Õudusskeptiku seiklused kevadises Haapsalus

Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival HÕFF 29. aprillist 1. maini

ANDREI LIIMETS

Avaparaadi asemel vihuvad elavateks surnuteks grimeeritud noorukid kultuurikeskuse ees tantsu nagu pahast vaimust vallatud.

Avaparaadi asemel vihuvad elavateks surnuteks grimeeritud noorukid kultuurikeskuse ees tantsu nagu pahast vaimust vallatud.

Elar Kosseson

Mu filmiblogijast sõber Ralf Sauter sõnas ükskord, et ta supleks kaaviaris ja Dom Perignonis, kui saaks sendi igal korral, mil minu suust kõlab fraas „mulle ei meeldi õudusfilmid“. Seega jätan priiskamise vältimiseks selle siinkohal ütlemata. Festivali korraldaja Helmut Jänes on siiski hea müügimees ja suudab piisavalt köita, et lunastada pressipass, lõigata pooleks üks reedene tööpäev ja kinkida ülejäänud nädalavahetus 362 päeva aastas Eesti kõige vähem õudsele linnale Haapsalule.

Õudused ise algavad, tõsi, juba ammu enne avafilmi Tallinna bussijaamas, kui reisikaaslane saab enne bussi väljumist teada, et peab lapsehoidja äralangemise tõttu linna jääma. Ei ole neil filmidel igapäevaõuduste vastu midagi pakkuda.

Vestluskaaslane läinud, avastan tühjuse sellest kotinurgast kus peaksid asuma kõrvaklapid. Niipalju siis ka enda uputamisest sülearvuti audiovisuaalsetesse rõõmudesse. Isegi raamat ununes maha. Meeleolu on festivalile vastuminekuks vastav. Vähemalt on sõit Haapsallu suhteliselt lühike. Valga õudus- ja fantaasiafilmide festivalile minek oleks palju hirmsam.

Poolteist tundi hiljem väljuvad tallinlased parvena bussidelt, et piltlikult heita mantlid seljast esimesse kraavi. Haapsalus on nimelt kätte jõudnud südasuvi. Paras aeg end kolmeks päevaks pimedasse kinosaali sisse sättida.

Natsid, punkarid ja pärdikud

Esimeses, ühtlasi ainukeses tänavuse noorteprogrammi filmis „Kurjuse kangelased“ („Los heroes del mal“, Zoe Berriatua, 2015) jääb kolm hispaania noorukit kooli sotsiaalses olelusvõitluses heidikute rolli, kuid nad võtavad seda vabanemisena ühiskonna köidikutest. Anarhism viib aga üha vägivaldsema käitumise ning psühholoogilise mõranemiseni, mis lööb kiilu ka noorte vahele. Olulise teemaga, kuid laialivalguva filmi realismipüüdlusi mineerivad hispaania kultuuriruumile omased melodramaatilised katked. Film on seega pidetu nagu selle tegelasedki.

Seansile järgneb vestlusring koolivägivalla teemal. Pool niigi vähesest publikust pageb paaniliselt. MTÜst Peaasi külla kutsutud koolivägivalla ekspert esineb mõnevõrra konarlikult ega saa jutujärge kuidagi lippama. Kavas välja reklaamitud „armastatud laulja“ Helen Adamson on aga täitsa kaduma läinud. Paistab, et HÕFFi kiusab sama tont, kes PÖFFil igal aastal üles astub, nimelt korralikult suunamata ja struktureerimata arutelud.

Karel Zemani retrospektiivi avapauk on hispaania noortedraamast oluliselt muljetavaldavam. 1950ndatel tuntust kogunud tšehhi filmivõlur on justkui sillaks Georges Mélièsi’ varaste katsetuste ning Ray Harryhauseni teedrajavate suurejooneliste eriefektide vahel. Zemani joonistatud või modelleeritud võttepaikade ning luust ja lihast näitlejate kooskõla ei mõju sugugi vananenuna, vaid totaalselt omanäolise ning põnevana. Tema mõjusid võib leida Terry Gilliami ja Tim Burtoni filmidest kuni „Patulinna”1 ja Wes Andersonini. Jules Verne’i ainetel valminud seikluslik aurupunk „Back Cupi saare saladus“ („Vynález zkázy“, 1958) on küll loona mõnevõrra rabe, kuid pildiliselt ülimalt muljetavaldav ning alltekst tehnoloogia kui vahendi kasutusvõimaluste kohta on endiselt päevakohane.

Festivali avaparaadi asemel vihuvad elavateks surnuteks grimeeritud noorukid kultuurikeskuse ees 1990. aastate narkopidude menuki The Prodigy valju tümpsumise saatel tantsu nagu pahast vaimust vallatud. „Haapsalu noored on käest ära läinud,“ muheleb keegi minu kõrval.

Ametlikuks avafilmiks on mainekal „Sundance’i“ festivalil soojalt vastu võetud „Varju all“ („Under the Shadow“, Babak Anvari, 2015). Viimati nägin saali filmile nii elavalt reageerimas vist Seidli-proua Veronika Franzi „Head ööd, emme“2 linastusel. Ühe eriti valju ehmatusstseeni järel loen isegi sekundeid südame arütmia lõppemiseni. See on üks neid harvu filme, milles võib tunnustada nii rabanduse äärele viivad ehmatuskohti, toimivat psühholoogilist pinget kui ka võluvat tehnilist poolt. See, et tegu on 1980ndate Iraanis aset leidva pärsiakeelse sotsiaalkriitilise kommentaariga, mõjub veelgi muljetavaldavamalt.

Avafilmiga tulevad boonusena kaasa filmi lavastaja Babak Anvari ja produtsent Lucan Toh. Ma ei ole küll mööda välismaa festivale rännanud, aga tundub, et eestlased on eriliselt tänamatu rahvas, kes kipub kõiksugu kaugeid külalisi suurt mitte millekski pidama. Rohkete lahkujate kiuste on saal siiski üsna tihedalt täidetud ning mehed räägivad entusiastlikult riskantse algatuse eduloost.

Enda jaoks taas õudusžanri kui sellise pointi selgeks mõelda üritades taban end tõdemuselt, et selline näkku kargav õudusfilm annab õigupoolest sõjaolukorra pinget ja õõva edasi sobivama ebameeldivustundega, kui suurem osa realismile pretendeerivaid sõjadraamasid.

Kui 1980ndate Iraan jääb minevikku ning naisi ja teisitimõtlejaid süsteemselt alla suruv riik liigub õrnal liberaliseerumise ja moderniseerumise kursil, siis USA kolgaste konföderatsiooni lipuga vehkivad rassipuristid on seoses Charlestoni veresauna ning Trumpi röökiva valimiskampaaniaga leidnud uue hoo. Selle on oma teises lavastajatöös „Roheline tuba“ („Green Room“, 2015) oskuslikult ära kasutanud Jeremy Saulnier, kelle igati soliidne debüüt „Sinised varemed“ („Blue Ruin“, 2013) kogus paljude festivalide seas rohkelt sooju sõnu ka PÖFFil. Filmis satuvad vastamisi halva õnne laineharjal punkbänd ning psühhopaatlikult kalkuleeriva Darcy (kapten Kirki ja Dr. Xavieri rollidele fantastiliselt vastanduv Patrick Stewart) juhitav neonatside gäng. Järgneb karm, verine ja kerge musta huumoriga palistatud võitlus ellujäämise nimel. Lahedalt üles ehitatud ja filmitud, debüüdiga samaväärselt teravmeelne ning nupuka dialoogiga põnevik vääratab kergelt vaid lõpusirgel. Pärast kulminatsiooni jään asja üldise mõttekuse osas õlgu kehitama, kuid publik paistab üksmeelselt rahule jäävat.

Õhtu lõpuks visatakse kõigi ulmefännide ülevaks rõõmuks ekraanile legendaarne „Terminaator“,3 kuid otsustan Laurence Boyce’i soovitusel väikese briti sürrealistliku eksperimendi „Aaaaaaaah!“ (Steve Oram, 2015) kasuks. See eriskummaline teos on justkui klassikaline Ühendkuningriigi sotsrealism, kus aga kõik tegelased suhtlevad omavahel vaid primaatide kombel kätega vehkides ning labiilselt häälitsedes. Friigifilm on siinkohal päris pädev määratlus. Iseenesest põnev idee muutub pisut üksluiseks juba enne tunni täis tiksumist, kuid sotsiaalkriitilist teravmeelsust jagub siiski piisavalt, et pikkida sündmustikku läbinägelikult vaimukaid momente.

Ülim seks ja Skandinaavia turvapadjad

Suur osa asjaosalisi käivatki HÕFFil melu pärast. Mul ei õnnestu kohata kedagi, kes oleks siin esimest korda, kõik tunnevad justkui kõiki. „Mõned ei käigi filme vaatamas, vaid seltskonna pärast,“ viitab sõber fuajees tiksuvale endisele filmiblogimaestrole Trashile, kes uurib minu arvutil ilutsevale õunale viidates, kas meil on ärikohtumine, ning nendib häälekalt, et me näeme välja nagu mingid peded.

Muusikafestivali või noortelaagri melu avaldub ka selles, kui kohalikus kodumajutuses kaiguvad vastu hommikut läbi une viimaste peolt laekunute hõiked. Või kui suurema osa sõnadest oma keelelt joonud kohalik kurdab teise päeva õhtul, et täiesti arusaamatu festival on ja millegipärast ei lasta sama piletiga ka teist filmi vaatama.

Ühele filmisõbrast õudusskeptikule ongi kava kvaliteedi mõttes üsna üle ühe. Teist päeva avavale Zemani järjekordsele väikesele pärlile järgneb Taanis toodetud viirusepõnevik „Sorgenfri“ (Bo Mikkelsen, 2015). „Zombifilmide „Klassikokkutulek““, nendib filmiajakirjanik Maarja Hindoalla möödaminnes ja Sauter ristib filmi “Snoringfriks”. Mõmisen mõttes kaasa, et Skandinaavia kontekstis mõjub film värskuse asemel sama põnevalt ja ootamatult nagu Ikea mööbel. Tal on küljes nii igavalt turvaline ja fantaasiavaene maik, et minu ees asuval kinotoolil võiks sama hästi turvapadi olla. Peretütre küülikumugimise stseen on küll morbiidselt naljakas, aga zombifilmide satiirilise külje kohta on „Surnute Shaun“4 juba kõik ära öelnud, närvikõdiks vaadake aga uuesti George Romero klassikat või Danny Boyle’i suurepärast „28 päeva hiljem“.5

Oluliselt rohkem põnevust pakub „Kutse“ („The Invitation“, Karyn Kusama, 2015), väljapeetud ja mõõdetult arenev psühholoogiline põnevusdraama, kus traagilise minevikuga paar kohtub pärast pikka pausi üha kummalisemaks kiskuval õhtusöögil. Suhteliselt lihtsa müsteeriumi „kas toimub midagi kuratlikku või kujutavad nad seda ise ette?“ sees lainetavad keerukad alateemad leinast ja leppimisest kuni kinnisideede ja paranoiani. Suurt midagi nagu ei toimugi, kuid tunnen end sõna otseses mõttes tooli äärele viiduna, pealaest jalatallani pinges.

Sama taotleb ka „Johnny Frank Garretti viimane sõna“ („Johnny Frank Garrett’s Last Word“, Simon Rumley, 2016), kus on püütud kaheldavate tõendite põhjal hukatud noormehe lugu esitada paranormaalse deemoniõudukana. Kurjad vaimud, needused ja autori väitel puha tõsielul põhinev süžee. Tooli äärele suunab seekord vaid suikudes ära vajuv pea ning filmi ehmatuste ning tehnilise trikitamise fantaasiavaesuse peale pöörab enne linastust postuumse elutööpreemia pälvinud maestro Zemani end ilmselt hauas ringi.

Reageerin tänamatu eestlasena ja teen saalist koos lõputiitritega vehkat, enne kui lavastaja Simon Rumley jõuab hakata ennast välja vabandama. Väiksemas saalis algab „Ülima seksi otsingul“ („In the Search of the Ultra-sex“, Nicolas Charlet ja Bruno Cavaine, 2015), kahe koomiku kokku kleebitud ja üle dubleeritud läbilõige mitme tuhande pornofilmi kõige kummalisematest momentidest. Erilist nüansseeritust sellisele ideele üles ehitatud jant muidugi ei paku, kuid saal rõkkab naerda küll. See, et keegi on pidanud mõistuspäraseks need kaadrid üldse filmilindile püüda, on muidugi suurem ime kui paroodia ise. Hiljem valitakse see lõbus kurioosum muide publiku lemmikuks.

Lõppmäng

Viimasel päeval juhatavad ulmeguru Jüri Kallas ning multitalent Mart Sander soojade sõnadega sisse Nõukogude Liidu ulmeklassika „Kin-dza-dza!“ („Кин-Дза-Дза“, Georgi Danelia, 1986), kus heidetakse rohkelt lohisevat nalja varsti kokku variseva impeeriumi dogmade üle. Kallas vabandab enne filmi, et vaatas hiljuti DVDd ning terveks linastuseks ei jää, pisut hiljem ei silma ma pimedas saalis enam ka Sanderit. Saan aru, sest jantlik film on ajahamba all üpris lössi vajunud ning isegi tootmiskontekst ei suuda panna unustama, et „Tähtede sõda“6 ja „Mad Max“7 olid valmimisaastaks juba ammu olemas.

Festivali lõpetama on valitud viiest tihedalt seotud lühiloost koosnev „Teekond lõunasse“ („Southbound“, Rozanne Benjamin, David Bruckner, Patrick Horvath ja Radio Silence, 2015), mille pisut ebaühtlane kvaliteet jõuab kalduda nii tüütusse kitši kui ka totaalselt kreisisse fantaasiarikkusse. Tervik püsib aga ootamatult hästi koos ja pillub vaataja pihta õige mitu intrigeerivat ideed.

Kitši ja fantaasiarikkuse kontrast ilmestavad õigupoolest ka nii HÕFFi kui õudusžanri seisu laiemalt. Festival on kompaktne ja ühtehoidvale kogukonnale loodud algatus – žanrifilmiarmastajatelt žanrifilmiarmastajatele – ja sellisena väga sümpaatne. Mis puudutab filme, siis tase on muidugi ebaühtlane, ülipõnevast kummastava ja lihtsalt tüütuni, kuid valik on piisavalt rikkalik ja rohkete üllatustega pikitud, et järgmisel aastal taas kohal olla, siis juba vähem skeptilises rollis.

1 „Sin City“, Robert Rodriguez, 2005.

2 „Ich seh ich seh“, Veronika Franz ja Severin Fiala, 2014.

3 „The Terminator“, James Cameron, 1984.

4 „Shaun of the Dead“, Edgar Wright, 2004.

5 „28 Days Later“, Danny Boyle, 2002.

6 „Star Wars“, George Lucas, 1977.

7 George Miller, 1979.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar