Otsi oksüümoroni

PEETER LAURITS

Mängufilm „Roukli“ (Eesti 2015, 99 min), režissöör-stsenarist Veiko Õunpuu, operaator Erik Põllumaa, helilooja Ülo Krigul. Osades Mirtel Pohla, Juhan Ulfsak, Peeter Raudsepp, Eva Klemets, Lauri Lagle, Meelis Rämmeld, Tambet Tuisk jt. Linastub kinodes Sõprus, Coca-Cola Plaza, Kosmos, Cinamon ja Ekraan.

Lowry (Lauri Lagle) on üks kahest müstilisest Roukli-mehest, kes ilmuvad metsast varjupaigapalvega.

Lowry (Lauri Lagle) on üks kahest müstilisest Roukli-mehest, kes ilmuvad metsast varjupaigapalvega.

Kaader filmist

„Roukli“ on kõvast, tulekivi moodi materjalist sõna, täiesti erosioonikindel. Nagu „meri“. Või „äike“. Või „vimb“. Või „must“. Kõik, mis nendest sõnadest maha kuluda sai, kulus maha juba jääajal. Hääldage seda sõna mõned korrad. Roukli. Roukli. Ja ma ei mõtle tammiku-Rouklit filmis. Ütle lihtsalt Roukli.

Uku Masingu read „Seda kyll tunnen / et surnud on elusad / kõik minu sees / (muiste ja ikka) / aga kas mina peegel olen / või olen mina lääts / millest nad murduvad läbi“, mis filmi sisse juhatavad, need read panevad mänguruumi väga täpselt paika. See film ei räägi meie kaasajast, see ei ole ühiskonnakriitiline ega päevakajaline ega õpetlik ega ümberjutustav. See on film, mis küünitab filosoofiliste küsimuste suunas, teadvuse, ruumi ja aja küsimuste suunas.

Seejuures kõnetab see film tänapäeva vägagi, meie praeguseid hirme. On täiesti siin, nüüd ja meiega film. 2014. aasta suvel, kui „Rouklit“ filmiti, tundsid paljud inimesed samu tundeid, nagu inimesed filmis. Õhk oli sõjaärevusest paks ja pingul. Sellepärast puudutab see teos paljusid nii lähedalt.

Veiko Õunpuu fookustab korraga nii lähedale kui kaugele, nii hetke kui igavikku. See on nagu ristatud pilgul kosmosesse vaatamine. Esilinastuspeol rääkisime nendest asjadest Mait Malmsteniga ja tema soovitas artikli pealkirjaks „Otsi oksüümoroni“. Ladina oxymorus tähendab teravmeelset rumalust, vastandlike mõistete ühendust nagu „naljakalt traagiline“ või „jube ilus“, sisaldades asju, mis teineteise just nagu välistaksid. Kui kellelegi peaks tunduma, et vastandlikud asjad välistavad teineteise, siis tõesti, see ainult tundub teile nii.

Laadilt meenutab „Roukli“ haikulikku apokalüpsist. Apokalüpsis ei taha aga haikusse mahtuda, on haikuks liiga pikk, laialivalguv, üksikasjalik ja vägivaldne. Seepärast sarnaneb „Roukli“ struktuur rohkem rengaga. Renga on klassikaline jaapani vanikluulevorm, mis koosneb tankadest (klassikaline jaapani luulevorm, 5-7-5-7-7-silbik), mida kirjutab mitu luuletajat kordamööda ja kus eelmise tanka lõpust saab järgmise tanka algus. Igas järgnevas tankas peab säilima midagi senisest laadist, aga tuleb sisse tuua põhimõtteline pööre, keerata seni öeldu uude valgusesse.

Õunpuu filmis nii teebki, liigub ühest episoodist teise, eelmisi nihestades, tühistades, välja naerdes ja pühalikku valgusesse tõstes. Filmi stilistika ja modaalsus muutuvad ja libisevad kogu aeg. Ülev meeleheide ja pajatslik koomika uisutavad käsivangus nagu veider vanapaar. Miski ei ole selge, konkreetne ega ettearvatav. See film on sama ebamäärane ja muutlik nagu elu ise.

Niimoodi liikudes on suur oht laguneda tolmuks, seosetuks kollaažiks, second hand popurriiks. „Roukli“ ei lagune. Liis Nimiku montaaž on virtuooslikult tundlik ja plastiline, see hoiab koos kõike seda, mida teised komponendid lagundavad. Väga oluline lagundav roll on selles filmis muusikal ja üldse helil. Ülo Krigul jäljendab osavalt Neil Youngi, Morriconet, Bachi ja keda tahes. Alatasa on tunne, et oled sattunud kellegi teise filmi. Ja me olemegi. Meie isikud ja filmid ei ole isoleeritud. Ego on illusioon.

Niisiis on meil neli inimest: kaks naist ja kaks meest, õde oma mehe ja vend oma eksiga, on sõjahirmus ennast kolkaküla suvemajja sisse seadnud. Nad on peagi keskikka jõudvad loovharitlased ehk kirjanik, kunstnik, muusik ja ma ei tea, võib-olla teadlane. Jääb mulje, et ega nende teeneid linnaski nii väga ei vajatud, mitte ebakompetentsuse tõttu, lihtsalt apokalüptilises ühiskonnas kipub nõudlus süveneva kultuuri järele langema. Nüüd, maale sattununa, on me tunnetustöötajad aga täiesti ülearused.

Maa ise on ka ülearune: kõik on söötis ja majad maha jäetud. Kusagil käiakse kellegi juures samaka järel, aga mingeid vihjeid sellele, et keegi näiteks kartuleid kasvataks, siin küll ei ole. Aeg-ajalt kakerdab kaadrisse kana, aga see paistab sama eksinuna, samasuguse apokalüptilise muundumise saadikuna kui meie sõja­pagulasedki. Inimestest näeb filmis ainult ühte sektantlike rullnokkade ratsa­bandet, kes kummardavad esoteeriliste paksude prillidega Peedut. Kaks inglit, keda rullnokad jahivad, saab ka vabalt inimeste kilda arvata. Kõik. Ülejäänud on kas kusagile jalga lasknud või kinni võetud.

Sõjapaos ja ellujäämise piiri peal – külm ja nälg on tulekul – rebenevad kõik senised suhted. Enesestmõistetavusi peab välja vabandama hakkama ja igal juhul tuleb meelde tuletada, mida see agape õieti tähendas. Mäletate: eros, agape ja filia? Need meie neli – Juhan Ulfsak, Mirtel Pohla, Eva Klemets ja Peeter Raudsepp – teevad sellega seoses ülivõimsad näitlejatööd. Lisaks muljetavaldavatele soolonumbritele moodustavad nad fantastiliselt tugeva ansambli. Ma ei mäleta eesti kinost midagi sellelaadset.

Apokalüptilise kultuuri keskmes on kollaps ja jutt keerleb aina selle ümber, mis kollaps see on, kas me saame sellest kollapsist pääseda ja kuidas seda teha. See on ühiskonnakriitiline, kontseptualiseeriv, poleemiline, provokatiivne, poliitiline, kaasav ja dekonstrueeriv kultuur. Protesteeriv, sekkuv ja hurjutav.

Ei „Rouklil“ ega postapokalüptilisel kultuuril tundu nende asjade vastu huvi olevat. Kollapsile pole mõtet remonti teha. Milleks mäda õuna dekonstrueerida? Kas agoonia politiseerimisel on sügavamat mõtet? Või nõmeduse vastu protesteerimisel? Pigem on see mugandumine rahulolematusesse. Palju sisukam ja provokatiivsem oleks küsida: „Mida te pärast kollapsit teete?“ Kas laseme vanas vaimus edasi?

Mul on kiusatus võrrelda „Rouklit“ tänavuse Veneetsia biennaaliga. Kuraator Okwui Enwezori teema oli „Kõik maailma tulevikud“ (All the World’s Futures), ekspositsioon koosnes aga peaasjalikult olevikulistest ja minevikulistest kommentaaridest. Kohati nägi see välja nagu kohtutoimik, kohati nagu vanakraamipood ja kohati nagu majavalitsuse kaebuste ja ettepanekute raamat. Ma nautisin väljapaneku paljusid üksikuid töid, aga kuraatoripositsioonis jäi täiesti selgusetuks, kus on siin future, rääkimata kõigist tulevikkudest. Ootuspärane oli see muidugi, apokalüptilise kultuuri ajahorisont ei saagi järgmisest liisingumaksest palju kaugemale ulatuda. Veiko Õunpuuga on aga teine lugu. Uued keeled, uued meeled, uued tegelikkused – need on tema rida. Sünopsises on filmi teemadeks märgitud armastus, sõda ja miski veel, rõhk langeb miskile veel.

„Roukli“ on anarhiline – leebe allumatuse ja radikaalse koostöö kontrapunkt. Võimalik, et sellest saab harmoonilise meeskonnatöö krestomaatiline näide eesti kultuuris. Lahti öeldes filmimaailma väljakujunenud turusuhetest, toetudes pühendumisele ja hooandjate usaldusele, just nii saab teha konventsioonidele allumatut filmi. Mõttekaaslastest sõpruskonnaga režissööri suvekodus elades ja päev-päevalt filmi läbi elades saab sellist filmi teha. Niimoodi tehtud film väljub monetaarse bürokraatia ja statistilise kinokülastaja radariekraanilt.

Kaks inglit, keda Peedu oma rullnokkadel küttida käsib, on armetud, nagu oleks kass nad välja oksendanud. Haledad kaltsakad, stigmatiseeritud külahälvikud, pohmellis poetagused – sellegipoolest on nende liigutustes teispoolsuse väärikust ja lapselikku lihtsust. „Mis see agape on?“ Ühel Veiko Õunpuu kaadrisse jäetud maalile on kritseldatud „Epifania“, mis tähendab jumaluse kohalolu. Meelis Rämmeld ja Lauri Lagle teevad järjekordsed filigraansed osatäitmised, peaaegu sõnadeta, aegluubis pantomiimina juhivad nad meid komberdades lahtihüppe väravale.

Film lõpeb mitme järjestikuse koodaga (või tuleks nende kohta koan öelda?), mille juhatab sisse pimeduse murdumine valguseks, väljumine sootsiumist ja sisenemine teise maailma. Siin ristuvad korraks Mirteli, Stalkeri ja Dead Man’i teed, mis lõpuks ühe suure kivi najal hinge helgesse tühjusesse valguvad. Nüüd on paras hetk kriipsutada alla ka operaatori Erik Põllumaa nimi. Seda oleks põhjust olnud algusest peale teha, aga ma jätsin ta meelega kõige lõppu.

„Roukli“ koosneb tervest hulgast virtuooslikest sooritustest. Ma tean, et paljudele tundub: kunsti saab teha ka ilma eriliste oskuste ja ambitsioonita. Nii ongi. Nõnda saab teha kõigiti abikõlbulikku projektikultuuri, aga muusasid ilma selleta tülitada pole mõtet.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming