Pärnu filmifestival kaotab kaalu

Heilika Pikkov

Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival läheb mulle väga korda. Festivali peateema oli seekord „Inimese saatus” ja ilmselt on minu saatus olnud see, et olen just Pärnust pärit ja kasvanud üles selle festivali filmidega. Viis aastat tagasi hakkasin ka ise dokfilme tegema ja nüüdseks on sellest saanud minu töö ja suurim kirg.    

Tänavuse festivali filmivalik oli taas huvitav ja mitmekesine. Festival üldiselt aga mitte. Mul on tunne, et viimased 10 aastat seisab Pärnu filmifestival ühe koha peal ja on rahvusvahelises plaanis üha enam muutumas nurgataguseks külafestivaliks. Rääkimata sellest, et Eesti filmitegijadki enam Pärnusse kohale ei tule – nädala aja jooksul nägin publiku hulgas vast alla kümne meie dokitegija. Ometi on tegemist Eesti vanima filmifestivaliga, mille algatajaks oli Mark Soosaare kõrval ka Lennart Meri ja millel on tohutult väärikas ajalugu. 1990. aastate täissaalidest ja põnevatest kohtumistest, mida mulle kirjeldas žüriiliige Jaak Kilmi, pole enam suurt midagi järel. Juba 2001. aastal kirjutas Maris Balbat Maalehes, et vaatajaid on saalis keskmiselt 30–40. Üheksa aastat hiljem on olukord umbes sama. 2000. aastal kirjutas  Sulev Teinemaa Sirbis, et festivali probleemiks on nii aparatuur kui ka näitamispaigad. Ka selles osas pole midagi muutunud. Pärnus tõesti ei olegi korralikku kino ja festival on näidanud filme Rannasalongis, Raekojas ja sel aastal Keskraamatukogus. Püsivamad näitamispaigad on olnud Vanalinna põhikooli aula ja Uue Kunsti Muuseumi näitusesaal. Kumbki neist ei sobi tegelikult festivali põhisaaliks. Filmide linastuskvaliteet on kohati üsna halb. Teades,  kui tundlikud on selles suhtes filmide autorid, hingasin kergendatult, et kohal polnud näiteks režissööri, kelle teost Uue Kunsti Muuseumi väikeses kõrvalruumis ingliskeelsele publikule vales formaadis ja ajakoodidega läbivaatusplaadilt näidati.     

Mul on pikk PÖFFi korraldamise kogemus ja tean omastkäest, et kõik tehnilised apsakad andestatakse, kui festivalil on mõnus õhkkond ja külalised, kellega publik saab vahetult suhelda ja sellega oma filmivaatamiskogemust avardada. Filmifestival kui formaat pole juba ammu ainult filmide näitamine,  vaid peaks publikule ja külalistele pakkuma ka lisaväärtusi: kohtumisi ja arutelusid filmide autoritega, loenguid, meistriklasse, õhtuseid eriüritusi jms. Olen märganud, et need lisaväärtused tihtipeale teevadki ühest festivalist hea filmipeo. Minu parimad hetked Tartu „Maailmafilmi” festivalil on olnud just nimelt pärast filmi vaatamist, kui on peetud autori ja publiku vahelist dialoogi. Pärnust näiteks hüppas seekord läbi tuntud  Soome dokfilmirežissöör Pirjo Honkasalo. Arvestades seda, kui vähe toimub Eestis koolitusi noortele dokfilmitegijatele, oleks vabalt võinud korraldada tema meistriklassi. Selle läbiviimine nõuab muidugi põhjalikku ettevalmistust (eelregistreerimist, modereerimist ja esinemistasusid), mitte käigu pealt otsustamist nagu tundub olevat enamike asjadega Pärnu filmifestivali korraldamisel. Jooksvalt vahetuvad žüriiliikmed, linastuspaigad  jne. 

Rahvusvahelises žüriis oli seekord neli eestlast ja üks Eestis õpetav taanlane, kes kohtusid  omavahel vaid ühe korra. Väljasõidul Manijale, mis on minu meelest muidu üks väga vahva festivali traditsioon, oli rohkem kohal rahvatantsijaid kui filmitegijaid, kellele nad saarel esinema pidid. Muidugi võib kõik need puudujäägid alati taandada rahaliste vahendite nappusele, aga tegelikult paistab iga külje pealt välja see, et Pärnu filmifestivalil oleks kunstilise juhi kõrvale vaja ka tänapäevase kultuurikorralduse kogemusega tegevjuhti,  kes leiaks rahalisi vahendeid, et festival saaks edasi areneda, kes tegeleks teadlikult festivali turundamisega ja koolitaks ning motiveeriks meeskonda. Praegune autoritaarne korraldussüsteem on oma aja ära elanud. 

Pärnu filmifestivali ümber on loomulikult ka seiku, mis toimivad väga hästi, näiteks filmide linastumine ETVs ja Eesti Rahva Auhinna väljaandmine (isegi kui hääletajaid on vaid 300 ringis nagu seekord). Samas on televisiooniga koostööd tegema hakanud ka „Maailmafilmi” festival, mis on oma seitsme tegutsemisaastaga muutunud peaaegu et kõige olulisemaks Eesti dokfilmifestivaliks. Dokfilmiüritusi on  tekkinud teisigi: Matsalu loodusfilmide festival, doc@poff programm PÖFFi raames, iganädalased Kumu „Dokumentaali” linastused ja DocPoint Tallinn. Pärnu filmifestival on siiski nende hulgas kõige omapärasema näoga, on tihedalt seotud Eesti väikesaarte kultuuriga ja annab auhindadeks käsitöövaipu, mis ei ole võrreldavad ühegi teise festivali auhindadega. Ja juulikuus pole paremat paika kui Pärnu, kus filme vaadata ja suve nautida. Niisiis on minu suurim soov, et Pärnu filmifestival jääks küll oma juurte juurde, kuid lükataks taas jõuliselt liikuma!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht