Palju võimsat siduv film

Aarne Ruben

Tõsine, kristlik ja tolle aja kohta väga sotsiaalne linalugu nagu inglise tants. “UHKUS JA EELARVAMUS” (“Pride & Prejudice”, Suurbritannia 2005, 135 min). Režissöör Joe Wright, operaator Roman Osin, stsenaarium Jane Austeni romaani järgi, originaalmuusika Dario Marianelli, produtsendid Tim Bevan jt. Osades Keira Knightley, Rosamund Pike, Matthew MacFadyen, Simon Woods, Tom Hollander jt. Linastub Kobarkinos.

 

Teismeliste iidol Keira Knightley särab. iNTERNET

 

Naiskirjutust kui tõrjutut käsitlenud Elanie Showalteri meelest oli Jane Austen tipp, Charlotte Brontë kaljunukid, George Sand kõrged mäed ja Virginia Woolf vooremaa. Nõnda oli kogu (eel)viktoriaanlik naiskirjandus kandvatesse kujunditesse jagatud.

Maailmakirjanduse tippude ekraaniletoomise võimalused aga hakkavad ahenema. “Uhkus ja eelarvamus” ilmus sellesse ritta, kus varem olid “Ohtlikud suhted” või “Noor Werther”. Nii mõnestki teosest on juba mitu filmiversiooni, harilikult valminud ühise kaubamärgi Hollywood all. Seekordne “Uhkus ja eelarvamus” on aga puhtalt inglaste projekt ja Hollywoodiga on sel pistmist vaid niipalju, et kaasa teeb mõnedes jänkide sõjafilmides ja ka Jutta Rabe teoses “Balti torm” loorbereid lõiganud ameerika nägu Donald Sutherland (ise tegelikult kanadalane, kuid elab Inglismaal). Taas teeb särava rolli teismeliste tüdrukute iidol Keira Knightley.

 

Väimees pole põrsas kotis

 

Romaan “Uhkus ja eelarvamus” (1813) on kogu maailma kirjanduse särav täht. See on ühe naise eneseleidmise lugu, mis justkui näiks kinnitavat levinud stereotüüpi, et naine vajab armastuses meest muu hulgas kui sõpra – vastasel korral ei ole tal kellelegi toetuda. Nägus mr Darcy on Elizabeth Benneti (Keira Knightley) tähelepanu luubi all: mida see sünge, alatasa vaikiv mees endast kujutab? Darcy on jõudnud juba käkkida palju: ta maksis esquier Wickhamile kopsaka hüvitise, et too ei hakkaks vaimulikuks. Tolleaegse noore mehe ees aga oli tõeline dilemma: kui sa lased õige aja mööda, siis sa enam ametit õppida ei suuda ja jääd kasutuks loodriks, ükskõik kui heast perekonnast sa ka ei oleks. Ei ole nii nagu tänapäeval, et kui jääd ametita tänavale, siis tutvuse korral saad ikka kuskil “projektijuhiks”. Sellepärast: kui paned kellelegi ametiõppimisele käe ette, siis oled sa teinud suurt pattu. See oli siis nii rohkem kui kaasajal, aga ka tänapäeval on just nõnda.

Elizabeth oma tunnetes aga ongi justkui kahevahel: ühelt poolt meeldib talle mr Darcy, teisest küljest aga on just Darcy ränk patune. Loole annab münti asjaolu, et vaimuliku seisus oli tolleaegsel Inglismaal üks ihaldusväärsemaid; Darcy “abi” tulemusena kukub mr Wickham oma isiklikus elus nii sügavale alla, et isegi vaesevõitu vanahärra Bennet (Donald Sutherland) mõtleb oma tütre Wickhamile anda üksnes pika mokaga. Bennet tunneb huvi, kas Wickham on ikka viidud maakaitseväest üle regulaararmeesse, teenima Põhja-Inglismaale, nagu oli lubatud. Nii et põrssapoissi kotis ei osteta, ikka tuleb vaadata, mis väimehe sa endale saad.

Nii et tõsine, kristlik ja tolle aja kohta väga sotsiaalne lugu. Nii head ja paljuütlevad raamatud olid Napoleoni sõdade aegse Euroopa suures kirjandusemassis siiski haruldased. Mis see siis meie ajastule ütleb? Miks siis otsustasid Joe Wright ja tema stsenarist uhkuseloo just niisugusesse vormi valada? Nagu vene kõnekäänd ütleb, oleks vastava sõnumi saanud ette tinistada ju ka balalaikal või siis sorgeldada kõrtsiseinale hoiatava pildi?

 

Ajalukku kiindumine

 

Stseenid on siin värvikad, operaatoritöö on tugev. Kiigestseen ja Keira Knightley küünla ärapuhumise üritus on nagu valatud. Tõsi ta on, et just niisuguste episoodide pärast me ju filmikunsti armastamegi. Kuid “Pride & Prejudice” on tõlgendus, mitte romaani filmilik koopia. Filmis on Collinsi ja mrs Eliza­beth Benneti tantsustseen ja suhtlus üpris massiivne, seda tuleb õige pikas jorus. Raamatus on seda ainult korra mainitud.

Kas see on hea või halb? See on kiindumine ajalukku. Tants illustreerib inimkultuuri hetkeolukorda sama hästi kui sõjavägi ja selle relvad. Mis tantsu siis Netherfieldis tantsitakse? Tundub, et natsionalistlik ja Inglismaa-uhke stsenarist on just nimelt seda tahtnud rõhutada: see on inglise tants. See on tõesti inglise tants: daam alustab figuuri teiste daamide reas. Inglise tants tantsitakse ära nii, et sa jõuad ühe rea lõppu, siis hakkad tagasi tulema, kui ikka viitsitakse veel kogu üritust nii pikalt jätkata ega asendata seda mõne teise tantsuga.

Sotsioloogid küsivad: mis liidab ühiskonda? Säärvandiga korterid 1920. aastatel liitsid kogu seltskonda, sest inimestevahelised barjäärid osutusid õhukesemaks kui kaasajal. Niisugune tants aga, kus lihtsalt ei keerelda teineteise ümber nagu menuetis, vaid moodustuvad read ja mõni hajameelsem härra võib kogemata liituda ka võõra paariga, teeb seda ka.

“Väga huvitav! Väga reibas!” kommenteerib Darcy liiga aeglaseks kippuvat tantsu. Aga seda kuuleb ju kogu rida. Ja nii kujuneb tants sotsiaalseks nähtuseks: enam ei sosista paarike ainult teineteisele kõrva, vaid juttu jagub kõikide jaoks. Nii leidub igal ajal ühiskonda liitvaid detaile.

Selliste detailide tähelepanemine teeb selle filmi põnevaks. Filmi üheks tunnuslauseks on aga hoopis sõnad “Mis suudavad inimesed mägede vastu?”. See on teravas vastuolus Hollywoodi filmide tunnuslausetega, millest paljud kõlavad masendavalt ühtemoodi. Kunagi ei saa aru, mis seal vahet on, kas duty is my honour või honour is my duty. Üks segane värk kõik. Jane Austeni romaanist aga too “inimesed mägede vastu” jällegi kõlama ei jää.

 

Austen kui briti kirjanduse kaanetüdruk

 

Kummaline on see, et filmi tarvis on võetud ametisse eriefektide tehnik. Kus on siin eriefektid? Võib-olla selles kohas, kus ms Elizabeth Bennet kihutab ümber mingi seina ja teatab suure pisaratevoolu saatel, et Lydia on põgenenud.

Filmist tuleb hästi välja, et Tema Leedilik Kõrgus Catherine de Bourgh on iseloomult tegelikult täpselt samasugune kui Elizabeth. Catherine on võimukas matroon, kes tahab domineerida kõigi üle, mitte ainult oma suure suguvõsa üle – ja mitte ainult rahaasjades. Sandra Gilbert ja Susan Gubar, kes uurimuste kogus “The Madwoman In The Attic” (1979) esitasid printsiibid, kuidas naiskirjutus ja naised laiemalt reageerivad meeste esteetilistele kriteeriumidele, analüüsisid Catherine de Bourghi peatüki “Jane Austeni kaanelugu” pikas eraldi alalõigus. Kõigepealt rõhutasid Gilbert ja Gubar, et Jane Austen oma naiivsete enesemaksmapaneku-otsingutega polegi kedagi muud kui briti kirjanduse kaanelugu. Minnes siis Austeni tegelase Catherine de Bourghi juurde, märgivad autorid, et her ladyship põrutab oma rasvast rusikat ükskõik millises maailmas, ka meeste omas. “Olete küll džentelmeni tütar, kuid kes oli teie ema?” (Elizabethile). “Te väljendate oma arvamust noore inimese kohta liiga iseteadlikult” – taas Elizabethile. Siinkohal tuleks rõhutada, et selliseid naisi on alati olnud. Film toob sellise uuesti välja, annab kunagistele süngetele varjudele uue elu.

Jane Austen suri neli aastat pärast oma uhkuseromaani peaaegu ei millessegi, vähemalt eluaja lõpul ei tuvastanud tohtrid tal pea mingit viga. Oma uhkuse ja eelarvamuse võttis ta siis kaasa. Ja ehkki Joe Wrighti filmist tuleb rohkem välja kiindumus Nottinghami-lähedaste metsade ja neisse peitunud filosoofiliste maamõisate vastu ning Londoni losside vastu, jagub sellesse ka hulganisti armastust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht