Paljas pastor

Olev Remsu

Paistiku sisemine kaksus ja vastuoksus iseloomustab ka Blinovi, nii et film “Avo” peegeldab hingesugulasi. Dokumentaalfilm “AVO”. Stsenarist, režissöör, operaator Valeri Blinov. Montaaž Jüri Tallinn. Stuudio Vene Film Eestis, 2005. Lõigud Avo Paistiku joonisfilmidest “Klaabu”, “Naksitrallid”, “Hüpe” jm. Esilinastus 11. X Tallinna Kinomajas.

 

Valeri Blinov on lühikese aja jooksul ekraanile toonud kaks portreefilmi: esiteks “Koguja” Mari Karminist ja nüüd “Avo” Avo Paistikust. Taustainformatsiooniks, mis meie hinnanguid ei mõjuta, olgu mainitud, et tegemist on aastatepikkuste tööde enam-vähem ühes järjes lõpetamisega ning venimise põhjuseks oli iseenesest mõista raha otsasaamine. Nagu ikka.

Mõlemad portreteeritavad on kunstnikud, ent absoluutselt vastandlikud fenomenid: Karmin on edukas ja rikas, haritud, pärit haritlase perekonnast, tema sõnal on ühiskonnas kaalu, lastekodupoisil Paistikul on muud võlud.

Võime küsida, kui õige see ikka on, et loomeinimene teeb filme teistest loomeinimestest, kuid siinkohal tuleb vastuseks ainult õlgu kehitada, sest kui keegi hakkaks ette kirjutama protsente, et nõnda palju tuleks portreteerida proletaarlasi, nõnda palju kolhoosnikke ja nõnda palju intelligente, siis jõuame tagasi teadagi kuhu. Ometi ripuvad mingid aimatavad proportsioonid õhus, kunagi saab neist kunstnikest-kinoinimestest villand, mis sest, et nad on kütkestavad.

 

 

Eesrindlane ja müürikoksija

 Minu jaoks on Paistik paeluvam Karminist. Karmin on terviklik isiksus ja seega portreteerimiseks mõnevõrra küsitav persoon. Pole ju dokumentaalfilmi puhul tegemist meil autahvliga, kuhu riputatakse eesrindlaste pildid. Mingist piirist alates aktsepteerib Karmin ühiskonnaelu norme (ilma milleta on edukus mõeldamatu), Paistik on aga igavene trotsija ja vastu müüri jooksja.

Paistikus peitub sisemine oksüümoron, vastuoksus, nagu näiteks kuulsas Švejkiski. Ja filmi algul on Blinov suutnud seda eksponeerida: kuulus animafilmimeister, kes lahkus mõniteist aastat tagasi kinematograafiast ja hakkas jutlustajaks. Tõsi, see info antakse meile kaadrite peale kirjutatud tekstiga, seega mitte kõige filmilikumal moel, aga ka niiviisi võib. Kas Paistiku suust või kuidagi teisiti saame kätte elementaarse teabe, ilma milleta inimese portreed vaataja jaoks ei teki: millal sündinud, kes on tema vanemad, milline on majanduslik seis, millist maailmavaadet kannab? (Vastandab end ilmalikule, tühisele elule.)

Mõnevõrra küsitavam on portreteeritava enda otsene paikapanek: “Iseloomult olen ma nagu Kingpool: ühest küljest väga rõõmus või härdameelne, aga samas võin ka hirmsasti vihastada. Rõõmust nutuni võin jõuda minutiga.” Niisugune asi ei tohiks täiesti tõele vastata, see peaks olema alati teatud nihkega, nõnda iseloomustatakse portreteeritavat veelgi paremini.

Hašeki romaani peategelase puhul ootab lugeja kogu aeg lahendust, kes see Švejk siis õigupoolest on, kas idioot või kaval simulant, ja Hašek on osanud nõnda meisterlikult noateral kõndida, et see ei selgugi. (Kuna tal jäi teos lõpetamata.)

Haarava mängufilmi saabki just seesugustest oksüümorontegelastest, haarava dokumentaalfilmi oksüümoroninimestest. Siia kuuluvad niisugused pilgu vangistajad ja meeleköitvused nagu meesnaine, naismees, miljonärkerjus, pime nägija, lihtsurelikust sinivereline, tundeline roimar, rumal kõiketeadja, nooruslik tudi, elav laip, kaunis hirmutis, omakasupüüdlik heategija, vihkav armastaja, petisest politseinik, süütu kannataja, aus varas, ateistist papp, usklikust uskmatu, puutumatu prostituut,  tiirane moraalijünger, kultuurne pätt, meest nooliv lesbi, reeturist patrioot, truu abielurikkuja, purjus karsklane, vaene rahamees, rikas kerjus, impotendist gigolo, tsivilistimolkusest sõjamees, vääritu ordenikandja, argpüksist sangar, surmtõsine kloun, kurb lõbutseja, eunuhhist don Juan, kurttumm muusik, jalutu tantsija, pime nägija, viisakas mats, tahumatu dändi, kalk härdameelne, soss-sepast meistrimees, nimetu kuulsus, loodusereostajast keskkonnaaktivist jne, jne.

Blinov on selle tabanud ning näidanud Paistikut tema kaksuses, hinnangu jätnud vaataja anda. Võib öelda, et Blinov on Paistikuga mõnevõrra solidaarne. Paiguti tajume, et Blinov on kasutanud Paistikut hindamaks meie ühiskonda enda silmadega, et Blinov oleks nagu ühtaegu Paistiku portreega loonud ka autoportree – niisugune on kunstniku saatus tänases röövli-Eestis. Sisemine kaksus ja vastuoksus on omane Blinovilegi, nõnda et tegemist on hingesugulastega.

Miskipärast kasutab Blinov erinevaid tinglikkuseridasid ühes teoses. Seal annavad intervjuusid meie joonisfilmi looja Rein Raamat ning väljapaistvaim esindaja Priit Pärn, kes ei tohigi rääkida mingit kujundlikku, konksuga juttu, vaid kelle sõnu peab võtma sajaprotsendilise tõena. Ja autorgi edastab nende jutu autoriteetsena, kõigutamatuna. Teisalt avaldatakse seisukohti nii-öelda ümber nurga: Margus Lepa lora (vahest Eesti ühiskonnast eemal asuv Blinov ei tea, et kõik, mida lausub Lepa Nõmmeraadios, saavutab vastupidise tähenduse?), Paistik müümas Raekoja platsil palja ülakeha ja lühikeste pükstega oma taieseid, Paistik suhtlemas mööduvate daamidega.

 

Risti-rästi tinglikkuse nivood

Hoopiski autoripoolse suhtumiseta jääb Paistiku religioossus, see, et ta on mingi kummalise usulahu pastor. See edastatakse meile küll autentselt, kuid ilma hinnanguta. Siis näeme veel lõike Paistiku animafilmidest, seega jookseb vähemalt neli erinevat tinglikkusnivood kuidagi risti-rästi, mis peaks olema hästi põhjendatud. Ent mina ei leidnud nende vaheldumises loogikat, kaldun arvama, et see on juhuslik ja pilla-palla.

Tõsi, muusikamontaaž valmistab ju üleminekuid ja hüppeid ette, aga helitaust tundub kuidagi väljavabandamisena.

Blinovi puuduseks on lonkav järjekindlus, tal nagu ei jätku püsivust oma filme ühes võtmes lõpuni teha. Kohati ei taibanud ma taustaplaanide mõtet: luiged tiigil, Ants Juske hiigelportree seadmine jne. Kohati taipasin, siis, kui nendega illustreeriti meie igapäevaelu karmi mõttetust. Ja Paistik on end väljapoole ahnet argirumalust seadnud, meie ajastu põhidilemma omada või olla on ta õigesti lahendanud.

Kõiki prohveteid on olevik võtnud kui narre. Alles aeg on pikapeale paika pannud, keda neist on ühiskonnal vaja, kes on unustatud, kes koguni jäädavalt juhmakaks ja veidrikuks tembeldatud. Nõnda olgu tuleviku vastata ka Paistiku koht pastorina. Ent Paistik kui animafilmide autor väärib ilmtingimata audiovisuaalset jäädvustamist ajaloos – ja see on nüüd tehtud. Kui ma Blinovile midagi ette heidan, siis on see mingi tuimus, autoripoolne ükskõiksus. Mina oleksin dramatiseerinud vastuolusid Paistikus. Ent Paistiku sisemine antinoomia on tabatud ning meil on tegemist kaasatõmbava filmiga.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming