Päts oli keiser, Laidoner juht

Olev Remsu

Vaataja usalduse pälvinud portreteeritavad räägivad ise oma suhetest inimeste ja ühiskonnaga. Dokumentaalfilm ?COGITO, ERGO SUM?. Autorid Renita ja Hannes Lintrop. Võttegrupp Tõnis Lepik, Rein Urm, Salme Jevdokimova, Uno Heinapuu ja Janika Freidkes. Tallinnfilm, 1989, 28 min, 35 mm, värviline.

Dokumentaalfilm ??URALE?. Autorid Renita ja Hannes Lintrop. Võttegrupp Tõnis Lepik, Ago Preimann, Marju Juhkum, Uno Heinapuu, Janika Freidkes. Tallinnfilm, 1990, 35 mm, värviline.

 

Paar nädalat tagasi näidati Tallinna Kinomajas kahte filmi, mis on üles võetud enne Eesti iseseisvuse taastamist. Mäletan Lintropite perestroika-filme ajast, mil need olid just valminud, nimelt mõniteist aastat tagasi. Küll tundusid need siis julged ja aktuaalsed, ja see kiskus kaasa. Mõelda vaid, Kiviõli tuhamäe vagonettide juht Aleksandra Sadovskaja (?ura) kuulab üleval kõrge mäe tipus transportööri krigina saatel Monte Carlo venekeelset usuraadiot ning räägib, kuidas Jeesus päästab maailma. Hämmastas soe suhtumine umbvenelasse, toona puhusid sootuks teised tuuled. Seesugused, nagu deklareerib teises filmis portreteeritav külafilosoof Karl Peterson, kes ei alistunud, ei astunud kolhoosi, ehkki tal tuli vangis istuda, ehkki ta elustandard langes madalamast madalamale. Ta jäi aastakümneteks üksikuks hundiks pärapõrgusse, kus tema kunagi uhke talu kallite tõuhobustega lagunes tema silme all ? seal käisid vene soldatid vargil ja lõhkumas. Muidugi teeb viha.

 

Perestroika-filmid täna

 

Mis on nüüd sellest julgusest järele jäänud? Ja miks näidati neid filme Kinomajas vabariigi aastapäeva eelõhtul, otsekui tähtpäeva puhul?

Jah, mõlemad filmid on poliitikat täis, ent malbel moel, mitte otsesõnu kriiskamisena nagu sõnavabaduse mesinädalatel meil kombeks oli.

Alustaks sellest, et igasuguse jäädava kunsti aluseks saab olla eelkõige inimene. Abstraktne probleem nagu vabadus, iseseisvus, religioon, jõukus või haritus/harimatus liigutab meid vaid nii-öelda jooksuaegadel, kui barrikaadidel lippe lehvitatakse. Ent alati läheb vaatajale hinge sümpaatseks portreteeritud isik, soovitavalt millegi poolest ainuline.

?ura on sündinud ja lapsepõlve veetnud enne sõda Eestile kuulunud Narva-tagusel maalapil, Karl Peterson on piiriäärse Suur-Kiislova küla ainuke elanik. Portreteeritavate erakordsus on elanud üle ajastubarjääri, tänagi üllatab meid autorite leid (ei tea, kas selliste põnevate tüüpide otsimisega oli palju vaeva?). Kuid kordumatus on nihkunud poliitikast inimsõbralikumale alale: ?ura tavapäratule ametile ja Karl Petersoni kannatusrohkele saatusele. Enamgi, mõned Karl Petersoni loosunglikud laused, mis näisid toona eriliselt löövad, tunduvad täna õõnsate ja üldsõnalistena. Õnneks ei ole neid kuigi palju.

Teatavasti ülistas nõukogude kord ennast selle eest, et leiba müüdi riigihinnaga, alla omahinna, 14 kopikat päts. Sellest oli Lintropitel tehtud ilmekas turumajandust propageeriv episood, leiba osteti toona kokku ju kottide viisi ning söödeti sigadele. Minu põlvkonnale on paugupealt selge, et igal tootel peab olema oma õige hind, muidu tekib kuritarvitamine. Ent praegu ei saanud tudengid filmi sellest lõigust enam aru, järelikult vajanuks probleem natuke seletamist.

Üks asi ei saa muutuda, nimelt tektoonika, valitsegu sotsialism või kapitalism või üleminek.

Elus usaldame me üldjuhul üksnes inimesi, kellest me enam-vähem teame enam-vähem kõike; ütleme, et temaga võiks luurele minna. Inimestega (dokumentaalfilmi puhul) ja tegelastega (mängufilmi puhul) ekraanil on täpselt sama lugu, vaataja vajab nende täielikku CVd, seejärel iseloomu ja karakteri avamist, muidu ei teki usaldust, mis võib edasi kasvada sümpaatiaks. Ja ainult sümpaatse inimese juttu usutakse. Kui miskit jääb teadmata, haistab valvas vaataja sedamaid, et asi on võlts. Vaataja tahab saada infot, selle oskuslik serveerimine naelutab vaataja pilgu ekraanile.

 

Tuhamäe kuninganna ja metsavend

ülikoolist

 

Lintropid on nii ?ura kui Karli olemuse avanud pikkamisi, kusjuures just nõnda, nagu vaja: iga antud infobitt kergitab vaatajas uue küsimuse. Ehk vaid ?ura täielik harimatus öeldakse pauhti välja, sellega oleks võinud viivitada, lasta vaatajal ise selle peale tulla. Ent see-eest kuuleme just

?ura suust äärmiselt iseloomuliku repliigi: Päts oli keiser ja Laidoner juht. Niisugused on siis tema teadmised kodumaa ajaloost…

Karl Petersoni portree puhul on üksiku, ripakile jäänud vanuri kõrge haridus (usu- ja filosoofiateaduskond Tartu ülikoolis) jäetud epiloogi, omamoodi puändiks, ja seal on tema õige koht. Lõpp annab filmile tähenduse nagu surm elule. Järelikult on külafilosoof koolitatud mees, järelikult on kõik õige, mis ta ütleb ja ennustab. Ja ongi: Vene väed lahkuvad Eestist! Filmi ?Cogito, ergo sum? võime lahti mõtestada kui mõistuloo, kuidas väeti Taavet seljatas vägeva Koljati. tuleb välja, et Petersoni kohati naeruväärne ja ennastsalgav vägivallatu võitlus vägivaldse võimu vastu ei olnud asjatu. Tema võitis, Vene tankid ja soomusmasinad veerevad üle piiri itta.

Siinjuures tekivad kriitilisel vaatajal kahtlused, mine tea, ehk on tegemist lavastuse või mingi filmitrikiga. Ka siia oleks tulnud rohkem valgust heita.

Inimese olemus avaldub teatavasti suhetes, ent Lintropite portreteeritavad on üksikud. Kuidas kujutada neid? Ei jäägi muud üle kui kasutada monoloogi, las inimesed räägivad oma suhetest teiste inimeste ja ühiskonnaga ise. See aga tähendab, et mõlemad peavad olema pälvinud vaataja täieliku usalduse, sest juttu, mida enda kohta räägitakse, kahtlustab vaataja kõige rohkem. Mõlema portreteeritava avalus ja siirus vaatab meile ekraanilt vastu, arvan, et ka kõige umbusklikum vaataja ei kahtle üheski öeldud sõnas. Nii muutuvadki need ühelt poolt täiesti vastandlikud ja teiselt poolt absoluutselt sarnased inimesed meile sümpaatseks, ja see tunne püsib üle aegade.

Autorid ei ole oma tegelasi ise hinnanud, nende suhtumine väljendub helitaustas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming