PÖFFi eelsoojendus on tehtud

Margit Adorf

  Kust jookseb piir lastele ja täiskasvanutele tehtud filmi vahel? Kui tegu on lastefilmiga, kas see peaks olema tehtud hinnaalandusega ja sellele esitatud nõudmised peaksid olema kuidagi madalamad, teemad lihtsustatumad? Kas lastefilm ei olegi nagu päris film, tõsiseltvõetav film, millele täiskasvanuil pole mõtet suuremat tähelepanu pöörata?

PÖFFi laste- ja noortefilmide festival “Just Film” on festival festivalis ning kindlasti tähelepanu väärt ettevõtmine. Ma olen selle alafestivali raames käinud filme vaatamas mitmel aastal ning alati paneb mind imestama täiskasvanute nullilähedane osakaal publiku seas. Muidugi, paljud filmid, mida näidatakse laste- ja noorteprogrammis, linastuvad veel ka hiljem põhifestivalil, kuid on ka neid, mis pärast selle festivali lõppu enam linale ei tule. Üks niisuguseid on sel aastal näiteks Taani film “Me saame sellest üle” (2006, rež Niels Arden Oplev). Kuna film põhineb tõestisündinud lool ning sai lisaks Berliini filmifestivalil parima lastefilmi auhinna, oleks võinud oodata, et sellel filmil on suurem publik kui paarkümmend vaatajat. Kurb oli näha, et filmi ajal oli nukuteatri saal vaid napilt veerandi võrra täis.

 

Autobiograafiline lugu

 

“Me saame sellest üle” režissöör on kasutanud omaenda lapsepõlvemälestusi. Lühidalt sisust: maapoiss saab piisavalt vanaks, et minna suuremasse kooli. Seal satub ta juba alguses konflikti türannist vägivaldse koolidirektoriga, kes tal ühe “kasvatussessiooni” käigus kõrva peaaegu peast rebib. Siin astuvad mängu poisi vanemad, meditsiiniõest ema ja talunikust vaimse häirega isa, kes niisugust vägivalda lubada ei saa. Mängu on tulnud ka ideaalne õpetaja linnast, kelle õpetusmeetodid on hoopis teistsugused kui sealkandis varem nähtud. Üle kivide ja kändude jõutakse õnneliku lõpuni. Hoolimata klišeelikult kõlavast sisukokkuvõttest oli viis, kuidas lugu jutustati, tähelepanuväärne. Noored peaosalised täitsid oma rolle võrdväärselt kogenud näitlejatega, kaameratöö puges naha vahele ning filmi rütm oli igati paigas. Korra tabasin end mõttelt, et kui oleksin seda filmi lapsena vaadanud, siis oleksin ehk oma kärsituse ja filmi tõsiduse tõttu ammu nihverdama hakanud, kuid saalis istuv vähene lastest ja noortest koosnev publik vaatas filmi küll suure pühendumisega. Ei mingit sosistamist ega krõbistamist. Film haaras vaataja esimesest kaadrist endaga kaasa ning hoidis pinget lõpuni. Kui avaneb võimalus seda veel kuskil vaadata, siis soovitan soojalt seda mitte maha magada.

 

Kas seksida või mitte

 

Norra noortekomöödia “Tommy põrgu” (rež Ove Raymond Gyldenås) tõmbas aga Tallinna Kinomaja saali nii puupüsti täis, et kõigile ei jätkunud istekohti. Muidugi, ka teema on sellel hoopis intrigeerivam ja pikantsem: keskkoolinoortest paar võimleb küsimusega, kas seksida või mitte. Tütarlaps ei suuda enam vaid suudlustega leppida, samal ajal kui tema altaripoisist partneri arvates on sellest enam kui küll. Poiss idealiseerib oma preestrist isa, kellest on alles vaid kortsus mustvalge foto. Tema kõige parem semu on aga moslemist poiss, kes kirjutab anonüümselt pornolugusid, mis kohalikule pornoajakirjale vägagi hästi sobivad. Viimaks selgub, et poisi isa polegi surnud preester. Vastu ootusi avastab oma homoseksuaalsuse hoopiski mitte altaripoisist häbelik nooruk, vaid seksimaias tütarlaps. Tegu oli ülimalt hoogsa ja lennuka komöödiaga, kus ei põrgatud tagasi absurdinaljast ning asjade üle võlli keeramisest. See oli kuum, märg, kirglik ning lustlik komöödia. Kaugel hollywoodlikult lamedast “Kuumast pirukast”, kuigi teema on enam-vähem sama. Tegemist oli kasvuraskusi käsitleva, väga hästi lahendatud komöödiaga. Kui võrrelda kohalike filmidega, siis peab paraku tunnistama, et “Tommy põrgu” paneb meie oma “Sigade revolutsioonile” ära. Viimases osas võib muidugi vaielda.

 

Teistmoodi katastroofifilm

 

Omaette veidrana mõjus Saksamaa film “Pilv” (2006, rež Gregor Schnitzler). Tegemist on Gudrun Pausewangi 1988. aastal ilmunud menuromaani ekraniseeringuga. Katastroofifilmide vallas oleme harjunud nägema eelkõige Hollywoodi tulevärki. Heas katastroofifilmis on harilikult maailmapäästjatest kangelased, palju paatoslikku muusikat, kihutamist, plahvatusi, eriefekte ja muidugi surematut ja magus-kibedat armastust. Surma ja viimasel hetkel pääsemist. Siin on kõik teisiti. Peategelased Hannah ja Elmar on just eksami ajal teatrisaalis varastanud oma esimese suudluse, kui kõlab tuumahäire: sealsamas lähedal on tuumajaamas toimunud õnnetus ning surmakülvav radioaktiivne pilv liigub nende rahuliku linnakese poole. 16aastane Hannah on õnnetuste keerises oma emast lahus, sest too pidi just komandeeringusse minema. Hannah valvata on väikevend Uli, kes käib veel lasteaias. Paanilises põgenemissegaduses jäävad nad teistest maha ning omal käel lähimasse rongijaama minnes hukkub Uli liiklusõnnetuses. Hannah jääb radioaktiivse pilve haardesse ning leiab end hiljem haiglast. Imekombel otsib vastleitud ja -kaotatud boyfriend ta üles ning nende armastus puhkeb haiglas taas õide. Kuigi film oli efektselt üles ehitatud ning näitlejatöödele ei tahaks ma midagi ette heita, jäi siin sügavusest puudu. Ekraanile oli paisatud tõsiselt karmide teemade tulevärk, kuid sellest libiseti üle kuidagi liiga pinnapealselt ja kergelt. Siiski ei taha ma öelda, et film ei vääri vaatamist. Väärib kindlasti. Selles filmis oli oma lumm ja see miski, mis pani lõpuni vaatama ilma ajakulule tähelepanu pööramata. Igal juhul oli tegemist teistsuguse katastroofifilmiga, kui oleme harilikult nägema harjunud.

Jõudsin enne lehe trükkiminekut vaatamas käia ka dokumentaalfilmi “Kurikuulus”, mida korratakse festivali põhiprogrammi raames. Siin on luubi alla võetud grafiti. Mulle meeldis, et selle filmi juures ei hakatud pidama loengut, mis on grafiti, ega hakatud seletama terminoloogiat. Ka oli plussiks, et tegijad ei sekkunud loo käiku kordagi mingi pealeloetud tekstiga ja ainsad tiitrid olid grafiti-kangelaste nimed. Küll aga häiris see, et peaaegu kõik tegijad olid nii-öelda vana kooli mehed, nende karmimad päevad juba aastate taga ning mässumeelsus juba vaibumas. Seda tõika arvestades võinuks kaameratöö olla tasakaalukam. No ei pea kaamerat ilmtingimata kuuma kartulina käes loopima, kui teemaks on vähegi midagi cool’i  kategooriasse kuuluvat. Kokkuvõttes on tegemist filmiga, mida julgen soovitada. Mõnusa fruktina mõjub pühendunud seinasodijate hulgas hallipäine maniakk, kes nimetab ennast Graffity Guerillaks ning kelle tegevuseks on tag’ide ülevärvimine ja mahapesemine ning seintele sõnumite sodimine, et ära viljele grafitit.

“Just Film’ile” pannakse ametlik punkt laupäeval, 2. detsembril. Soovitan soojalt seda alafestivali mitte alahinnata. Parem muidugi, kui olete seda väisanud enne põhifestivali algust, nii jääb mahti algaval maratonil rohkem filme vaadata.

 

 

“Just Film’il” linastunud filmid põhiprogrammis

“Sõidutunnid” (Suurbritannia 2006), 1. XII, Kinomaja

“Kaunitar ja kodutu” (Soome 2005), 4. XII, Sõprus

“Neli nädalat juunis” (Rootsi 2006), 4. XII, Kinomaja

“Infamy” (USA 2005), 4. XII, Von Krahli teater

“Minu nimi on Elisabeth” (Prantsusmaa 2006), 5. XII, Vene teater

“Taifuun ja päike” (Lõuna-Korea 2005), 5. XII, Kinomaja

“Noor mees” (Šveits, 2006), 6. XII, Vene teater

“Zaina, Atlase mägede ratsanik” (Prantsuse-Saksa 2005), 7. XII, Kinomaja

“Olen kaksteist ja pean veel vastu” (USA 2005), 8. XII, Sõprus

“Unistuste maa” (USA 2005), 9. XII, Sõprus

“Kaon kui välk” (Hispaania 2006), 9. XII, Kosmos

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming