Pöff : Hinge peegel – keha

Margit Adorf

  Kõik need kolm filmi, millest allpool juttu, kujutavad endast lugu keha ja hinge sidemetest, küll erinevast vaatepunktist. Selline kooslus andis omamoodi võimsa laengu, nii et jõudnud kinost kell pool kaks öösel koju, ei saanud sõba silmale kuni hommikuni, sest nähtud filmid tekitasid omavahel põimudes liiga palju ärkvel hoidvaid mõtteid. Ma ei taha lugejat siinkohal kurnata nende kaootiliste mõttesööstudega, vaatame kõike järjest ja samas järjekorras.

 

 

“Suust suhu”, rež Björn Runge,

Rootsi-Taani, 2005.

 

Kaamoslik lugu tüdrukust, kes on aasta tagasi põgenenud kodust, et hakata elama koos endast tunduvalt vanema mehega, kes sunnib teda oma keha müües raha teenima ning topib talle vastu tüdruku tahtmist sisse narkootikume. Kõik sündmused, mis selleni viinud, on juba möödas. Me ei saa teada, millega või kuidas see suller tüdruku ära võlus, et tüdruk on just selle tüübi oma päästerõngaks valinud. Saame teada, et üks põhjus, miks tüdruk kodust põgenes, oli joomarist isa. Me ei saa teada, kas isa lihtsalt jõi ja räuskas või kasutas laste suhtes ka füüsilist vägivalda. Ei saa teada, kas tegu oli verepilastusega. Teame, et isa on nüüd joomise maha jätnud, kuid me ei saa teada, kui kaua aega ta on kaine olnud ja mis oli põhjuseks, et mees enam ei joo. Mõned asjad on teada. On keskklassi perekond, kellel on kolm last: 18aastaseks saav kodust põgenenud tütar, teismeline poiss ja koolieelikust tütar. Ema ja isa ei seksi enam ammu, aga nad seksisid siis, kui isa veel jõi. Ema töötab eluheidikute toetajana. Paraku on tal omal nii palju probleeme, et ei suuda ära hoida ühe oma hoolealuse enesetappu. Kus isa töötab, see pole teada, näeme vaid, et suure osa oma ajast jälitab ta oma tütart. Tütar ei taha oma vanemaid näha ega kojutulekust kuuldagi, kuid narkouimas näib ta siiski vaid sellest unistavat. Näib, et tüdruk täidab oma prostituudiülesandeid ülima vastumeelsusega, ka ei näita ta huvi üles narkootikumide suhtes. Kõik tema vahekorrad ja narkodoosid on tema jõhker elukaaslane talle peale sundinud. Jõhker elukaaslane väidab, et armastab tüdrukut, kuid hiljem teatab, et nii see ei ole. Me ei saa teada, kas tüdruk eelistab mehe juurde jäämist sellepärast, et kaitsta oma perekonda, või sellepärast, et kodune elu oleks hullem põrgu kui see olukord, millesse ta on sattunud väljaspool kodu. Vaatajale püütakse ühes stseenis jätta mulje, nagu pilastaks jõhker mees ühel hetkel tüdruku noorema õe ja tapaks tema isa. Ometi selgub hiljem, et nii see ei ole. Lõpuks tüdruk tapab mehe, kes saab sellest veidra taevaliku puhastuse (orgasmi, kui soovite). Lõpuks näib, et tüdruk ja mees siiski armastasid teineteist. Lõpuks viib isa tütre koju ja see ei tõrgugi.

Väga segane lugu, mis tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Kõrvallugu perepoja ja tema tüdruksõbraga näib olevat lihtsalt liigne. Selle teise tüdruku ema kannatab raskekujulise depressiooni all ning isa ahistab oma tütart seksuaalselt. Kas poja armulugu peaks markeerima, et samasugune olukord valitses tema enda kodus? Stseen pereemast, kes kohtub seikluse otsingul hotellitoas naisega, kelle elu on samasuguses ummikus nagu temalgi, mõjus samuti liigsena. Unenäoline ja painajalik, oli see ometi teostuse poolest suurepärane. Tegevus toimub talvel ning kogu film on tonaalsuselt kõle. Ei meenu, et selles filmis oleks esinenud ühtegi erksamat värvilaiku või soojana mõjuvat valgust. Elu selles filmis on karm ja eriti halastust ei paku. Keha on see, mille peal elatakse välja oma hingepiinad. Üks joob, teine süstib, kolmas laseb suvalistel tüüpidel oma keha solkida. Sügaval südamepõhjas soovivad ekraanil nähtud peategelased aga puhastuda ja paremaks saada. Seda filmi võib tõlgendada mitmel viisil, sest suurem osa tõest, kui see kuskil olemas on, jääb vaatajale varjatuks, kaadri taha, filmist väljapoole. Kui teil juhtub olema võimalus seda filmi näha, siis vaadake kindlasti, PÖFFi kavas seda korrata pole plaanis.

 

 

“Transamerica”, rež Duncan Tucker,

USA 2005.

 

Transseksuaalne mees, vabandust, daam nimega Bree (Felicity Huffmann) on läbi raskuste viimaks jõudnud sellesse punkti, kus soovahetuse operatsioon on juba käega katsuda – vaid nädala pärast võib temast saada naine. Ootamatu telefonikõne paiskab tema elu aga pea peale, kuna mees saab teada, et tal on 17aastane poeg Toby (Kevin Zegers), kes on sattunud seadusega pahuksisse. Nüüd teeb Bree selle vea, et räägib pojast oma psühholoogile, kes uuele infole toetudes keeldub oma patsienti operatsioonile enne lubamast, kuni too pole oma pojaga kohtunud. Vastumeelselt läheb Bree oma ihuvilja vanglast päästma. Sellest saab alguse tõsine road movie, kus ei puudu hipist hääletaja (paneb pihta veidra paari kogu maise vara), heategija (päästab hättasattunud ja süütab samas ka väikese armuleegi), rikkad sugulased ja happy end.

“Transamerica” on igati nauditav, hoolimata sellest, et järgib kõiki klassikalisi road movie’ elemente. Kõige huvitavam oli minu jaoks, et transseksuaali rolli oli valitud täitma naine. Näitlejatar Felicity Huffmann teeb rolli ülimenukas naistesarjas “Meeleheitel koduperenaised”, mida saab ka meil praegu Kanal 2 vahendusel vaadata. Tema rollilahendus selles filmis on küll väga hea, kuid finaalis, pärast soomuutust, oleks oodanud ka näitlemises kerget muutust. Bree on maha salanud oma perekonna, väites, nagu oleks tema sugulased surnud, viimases hädas pöördub ta abi saamiseks nende poole. Taaskohtumine perekonnaga on ameerikalikult jantlik ning omamoodi lõbus. Kogu reisi vältel ei ütle Bree oma pojale, et neid seovad sugulussidemed. Kui see viimaks välja tuleb, on see pojale ilmselt liig. Toby ise on iselaadi frukt, kes unistab pornonäitleja karjäärist geifilmides, kuid ta sooviks ka töötada lemmikloomade kaupluses ja saada lapsi. Lõpupoole tekib korraks kahtlus, et Bree pole enam kindel, kas saada naiseks või mitte, kuid ta jääb siiski oma otsusele kindlaks. Ka Toby jõuab alustada oma karjääri pornofilmides. Bree jõuab kehalise muutuse kaudu sinna, kus ta tunneb ennast õnnelikuna. Tema ema on nõus poja soomuutusega leppima, kui kuuleb pojapoja olemasolust. Toby leiab viimaks oma isa, mis siis, et too on tegelikult naine…

Kummastav film, igatahes on sellesse valitud näitlejad oma ülesannete kõrgusel ja kokkuvõttes on tegemist sooja ja südamliku looga, kus saab nalja ja mis on nauditav algusest lõpuni. Ei lähe liiga moosiseks ega ka mitte moraalitsevaks, mis on enamiku ameerika filmide komistuskiviks.

 

 

“Ükski keha pole täiuslik”, rež Raphaël

Sibilla, Prantsusmaa 2006.

 

See on dokumentaalfilm inimestest, kes otsivad kehalisi naudinguid ebaharilikel viisidel. Näha võib swinger’eid, seksklubisid, jaapani sidumist, imekura klubisid, sado-maso viljelejaid, transvestiite ja hermafrodiite, amputeerijat, bodypiercing’ut ja neid, kellele meeldib end konksudega lae alla riputada. See film pole pelk šokeerivate kaadrite üksteise otsa kuhjamine. Iga tegelane püüab ka selgitada, et see, millega ta tegeleb, annab talle rahulduse ja hingerahu. Võhiklikule vaatajale seletatakse, miks nad seda teevad. Ma ei saa öelda, et film suudab süvitsi käsitleda seda, miks otsivad inimesed veidraid kehalisi naudinguid, kuid mõningase ülevaate veidrusetaotlustest film siiski annab. Galerii on igal juhul väga värvikas ega tohiks ühtegi vaatajat külmaks jätta. Üks mis kindel, niisugused ekstreemsed kehalise naudingu otsingud on omased vaid inimestele, keda peetakse kõige kõrgemini arenenud mõistusega elusolenditeks Maal. See film ütleb, et keha on inimesele antud selleks, et väljendada selle abil oma hingelist seisundit ja et kehalised naudingud on omaette kunst.

 

“Transamerica” linastub 8. XII kinos Kosmos ja “Ükski keha pole täiuslik” 10. XII kinos Kosmos.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming