Organitega keha. Kui Kreosoot ei plahvata …

JUHAN RAUD

Mängufilm „Tere tulemast New Yorki” („Welcome to New York”, USA 2014),  125 min. Režissöör Abel Ferrara, operaator Ken Kelsch. Osades Gérard Depardieu, Jacqueline Bisset jt. Linastub kinodes Sõprus, Artis, Coca-Cola Plaza ja Cinamon. Abel Ferrara arvates on maailm lõks. Õigemini esitab ta paljudes oma filmides maailma just nimelt sellisel kujul, et see on halb ja kuri ning me oleme selle sees kinni – isegi surm ei aita meid siit välja, kuna kes teab, mis pärast seda ees ootab. Väljapääsu ei pruugigi olla. Jumal, kelle olemasolus ei saa olla samuti päris kindel, on su peale pahane nii või teisiti. Ferrara tegelased on enamasti inimesed, kes on sellise asjade seisu vaistlikult omaks võtnud, kuid ei oska selle teadmisega midagi mõistlikku ette võtta. Või siiski? Kuidas end selle kõige eest kaitsta? Üks viis sellises olemuslikult halvas kohas ellu jääda võiks Ferrara arvates olla selle kurjuse omaksvõtmine. Peab olema veel vastikum, armutum, vägivaldsem, ambitsioonikam ja seega ka tugevam kui maailm ise. Vaid nõnda, ennast kehtestades, õnnestub indiviidil oma loomus ületada ja ta suudab olla, vaatamata kõigele, oma üksinduses vaba. Iseasi, kas see õnnestub tal hukatuslike tagajärgedeta.

Sedasi näevad maailma tavaliselt inimesed, kes kogevad elu ennekõike võimu- või täpsemini, domineerimissuhetena. Iseenesest pole sellises mõnevõrra lapsikus maailmakuvandis ju mitte midagi uut ega märkimisväärset, kuid Ferrara puhul ongi huvitavad need hetked, kus ta näib ise löövat korraks kahtlema selle suhtumise legitiimsuses: siis, kui ta otsib oma nägemusele hetkeks mingeid alternatiive. Kahtlemata mängib siin suurt rolli tema katoliiklik taust. Ma mõtlen katoliiklikke kultuurikoode laiemalt: ka näiteks ägedalt kirikuvastasele sürrealistlikule režissöörile Luis Buñuelile omistatakse tänapäevani lauset: ma olen endiselt ateist, tänu jumalale. Kuigi kuuldavasti olevat Abel Ferrara mõni aasta tagasi hoopis budistiks hakanud.

Olgu kuidas on, tema seni viimane film „Tere tulemast New Yorki” on inspireeritud Rahvusvahelise Valuutafondi endise juhi Dominique Strauss-Kahni 2011. aastal toimunud seksiskandaalist. Strauss-Kahn vahistati, kuna ta kuuldavasti oli seksuaalselt ahistanud hotelliteenindajat. Selle juhtumi sotsiokultuurilist tausta on päris huvitavalt kirjeldanud Mihhail Lotman*. Filmi puhul on palju meediakära tekitanud küsimus, kas film kujutab skandaali sündmusi adekvaatselt. Ferrara kaevati teose eest kohtusse. Olgu kohe öeldud, et see aspekt filmist mind eriti ei huvita. Mu meelest võiks iga hea kunstiteos olla sisu poolest eneseküllane. Tasub meeles pidada, et esiteks ei ole „Tere tulemast New Yorki” dokumentaalfilm ning teiseks, et ükski kunstiteos ei saa tegijate tahte suurusest hoolimata täielikult vältida subjektiivseid elemente. Seega peaks „Tere tulemast New Yorki” ideaalis töötama ka ilma igasuguste eelteadmisteta Strauss-Kahni eraelust.

Film algab metafiktsionaalse stseeniga, kus peategelast (filmis kannab ta nime George Devereaux) kehastav Gérard Depardieu annab intervjuud teda ümbritsevatele ajakirjanikele. Ta püüab neile muu hulgas seletada, mis vahe on näitlemisel ja tunnetamisel ning miks ta võttis üldse vastu selle tegelaskuju rolli. Sotsialistide käest Venemaale põgenenud näitleja ütleb ajakirjanikele, et peab end anarhistiks ega usalda poliitikuid. Sellise iroonilise võttega annab film kohe algusest peale märku, et selle suhe tegelikusse on mõnevõrra nihestunud.

Filmi algus meenutab oma peategelase keha: paistes ja väsinud, omaenda raskuse all kohe-kohe kokku varisemas. George Devereaux on väga rikas, brutaalne, karismaatiline ja äärmiselt loll mees. Me vaatame pealt, kuidas ta pidu paneb, narkootikume teeb, libudega seksib ja niisama elu naudib. Väga tore, aga selle vaatamine muutub õige ruttu tüütuks. Film muutub huvitavamaks alles palju hiljem, kui peategelase igapäevaelust välja murtakse. Alles siis saab selgeks, et Ferraral on režissöörina ilmselgelt oma peategelase suhtes siiski vastakad tunded. George Devereaux’ elustiili ja visadust imetletakse, samal ajal kui tema käitumist mõistetaks justkui hukka. Seni on meil vaja näha, milline oli selle tegelase (igav) igapäevaelu, selleks et paremini mõista seda, mis tulekul. Ferrara ei jälgi Devereaux’d jaheda pilguga kuskilt eemalt, ometi jääb valuutafondi juht alati vaatajale liiga kaugeks, et temaga saaks samastuda. Lahtiseks jääb, kas Devereaux’ labasus on hoiatus, kunstiline kohmakus või teadlik provokatsioon. Mitte et seda laadi küsimustel saakski mingi õige vastus olla, aga mulle tundub vähemalt, et eri võimaluste vahel laveerimine ongi filmi üks õnnestunumaid külgi. Nii autentsusest kui ka tehislikkusest jääb ühepalju puudu. On siin tegu lihtsalt Ferrara poolt ümberpööratud moraliseerimisega, ülima võõrandatuse illustratsiooniga? Või jälgime nii-öelda „koletise mõistmise” lugu, proovime mõista mõistmatut? Film põikleb, vahetab režiime ega anna meile selget vastust.

Kui filmi süžeed käima lükkav sündmus lõpuks aset leiab, on kõigil filmivaatajatel selge, mis vähemalt Ferrara meelest seal hotellitoas toimuda võis. See muidugi ei tähenda, et päriselt kõik nii toimuski. Ent sellest hetkest alates vahetab film jälle käiku ning me jälgime justkui õigluse ja ebaõigluse kohtumist ebaõigluse vaatepunktist. Devereaux kogeb mõningast kultuurišokki ja publik näeb, kuidas ta hakkab korraks kahtlustama, et tegudel võivad olla tagajärjed. Seda on äärmiselt lõbus jälgida, kuna tolleks ajaks on vaatajas ilmselt juba kanda kinnitada jõudnud veendumus, et George Devereaux lihtsalt keeldub aru saamast, mis temaga toimub. Väga huvitavalt mõjuvad need episoodid, kus Devereaux peab pärast vahi alla sattumist ameeriklastega suhtlema. Minu meelest üks pingelisemaid stseene kogu filmis on see koht, kus äsja vangi pandud Devereaux oma kongis endamisi ähkides-puhkides ringi tatsub ja proovib hämmeldunud kongikaaslastest mitte välja teha. Kogu stseen on täis mingit imelikku ja küsivat, tumma pinget – omavahel kohtuvad kaks täiesti erinevat maailma.

Edasi jätkub film mõnd aega kohtudraamana. Mängu tuleb George Devereaux’ abikaasa Simone (Jacqueline Bisset), kelle tegelaskuju on samuti palju meediakära tekitanud. Arvata on, et seegi karakter ei pruugi oma nii-öelda päriselust pärit vastega identne olla, kuid Bisset teeb selgelt suurepärase rollisoorituse. Simone on see, kes mõtleb loogiliselt, praktiliselt. Ta asetab sündmused konteksti, proovib oma sotsiopaadist mehele selgeks teha, et asjalood on kehvad. Taas jätab film ambivalentseks, kas Devereaux on liiga juhm, et temast aru saada, või arvab ta küüniliselt, et see kõik ei ole eriti oluline.

Ferrara on tunnistanud, et nende tüli meenutab tema hiljutist lahkuminekut oma naisest. Süveneb kahtlus, et Ferrarat ei huvitagi tegelikult Strauss-Kahn ja konkreetne skandaal, vaid ta lihtsalt kasutab seda, et uurida oma vanu lemmikteemasid. Devereaux on koondkuju, Strauss-Kahniga seotud poleemika lihtsalt aitab filmi müüa. Filmi viimane ots on filosoofiline, tagasivaatav: kas inimene ongi olemuselt selline või on tal võimalik saada ka päästetud? Millegipärast tulevad taas mängu religioossed kategooriad, olgugi et Devereaux väidab, et on ateist. Tundub, et see on suuresti pseudoprobleem. Soovimata esineda moraalipolitseinikuna, märgin, et minu meelest pole inimesel üldse mingisugust fikseeritud loomust või olemust. Seega oleks parem sellisest päästetud–neetud binaarsusest üldse eemalduda, kuna selle vastanduse huvitavusel on omad piirid. Siin oleks vaja mingit hoopis uut taustsüsteemi, mis neid küsimusi üldse teistmoodi kõnetaks.

Monty Pythoni viimases filmis „Elu mõte” („Monty Python’s The Meaning of Life”, 1997) on tegelane, kes mulle peale Ferrara enda ja Strauss-Kahni Devereaux’ga kõige otsesemalt seostub. Selleks on härra Kreosoot: groteskselt ülekaaluline, hiiglasuur meesterahvas, kes filmis ülipeenesse restorani läheb ja tohututes kogustes sööki tellib. Kui ta restoranijuhataja väga naljakate utsituste peale liiga palju sööma nõustub, läheb lõpuks nõnda, et Härra Kreosoot hakkab järsku õhupalli kombel tohutu kiirusega paisuma kuni lõpuks plahvatab, paljastades oma siseorganid. Kogu restoran ja kõik inimesed on okset täis ja mul oli väga naljakas. Seekord läks aga nii, et plahvatust ei toimunud ja filmivaataja jäi oksest ilma.

* M. Lotman, „Raha võim”, www.lotman.ee, 19. V 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming