PÖFF ja muusika

M?-Matis Lill

 

Tšiili režissöör Raúl Ruizi “Klimt” oli

tänavuse PÖFFi üheks hõrgumaks

filmielamuseks. kaader filmist

 

Detsembri esimesed nädalad ja PÖFF olid ka sel aastal minu jaoks praktiliselt sünonüümid. On see ju väheseid võimalusi näha Eestis nii suures valikus uuemaid filme. Lisaks puhtfilmilisele uudishimule toob mind PÖFFile aga ka erialane huvi, kuidas uuem film ja muusika omavahel suhestuvad. Sest need kaks valdkonda on väga orgaaniliselt seotud. Seda enam, et muusika ei jää tihtipeale ainult taustaks filmile, vaid on tihtipeale midagi, mis olnud filmile oluliseks lähtekohaks. Alljärgnevalt räägiksin just mõnest sellisest muusikaga tihedamalt seotud filmist, millele festivalil peale sattusin.

Tänavuse festivali nauditavamaid muusikaga seotud filmielamusi oli minu jaoks Indoneesia režissööri Garin Nugroho “Opera Jawa”. Kaasaegsesse Indoneesia külakeskkonda toodud lugu mängis traditsioonilise Jaava muusikateatri konventsioonidega ent tegi seda äärmiselt peenelt ja pigem vihjamisi. Nii näiteks tundsin ma ahv-jumal Hanumani ära alles sellises stseenis, kus teda kehastav teenrist tegelaskuju tegi käega kratsiva žesti, mis on Kaug-Ida muusikateatris just Hanumani karakteri põhiliseks tunnuseks. Kusjuures seda karakteerset liigutust ei näidatud otse, vaid varjuna, mistõttu hetkeline viide seostus ka varjuteatriga, millel on jaava muusikateatri arenguloos äärmiselt kaalukas roll.

Sedalaadi õrnu vihjeid oli filmis rohkesti, ehkki teiste “Ramayana” olulisemate tegelaskujude puhul, nagu deemon-jumal Ravana, jumal Rama ja tema naine Sita, olid need seosed selgemad ja otsesemad. Filmi lõpupoole hakkas mind häirima eepose rõhutatult sotsiaalne tõlgendus, kus positiivsed tegelaskujud esindasid vaeseid ja rõhutuid ning deemon-jumal ja ta käsilased esimesi ekspluateerivat rikaste klassi. Hinduistlik mütoloogia on ju oluliselt seotud kastisüsteemiga, mistõttu selle marksistlik tõlgendus tundub üsna vägivaldsena.

Muus osas pakkus aga film nauditavaid leide ja mõttekäike “Ramayana” ja traditsioonilise muusikateatri teemadel. Oli hea, et muusika oli selle traditsioonilisel kujul suuresti alles jäetud. Kinosaali suuri võlusid on kuulata muusikat suures ruumis ja korralikest kõlaritest. “Opera Jawat” läbiv gamelani kõla oli igatahes midagi, mis jäi veel tükiks ajaks kummitama.

Tunduvalt nõrgema mulje jättis austria multimeediakunstniku Timo Novotny dokumentaalfilmi ja selle muusikalist töötlust  ühendav “Elu kordustes: Megacities RMX”. Filmis oli rohkesti efektset visuaalset materjali ent selle kasutamine muusikas jäi suhteliselt primitiivsele tasemele. Urbanistliku helikeskkonna muusikasse toomises iseenesest enam midagi uudset ei ole, sest linnahelide baasil on juba piisavalt kaua, piisavalt  palju ja tunduvalt muljetavaldavamaid lugusid tehtud. Uuematest lugudest tasub meenutada kas või muusikalise kordustetehnika ühe olulisema esindaja Steve Reichi 1990. aastatel loodud teost nimega “City Life”.

Prantsuse režissööri Jacques Audiard’i “Löök, mille mu süda vahele jättis”, keskendus süvamuusika kasvatuslikele väärtustele, jätkates mingis mõttes sedasama teemaderingi, mida käsitles eelmise aasta PÖFFil linastunud prantsuse film “Kooripoisid”.  Ent kui viimane tegeles laste kujundamisega muusika mõjul, siis seekord oli luubi alla võetud meheikka jõudnud üsna kalestunud ja vägivaldne tegelane, kes filmi käigus järk-järgult taasavastab enda jaoks nii klassikalise klaverimängu kui sellega koos ka oma südametunnistuse. Iseenesest oli film üsna sümpaatne, ehkki pisut häiris mingi omalaadne pateetika, millest annab aimu juba pealkiri. Filmi teema on üsna aktuaalne – süvamuusika rahustav mõju on juba sedavõrd üldiselt aktsepteeritud fakt, et nii Londonis kui ka teistes linnades on klassikalist muusikat hakatud laskma sellistes kohtades, kus kipuvad kogunema noortekambad. Ja nii nagu filmis on ka päris elus olnud tulemused vähemalt selles mõttes edukad, et kambad on hakanud neid kohti vältima. Venetsueelas on loodud slumminoorte jaoks aga lausa klassikalise muusika koolitusprojekt. Tulemused on kuuldavasti rabavad – klassikalise muusika juurde tulnud noored muutuvad vähem vägivaldseks ja mitmed neist on just muusika abil leidnud hiljem omale ka töö.

Seega näib muusika iseloomu kujundav jõud olevat tänapäeval sama aktuaalne kui Platoni ajal. On huvitav näha, kas järgmiseks aastaks valmib Prantsusmaal mõni keskealiste muusika abil eetilise palge parandamist käsitlev film?

Tänavuse PÖFFi üheks hõrgumaks filmielamuseks, ja mitte ainult muusika tõttu, jäi Prantsusmaal tegutseva tšiili režissööri Raúl Ruizi “Klimt”. Suurejoonelise, euroopa koostööprojektina valminud filmi muusika on kindlasti parimaid, mida olen kuulnud. See oli tulvil vihjetest maalikunstnik Klimti ajastuga seostuvale muusikale ning toetas samas seda eripärast, unenäolist ja maagilist fluidumit, mis läbis tervet filmi. Olles pidevalt taustal, jäi muusika samas piisavalt delikaatseks ja ei muutunud kunagi liiga pealetükkivaks.

Ka visuaalne pool ja näitlejatööd (eelkõige peaosas mänginud John Malkovichi sooritus) olid muljetavaldavad. Harva olen näinud mõnest kunstnikust sellist filmi, mis on niivõrd lähedal sellele tundele, mille antud kunstniku teosed on minus tekitanud. Filmis oli täiesti loobutud traditsioonilisest kronoloogilisest ja biograafilisest lähenemisest – pigem jäi mulje, nagu oleksid kunstniku enda sisse sattunud. Ka muusika mõjus just sellisena nagu kõlaks see kunstniku  kõrvus. See linateos oli mitmel tasandil äärmiselt peenelt läbitöötatud tervik, mis mõjus pigem kunstiteosena kui teosena kunstist. Loodan väga, et “Klimt” jõuab ka Eesti kinolevisse, sest seda filmi peaks kindlasti veel kord nägema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming