Otar Iosseliani ja gruusia filmi võidukäik „goEast’il”

Annika Koppel

Saksamaal Wiesbadenis peeti tänavu ümmargust filmifestivali „goEast”: juba kümnendat kevadet järjest näidatakse siin filme Ida- ja Kesk-Euroopast. Festivali geograafiline spekter ulatub Baltimaadest Kaukaasiani ja Horvaatiast Venemaani. Filmifestivali algataja ja korraldaja Saksa Filmiinstituudi juhataja Claudia Dillmanni arvamuse kohaselt on ka publik iga aastaga nendest maadest ja kultuuridest järjest teadlikum. Lisaks Wiesbadenile, kus festivalifilme näidatakse kahes kinos, millest üks on imeilus Caligari kino (mida samuti opereerib Saksa Filmiinstituut), näidatakse filme ka lähedal asuva  Frankfurdi CineStar Metropolises. Kokku esitles festival 123 filmi 35 maalt. X „goEast’i” võistluskava sisaldas tänavu kümme mängufilmi ja kuus dokumentaalfilmi. Eestit esindas võistluses mängufilm „Vaša”, mille režissööriks Berliinis õppinud soomlane Hannu Salonen. Kahjuks „Vašal” lõputseremoonial auhinna järele asja ei olnud.

Peaauhinna, Škoda auto poolt välja pandud Kuldse Liilia ja 10 000 eurot andis vene filmikriitiku  Andrei Plahhovi juhitud žürii hoopiski Levan Koguašvili filmile „Päevad tänavatel”, (Gruusia 2010). Võidufilmi teemaks on narkomaania ja peategelaseks Thbilisi tänavatel tegutsev sõltlane Chekie, kelle probleemid doosi jaoks rahahankimisel aina kasvavad. Diiler ei anna võlgu, eksnaine ei anna raha. Korrumpeerunud politsei sunnib teda oma kunagise koolisõbra poega narkojoobesse viima, et kasutada seda fakti poisi ministrist isalt raha väljapressimiseks.  Muidu ähvardab politsei Chekie’t vanglakaristusega. Loomult heasüdamlik mees võitleb südametunnistusega. Väljapääsmatu olukorra lahendab ta siiski enda vastu ausaks jäädes. Narkoteema ülinaturalistlikku käsitlust on filmis välditud, üldmulje jääb kuidagi fatalistlik ja karge. Võib-olla see vastuolu võluski žürii ära, igatahes nägid nad selles Gruusia neorealistliku filmitraditsiooni parimat uuestisündi.   

Austusavaldus Otar Iosselianile

Festival pühendati gruusia filmiloojale Otar Iosselianile (s 1934), kes elab ja töötab 1982. aastast alates Prantsusmaal. Kavas olid Iosseliani  viis mängufilmi ning viis lühi- ja dokumentaalfilmi. Lisaks sai vaadata Iosseliani näitust, kus esil tema hoolikalt joonistatud ja läbi töötatud storyboard’id. „Tahan publikule näidata seda nähtamatut tööd, mida teeb iga režissöör. Esmapilgul tundub see ju väga lihtne: idee pannakse kirja, siis tehakse storyboard’id ja seejärel alustatakse filmimist,” kirjutab vanameister näituse saatesõnas, lisades talle omasel lõbusal moel, et ta töötab alati filmi  just paberil läbi, et võttesse minnes saaks kõik ruttu filmitud. Kui Moskvast kontrollid kohale jõudsid, oli temal film juba purgis ja lihtsam tobedaid ettekirjutusi tõrjuda. Kohtumistel publiku ja ajakirjanikega valgustas Iosseliani oma kuulsaid filmitegemise põhimõtteid: a) mitte töötada staaridega ja b) teksti eiramine. Loomulikult ei ole tema jutt surmtõsine, publik naerab teda kuulates sageli. Iosseliani pole just akadeemiline tüüp,  pigem ekstsentrik, värvikas kunstnikuhing. Iosseliani: „Näitleja ei ole elukutse, see on personaalsuse täielik kaotamine. Vaadake Denevue’i või Depardieu’d – nad ei tea ju enam, kes nad on. Kõige raskem on töötada sellistega, kellel ripub taga kõigi mängitud rollide slepp, nende kohalolek rikub filmi. Kas te kujutaksite ette, et ma teeksin filmi Belmondoga? Ta tapaks mu filmi. Töötan nendega, kelle isiksus on aare. Kui teen proovi, siis panen kaamera  käima, aga seal ei ole filmi sees. Siis räägin inimesega. Kui ta kaamera kohalolekust ei tardu ja loomulikult edasi käitub, on korras. Püüan filmida oma sõpru, inimesi, kes mulle meeldivad. Selliseid, kes mängivad filmis korra ja rohkem ei taha. Aga võib muidugi ka juhtuda, et ta meeldib teistelegi ja läheb n-ö kasutusse, kaotab personaalsuse, muutub näitlejaks.”

Iosseliani filmis „Aprill” (1962), mis on konsumerismist, inimeste tarbimisarmastusest,  leidub ainult üks tõlkimatu dialoog. „Leiutasime ise keele, milles tegelased üksteist kiruvad. Pole vaja tõlkimisega vaeva näha, kõik on niigi selge. Film seisis riiulis üle kolmekümne aasta. Nüüd, kui ma seda vaatan, siis näen, et noored, nagu me siis olime, kartsime muutuda nõukogude väikekodanlasteks, jõukuse orjadeks.” Iosseliani näeb režissööri ametis käsitööd, mitte kunsti, ja see sai alguse sõnadeta ja dialoogita,  tummfilmi ajastul. „Kui tekstist rääkida, siis võib rääkida Aristotelesest, Nietzschest, Mannist, Bulgakovist, Tolstoist, Hemingwayst … Suurepärane stsenarist oleks Gogol, kõik on valmis ja sa võid selle ainult ära rikkuda. Minu printsiip on, et vastutan kõige eest oma filmis algusest lõpuni. Ma ei ole võimeline kirjutama nagu Molière või Puškin, aga teen nii nagu mina maailma näen ja mõistan. Mulle kui režissöörile on see võimalus  väljendada ennast läbi pildi, inimeste, žestide – sõnadeta. Minu suurim vaenlane on publikumenu, sest siis on vaja viia arusaamine, millest film räägib, kõigi nende jobudeni, kes filminduses töötavad. Nad ei looda sinu peale, kui teed sõnadeta filmi. Iga „Hello!” peal peavad olema subtiitrid! Minu meelest see rikub filmi ja ma püüan teha nii, et inimesed üldse ei räägi. Lõpetan filmi ja viskan subtiitrid välja, siis nad vaatavad. Muidu loevad ja ei vaata.” 

Psühholoogid leiaksid sellisest suhtumisest ilmselt ka nõukogude olude ja tsensuuri otseseid mõjusid loomemeetodile. Režissöör isegi ei eita seda ning jutustab loo: „Lastena mõtlesime sõbraga oma morse välja. Siis saime omavahel kiruda keda tahes ja keegi aru ei saanud. Tol ajal olid ka raadioamatööride klubid. Ükskord sain kontakti Mehhikost. Sealt küsiti: mis ilm on? Vastasin, et sajab. Järgmisel päeval visati mind klubist välja”.  Iosseliani Gruusias tehtud filmidest keelati mitmed. Miks, küsivad paljud nüüdsed vaatajad, kellele nõukogude aja absurdne reaalsus jääbki müstikaks. „Need on kauged ajad. Ma tean, miks filmid keelati, aga praegu seda selgitada oleks naljakas. „Laul lillest” keelati, „Vana gruusia laul” keelati, „Aprill”, samuti „Pastoraal”, „Lehesadu”, „Laulev musträstas” … Olen tänulik, et sain need siiski teha. On võimalik leida ideoloogilised  põhjused keelamiseks, aga need said siiski tehtud, sest nii meie kui tsensorid istusime sama sita sees. (naerab). Võib-olla oli see tsensorite vaikne vastupanu. Tarkovski, Paradžanov – imeline põrandaalune töö! Minu filmid polnud antisovetlikud, vaid asovetlikud – ma lihtsalt ei märganud seda režiimi.”     

Robert Bochi Fondi koostööauhind

Parima režissööri auhind (7500 eurot) läks József Pacskovszkyle filmi „Kireaeg”, (Ungari 2009) eest. Žürii hindas viisi, kuidas oli kujutatud inimese võitlust kiiresti areneva ühiskonna nõudmistega. Dokumentaalfilmi auhind „Remembrance and Future” (10 000  eurot) läks Orna Ben Dor ja Noa Maimani filmile „Ema”, (Iisrael 2009), kus on portreteeritud Maimani holokaustist läbi tulnud vanaema. Aleksei Popogrebski film „Kuidas ma veetsin selle suve”, (Venemaa 2010) võitis nii välisministeeriumi auhinna (2000 eurot) kui ka FIPRESCI auhinna. Üks filmifestivali tõmbenumbreid on Robert Boschi fondi poolt välja pandud koostööprojektide auhinnad nii anima-, dokumentaal  kui lühimängufilmi tootmiseks (auhinnafond 210 000 eurot), millele konkureerivad noored filmitegijad. Boschi fondil toel valmis just näiteks Heilika ja Ülo Pikkovi, Sandra van Slooteni ja Volker Maria Engeli dokumentaalfilm „Normaalne”; nemad said auhinna juba 2007. aastal, tootmiseks kulus kolm aastat. Wiesbadenis näitasid nad vaid treilerit ja otsivad nüüd filmi väljatoomiseks sobivat festivali. Eri maade noorte filmitegijate koostöö läheb  tihtilugu üle kivide ja kändude, kuid kogemusest õpitakse ja tulemused on muljetavaldavad.

Auhind on populaarne, Bochi fond teeb tõeliselt tänuväärset tööd, filmid antaks välja ka DVD-l. Tänavusel „goEast’il” esitles enne „Disko ja tuumasõja” linastust Tiina Lokk PÖFFi. Lootust on, et Boschi fond jagab peagi ka PÖFFil koostööprojektidele tootmisraha. „goEast’ile” kogunevad alati ka kutsutud  filmikoolid ja peetakse tudengifilmide konkurss, millel paneb auhinnad välja BHF Panga fond. Kümne aasta vältel on siit tulnud juba „goEast’i” esimesed kasvandikud, teiste seas näiteks vene režissöörid Boriss Hlebnikov ja Pjotr Buslov. Filmifestivali juurde kuulub sümpoosion, seekord teemal „Vabastav naer – IdaEuroopa filmihuumori lühike ajalugu”, mida juhtis professor Oksana Bulgakova, samuti kontsert, matinee, ettelugemine ja palju  muudki huvitavat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming