivelleeruvas ja standardiseeruvas maailmas, jah, paraku ka kunstimaailmas (kes oskab näha, see näeb) – on seda siis vaja!? Veel oleks seda vaja filmispetsialistidele/kriitikutele, neile kindlasti.

Püüan lähtuda ja läheneda neile filmidele hariliku vaataja positsioonilt, niipalju kui see nn tavaline vaataja üldse eksisteerib ja niipalju kui see on üldse võimalik.

Millest siis noored filmitegijad, tegelikkuse fikseerijad ja ideaalide külvajad, maailmaparandajad jms mõtlevad, mis paneb nad muretsema, mis teeb neile valu? Millest ta räägib, mis on ta südamel, mida peab oluliseks võimendada, kuhu kaamera suunata ja millele fookustada? Mis on meie tänase maailma ja meie ühiskonna valupunktid!? Mis on meie inimestega lahti!?

Iga film on omaette kunstiteos, nii siis võtkem neid lugusid ühekaupa! Eeldusel, et neid filme pole suurem osa Eesti filmivaatajaid veel näinud, annan iga uue linaloo käsitluses ka lühikese loo sisukokkuvõtte.

Hämarusest valgusse/selgusse/helgusse

„Aeg ei peatu” (22 min), režissöör ja stsenarist Moonika Siimets. Vanemas keskeas naine on väga haige, enamik aega voodis, käib karguga. Ta on üksik, meest ei ole, aga tütart, kes tööl käib ja teda hooldab, sõimab ta litsiks. Talle juhtub „külla” tulema vanem meesterahvas, kah üksik. Malle (Ene Järvis) saab kohe terveks, viskab kargu nurka ja nad panevad koos Jaaniga (Feliks Kark) peo püsti ning siis ka koos minema kokku elama. See on pealiin, millele lisandub pisuke kõrvalliin tütre Miina (Carita Vaikjärv) näol, kes on ka üksik ja pole ema hooldamise tõttu pool aastat „väljas” käinud. Koorub ka välja üsna mõtlemapanev alatuse teema: (ema mängib tütre ees haiget, kasutab teda inetult ära ja laseb enda eest hoolitseda, kuigi saaks ise kõigega hakkama. Jaani suust tulevad mõned elutarkused (tervislikud eluviisid, looduslikud ravimid) ja sotsiaalsed vihjed („arste ei maksa kuulata, kõik nad on nende farmatseutide käsilased”).

Siimetsa lühifilm kulgeb hämarusest valgusse/selgusse/helgusse nii otseses pildis (alguses hämarad/udused looduskaadrid, lõpus hele taevas ja vaba väli, taamal terendub kirikutorn) kui sisus. Üsna heakujundlik teemakäsitlus ning muulegi filmikunstilisele teostusele ei näe midagi ette heita. Muusika sekundeerib sündmustikule ja toetab filmiloo mõtet: Emil Laansoo ansambli „Armastus aprillis”, Marino Marini ja Amanda Leari „Enigma” (Jah, tõepoolest mõistatuslik, kuidas armastus võib väga haige inimese täiesti terveks teha.) Nii et hea lühike lugu, head näitlejad, hea teostus, teeb vaatajele hea tuju.

Tumedusest-mustast teadmatusse!

„Võõrsil” (7 min), stsenarist ja režissöör Hardi Keerutaja, operaator Aivo Rannik. Selles filmis toimib enam-vähem sama mõte: kriisisituatsioonist minemapanek. Kui eelmises vaadeldud filmis saime seda nimetada hämarusest valgusse minekuks, siis „Võõrsil” kohta oleks sisukohasem: tumedusest-mustast teadmatusse! Niisiis elavad koos mees ja naine. Kristina (Jaanika Arum) on ilus naine, aga ta on Aigarile (Argo Aadli) nagu naine: nad elavad ja magavad koos. Aigar aga tundukse nagu kaup ja vang korraga, kellelt on ära võetud pass, ning ta teeb Kristinale haiget. Aigar: „Mida sa teed iga jumala päev? Nussid mu ajusid! Ärkad, vahid tundide kaupa ennast peegli ees, proovid oma kostüüme selga!” Kristina: „Türa, sa oled siin ikka mingi mõttetu kark, kõik, mida sa ütled, teeb mulle haiget, miks sa teed nii?” Kristina läheb vannituppa, võtab sealt oma passi, paneb jaki taskusse ja läheb kallistab siis Aigarit. Viimane ei oska aimatagi, et see on hüvastijätu-kallistus. See on ka filmi tippkaader: kallistavad mees ja naine ukse ees, mis on lahti ja kust paistab ere valgus, kuhu kogu lugu suububki. Nii et ühe stseeni, märksõnade, vihjete ja kujunditega (mehel jalas punased püksid ja seljas kirju särk; Kristina pass suures plaanis, kaanel: Euroopa Liit, Eesti) äraräägitud lugu. Tempo ja miljöö on kuidagi itaaliapärane, kiire ja kirev. Näitlejad ei ole nii head kui eelmises filmis, aga ajavad asja korralikult ära. Kompositsiooniliseks veaks (aga see võib olla ka taotluslik) võib pidada ehk seda, et filmi alguses (kaader teleseebikast) on kõik raamis, aga film lõpeb sellega, et naine läheb raamist välja. See peaks vaatajale meeldima, sest ta on ise ka sageli raamis ja tahab sealt välja saada. Igatahes naine pani lihtsalt minema, sest talle tehti haiget.

Reedetud naise lahkumine

Lühimängufilmi „Tähetund” (14 min) stsenarist ja lavastaja on Marge Monko. Kohvikulauas istuvad kirjanik Indrek (Indrek Ojari), näitlejanna Eva (Eva Klements) ja disainer Tom (Toomas Täht) ja vestlevad kunsti realistlikkuse üle. Kohvikus algab performance, kus kaks näitlejat (Maria Arusoo ja Kiwa) loevad vaheldumisi tsitaate Mati Undi „Good-bye, Baby’st”, mida Noorsooteater 1970. aastatel mängis. „Ma olen tark, ma olen julge, ma olen looduse kroon; ma võin armastada, ma võin naist lüüa, ma võin laste eest surma minna, ma võin valetamise jätta, ma võin tulla, ma võin minna … ” Ja nii edasi. Seltskond lahkub, sest kohvikusse on tulnud neile soovimatu isik. Väljas selgub, et Maria on oma jaki kohvikusse unustanud, aga kumbki kahest mehest ei tõtta seda ära tooma ning Maria ei taha ennast seal enam näidata. Aga et mehed ei lähe, siis peab ta ise minema ning see on talle ebameeldiv ja kohutav. Need valitud „ma olen” ja „ma võin” ei ole valitud kõik juhuslikult, osa neist puudutavad filmis juhtuvat, nagu näiteks see, et „ma võin valetamise jätta”.

Kui pärast filmi läbivaatamist hakata mõtlema, et mis seal siis nüüd oli, miks selline lugu on räägitud, siis võtab enne natuke aega, kui aru saad, et see on lugu argusest ja ebaaususest ja naise solvamisest. Indrekul ja Eval on suhe, Indrek on abielus ja tahab suhet Evaga varjata, ütleb Eva äraolekul Tomile: „Ära räägi kellelegi, et sa mind ja Evat siin koos nägid”. Filmi kulminatsioonikaadrid on Eva saabumine kohviku suurde saali (enne istusid nad kuskil nurgaorva lauas ja jäid tähelepandamatuks): kui juba tema trepist alla laskudes pöörduvad paljude silmad tema poole, siis all saalis vahivad teda juba kõik. Fotograaf plõksib teda pildistada nii kiiresti ja palju, et välklambi valgusest saab ümbrus ja kõik selles üleni valgeks. Siis läheb kaader mustaks ja sellesse kaob ka viimasena valguslaigus veel helenduv Eva. Lõpp on trööstitu, Eva läheb meeste juurest ära. Ülalt võetud kaadris on väike täpp, pisike punases jakis naine eemaldub neist mööda tänavat ja võib arvata, et ta peas on kindel otsus: ma lõpetan sinuga suhte, Indrek, sest sa oled arg ja valelik. Eva on kurb ja (vähemasti nendest) meestest reedetud. Subtiitritest selgub, et film on tehtud Mati Undi novelli „Unbewusste Ängste” („Teadvustamata hirmud”) ainetel, muusikaliselt sekundeerib linaloole Kadri Voorand, laulab laule: „OUTRO”, „Lind peab lendama” ja „Tahtmine”. See film teeb vaataja kurvaks.

Äng ja lõbus orjalaev

Režissöör Jaan Penjam on teinud 13minutilise lühimängufilmi „Elu nagu paradiisis”. See on linalugu mehest, kes on elust Eestis tüdinenud ja tahab ära kohe-kohe avatavasse eurovanglasse minna, sest seal olla „puhas tuba, kolm korda päevas antakse süüa, elu nagu paradiisis!”, nagu ütleb filmi peategelast mängiv Lauri Saatpalu. Ta üritab mitmel moel sinna pääseda: küsib tööbüroost sinna endale töökohta (aga sinna vajatavat teistsuguse profiiliga inimesi, vastab tibi-sekretär arvutis solitaire’i mängides ja kohvi juues), jätab restoranis arve maksmata (aga politseid ei kutsuta, nagu ta tahaks, vaid ettekandja annab talle lihtsalt kergelt peksa), viskab autol telliskiviga akna sisse, aga politseid ikka ei tule ega tule ning eurovanglasse ei viida. Lõpuks ei jää tal muud üle kui minna (paistab, et tagasi) laevamuusikuks.

Filmi tausta ehk siis Eesti olustiku kujutamine on tabav ja hästi edasi antud: enne filmi pealkirja kuvamist näidatakse lühikesi kaadreid mingist seksiorgiast, mingist kontserdist Tallinna lauluväljakul, esinejaid ja purjus laaberdavat publikut. Pärast seda antakse loo lähtepunkt: sügiseses parklas seisab üksik punane auto, selles istub ilmselgelt masendunud mees. Ta ilus naine (Evelin Võigemast) käib teda koju kutsumas („Tule koju, lapsed ootavad, mina ka! [—] mine persse, rahvakunstnik!”), aga mees ei tule ega räägi ühtegi sõna. Enne lõppu, enne mehe murdumist ja laevamuusikuks minemist näidatakse merd, Tallinna lahte. Lained uhuvad randa, kaugel-kaugel merel on laev – unistuste laev?! Ilmselt seesama Tallinna-Helsingi laev, see muud-ei-jää-üle-laev.

Filmis on siinse elu-olu allusioone üsna mitu: käibivad keeled, töötus ja tööbüroo sekretä-rtibi, kohalikud kombed (laps annab Laurile kindad, aga lapse ema võtab need temalt tagasi; oma naine lööb vihast ta auto aknaklaasi puruks ja poetab auto ette poriloiku perekonnapildi; kelnerid ei kutsu politseid, vaid annavad kliendile lihtsalt peksa; lärmav vene vanamutt turul jms). Pisikeseks kõrvalliiniks on Lauri sõber (Agu Soots), kes hakkab teda filmima, et temast dokki teha ja sellega raha teenida, ning muudkui jälitab ja filmib Laurit. Lühifilmis kasutatud muusikast on kõige tabavam Unto Mononeni ja Laura Aihkisalo „Muinasjutumaa” („Satumaa”), mille saatel lõpeb ka film. Vaataja võib mõelda, et muinasjutumaa jah, aga kelle jaoks? Välismaiste firmade ja pankade jaoks, mitte kohalikele elanikele. Meie tänane Eesti … Tule taevas appi! Film on tehtud O. Henry lühinovelli „Politseinik ja koraal” („Life as in Paradise”) ainetel.

Terendumine vangikongi kirkusse

Režissöör Eik Tammemäe veerandtunnine „Mõttetu” algab pika staatilise piltkaadriga (45 sek) õrnalt rohetavast põllust, kaugel selle taga tumendavast metsaviirust ning tükati/pooliti hallides toonides pilvedega kaetud taevast. Sellesse pilti jalutab sisse ülikonda riietatud ja suitsetav mees. Ta on kohtualune ja läheb oma ema matustele.

See on kassetil esimene film, kus lugu ei ole mitte lineaarne, vaid ajaliste (olevik, minevik) paralleelsete liinidega. Nende vaheldumisi esitusest selgub, et mehe nimi on Krint (Rednar Annus), ta on ühe räuskava ja talle kallale tunginud mehe ära tapnud, selle eest eeluurimisvanglas istunud ning tema üle peetakse kohtuprotsessi.

Krint ise on aus, korralik ja rahumeelne inimene, kes lihtsalt kõrvaldas ühe laamendaja ja vägivallatseja, kes talle kallale tuli, ning kohe seejärel end ise politseis üles andis. Kõrvaltegelaste näol fikseeritakse/luuakse läbilõikeline pilt ühiskonnast, selle koosseisust ja korraldusest. Prokurör on erakordselt pahatahtlik ja loll, kes esitab küsimusi nagu „miks te ei ole õnnelik?”, tapetud mees vägivaldne laamendaja, kirikuõpetaja silmakirjalik, kohtunik mõistev, ülbik-mehe naine murelik, Krindi pruut armastav. Ühiskonnakorralduse tahust on tähenduslik naisametniku käitumine politseis. See käitleb mõrvateate ülestunnistust nagu oleks tegemist miski täiesti tühise ja tavalise korrarikkumisega, kuid käsib Krindil numbri võtta ja oodata, ise aga muudkui tembeldab pabereid kui robot. Masinlikkust sümboliseerivad ka mõttetühjad numbriautomaadid tühjas saalis. Vaatajal võib tekkida kohe visioon, et küll on neid tobedusi kõikvõimalikesse jaburatesse kohtadesse üles seatud: paradiis välismaisele tootjafirmale, lisasissetulek kohalikele ametnikele (altkäemaks, kindel laks), kes need ametkonna kaudu ilmselt tellis ja määras teatud asutustele kohustuslikuks kasutamiseks nagu lähiminevikust kohustuslikud suitsuandurid, mis enamasti ei tööta või undavad ilmaasjata igas majapidamises, aga tulekahjude arv muudkui tõuseb. Praegu on probleemiks ka üleminek hõõgniidiga lambipirnidelt kallitele ja nn pulbrisisulistele säästupirnidele (see pulber seal sees aurustuvat ja olla tervisele kahjulik, aga tühja sellest inimeste tervisest, peaasi et välismaine firma jälle äraostetavate ametnikega Lollidemaa leidis, kus kasumit teenida) ning lähitulevikus üleminek elektrienergia tarbimisest elektrimüüjale iseteatavatele mõõdikaparaatidele, millesse on võimalik paigaldada jälitamis- ja pealtkuulamisseadmed. Pealekauba töötavat need veel sagedusel, mis ajusid keedab nagu 3 ja 3,5 G lainealas töötavad mobiiltelefonidki. Kas see tähendab, et riik ega valitsus ei hooli siin maal inimese tervisest (vihje ka esimeses filmis mainitud farmaatsiafirmadele), vaid ainult kuulekusest, euronormidest ja rahast?! „Mõttetu” mõttetus ongi ennekõike sotsiaalset, mitte eksistentsiaalset laadi. Aga mis siis edasi? Edasi on nii, et kirikuõpetaja küsib Krindilt tema viimase eine soovi (milleks on nuudlid ja pakk teed), see tähendab, et Krint on surma mõistetud.

Filmis on veel palju mõtlemapanevat, on häid kujundeid nagu näiteks pliidil potis otsapidi vette kastetud pikad nuudlid, mis alt vedelaks keevad ja veel kõvad „varred” sedasi järjest allapoole vajuvad, kus ka neid pehmekskeemine ees ootab – ju siis ka seda ühiskonda pehmeks keedetakse. Aga ühiskond, kes/mis õige mehe kurja inimese elimineerimise eest surma mõistab, ei saa enam kaua kesta. Filmi lõpukaadris näidatakse Krindi (õige mehe!) kongiakent, kust paistab valgus, kuni kõik läheb üleni valgeks ja kaob sellesse kirkusse. Lõputiitrid on kuvatud valges ristkülikukastis musta raamiga hauaplaadile. Tundmatu saksofoni improvisatsiooniline muusika sobib hästi loo mõttetu-meeleoluliseks taustaks.

Poiste traagika kõnnumaal

„Valge ruut” (17 min) on režissöör Ivan Pavljutškovi lühimängufilmi pealkiri. See on lugu lastest ja keskkonnaoludest. Poisid mängivad hüljatud majade vahel ja mahajäetud aedades peitust, ühe vana maja ukse peale on joonistatud valge ruut, millele kuvatakse filmi pealkiri: „Белый kвадрат”. Film ongi venekeelne ja seetõttu Eesti nooremale põlvkonnale raskesti arusaadav, sest see ju seda keelt eriti ei mõista. Aga filmikeel on hea ja film enam-vähem arusaadav mis tahes keelsele inimesele. Kuigi mõni oluline koht poiste kõnes võib jääda segaseks, räägitakse lugu sümbolite ja kujundite keeles ilusasti ära. Niisiis mängivad poisid peitust. Zahhar on ülejäänud kambast kuidagi teistsugusem, mõtisklevam, mitte nii kiire taibuga. Ta peidab end mängus kohtadesse, kust teda on kerge üles leida. Uustulnuk Saša näitab talle head peidukohta, vana äravisatud külmkappi, mida saab avada ainult väljastpoolt (riivi mehhanismi näidatakse suures plaanis ja sellega on ka võti kogu loo mõistmiseks kohe algul kätte antud). Saša sõbrunebki Zahhariga ja paneb viimase endaga peitust mängima, mis lõpeb tolle surmaga, ilmselt teadlikult korraldatud enesetapuga. Ei saa küll täpselt aru (Saša räägib liiga kiiresti ja ka diktsioon pole kõige parem), mida ta metsas mängu reeglite kohta Zahharile seletab, aga kahe päeva pärast leiakse ta sealt kapist surnuna, poiss on vahepeal lämbunud.

Film on tehtud tuntud vene kirjaniku Zahhar Prilepini novelli ainetel, filmis ei anta selget vastust, kas tegemist on teadliku enesetapuga või Saša valearvestusega. Igal juhul nende jutuajamisest kitsekarja taga (Saša isa joob ja ema varastab) võib järeldada, et Saša tahtiski siit ilmast kaduda, minema panna; et ta ei tahtnudki sellist elu, oli ka selline selgete silmadega poiss.

„Valge ruut” erineb teistest kasseti filmidest üsna tugevalt oma koloriidi ja tõelise ehedusega. See ei ole miski kultuurmaastik ega -inimesed, vaid lapsed kõnnumaal ning nende elu- ja mängukeskkond. Naturalistlikus filmis puuduvad värvid, selles mängib must ja valge, valu ja veri (mitu korda kaadris), elu ja surm. Muusika sekundeerib mõjusalt nii miljööle kui sündmustikule. Film ise on kaasahaarav, lõpp mõjub rusuvalt.

Kui loll mäng läheb käest ära

„Teisel pool vikerkaart” (18 min) autor on stsenarist ja režissöör Triin Ruumet. Kui eelmises linaloos oli mäng karm tegelikkus, siis filmis „Teisel pool vikerkaart” minnakse tegelikkusest teadlikult mängu ehk siis tegemist on konstrueeritud tegelikkusega nagu mõnes eelmiseski filmis („Võõrsil”, „Tähetund”, natuke ka ehk „Elu nagu paradiisis” ja isegi mõningasel määral „Mõttetu”) sellel kassetil. Aga kunst on alati mingil määral konstruktsioon, küsimus on mõõdus. Kuskil on piir, millest alates tegelikkuse kujutamine ehk siis non-fiction võib hakata toimima kunstina (Truman Capote’i „Külmavereliselt” näiteks), konstrueeritud tegelikkus (mäng, fiction) aga muutuda (nii karmiks) tegelikkuseks, mida ei saa enam mänguks tagasi keerata. Selline loll lugu paistab juhtuvat ka filmis „Teisel pool vikerkaart”.

Nimetatud filmis on kassetil pärast kolme sotsiaalkriitilist ja eksistentsiaalset linateost („Elu nagu paradiisis”, „Mõttetu”, „Valge ruut”) taas mehe ja naise suhteid käsitletud nagu kolmes esimeseski („Aeg ei peatu”, „Võõrsil”, „Tähetund”). Nimelt hakkavad üks mees Aivar (Hendrik Toompere jr jr) ja naine Leeni (Katre Kaseleht) ühel hetkel niisama lustist mängima sellist mängu, nagu nad polekski enam (abielu?) paar, vaid autojuht (mees) ja hääletaja (naine). (Võib olla ka sügavam tagamaa, miks mees seda mängu alustab ja naine nii kergesti sellega kaasa läheb, aga selle kohta ei anta eriti vihjeid, kuigi see on väga tõenäoliselt enne loo algust olemas.) Asi läheb algul üsna lõbusalt ja lõõpivalt, aga hakkab tasapisi võtma tõsisemaid noote. Hotelli baaris läheb mäng juba inetuks (mees ütleb naisele, et see näebki välja nagu hoor), sviidis juba karmiks ja metsikuks. Naine püüab meest võrgutada, lepitada, kallistada, suudelda, palub, et „ palun lõpetame selle mängu ära”, aga mees aina solvab naist, kuni selle voodile pikali tõukab ja jõhkralt (suudlemata, helluseta) ära kargab. Lõpukaadris on mõlemad voodil kägaras, selgadega teineteise poole, jalad peatsi poole (kujund: kõik on tagurpidi!), kumbki võimalikult voodi serval, nii et keskele, nende vahele, jääb suur tühimik …

Ülejäänud tegelasi on neli: tankla müüja, purjus soomlane, baaridaam ja hääletaja. Muusikalisest valikust kuidagi lihtsalt ei tööta Mikk Targo ja Kaari Sillamaa „Teisel pool vikerkaart”: sarnasusest filmi pealkirjaga jääb väheks, et muusika sündmustikule sekundeeriks ja sõnumit võimendaks. See-eest on Dingo „Sinä ja minä” omal kohal ja toimib. Vaataja on nõutu: miks on vaja mängida selliseid lolle mänge?

Paneme eri suunas minema!

Režissöör Kaur Kokka on teinud ingliskeelse lühimängufilmi pealkirjaga „Last Call” („Viimane kõne”, 13 min), mis põhineb Arvo Valtoni novellil „Joonistatud lugu”. See film käsitleb taas mehe ja naise suhet ning justkui sulgeb sellega esimese (kolme) filmiga alustatud raami. Filmi tegevuskohaks on üks Soome lennujaam, kus (väljas) on koos lennuk ja põhjapõder ning sees grusiinlannast tüdruk (Natali Lohk) ja eestlasest poiss (Aarne Soro). Nad joonistavad sinna järgmise loo: poiss – ma olen üksik, sina vist ka, abiellume, ma ostan sulle sõrmuse; tüdruk – No O (O täht, ring, sõrmus); „I am no English, no Anglee”; poiss „Anglee, ingel! Sa oled ingel, ma ehitan sulle maja, me hakkame koos elama, me saame lapsed, me oleme õnnelikud!”.

*

Erilist kokkuvõtet pole vist tarvis enam teha (seda on iga filmi puhul natuke ka püütud), sest nagu juba alguses kõigi nende filmide kohta öeldud: filmitehniline ja -kunstiline teostus ei peaks vaatajat häirima. Filmide teemad fikseerivad selle, mis meil siin korrast ära: mehe-naise suhted ning ühiskonnakorraldus ja elustandard. Peamise lahendusena näidatakse varianti: paneme minema! Nii ebaõnnestunud mehe-naise suhtest kui ka muinasjutumaalt, kust viimase viie aasta jooksul on siirdunud mujale elama umbes 70 000 inimest. See rahvas siin maal on väga elujõuline, on teinud imesid ja võib veelgi mägesid liigutada. Seda ka kunsti abil, sest kunst ainult ei kajasta tegelikkust, vaid ka muudab seda! Nii et olge ettevaatlikud, härrased valitsejad! Need filmid siin vaadeldud kassetil on üsna karmid oma sõnumi ja tegudele õhutava filmikeelega, need lühimängufilmid parandavad maailma kindlasti – nii ühiskonnakorralduse osas kui ka meeste ja naiste suhete rägastikus. Mingil määral ikka, läbi individuaalse ja kollektiivse inimteadvuse salaradu käies, musti auke täites ja kuristikke ületades, sest nii nagu kunsti sündki on üsna salapärane mehhanism, nii on seda ka tema toime. Minemapaneku fikseerimine võib väga vabalt tähendada üleskutset vastu hakata, muuta olukord käsitletud sfäärides normaalseks, s.t rahvale rahulolu pakkuvaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming