Õnne on üle hinnatud

Maren Ade: „Sakslastel on kombeks öelda, et tõelise huumorisoone tunnuseks on oskus kõige üle naerda, hoolimata oludest. Minu meelest käivad huumor ja kannatused tihti käsikäes.“

MARTA BAŁAGA

Maren Ade (keskel) Cannes’is koos „Toni Erdmanni“ kahe peaosalise, Winifredi (Peter Simonischek) ja Inesega (Sandra Hüller).

Maren Ade (keskel) Cannes’is koos „Toni Erdmanni“ kahe peaosalise, Winifredi (Peter Simonischek) ja Inesega (Sandra Hüller).

Kui üks film on Cannes’i programmi välja jõudnud, võib juhtuda igasuguseid asju: väljavilistamist, jukerdamist esilinastuse kostüümiga, veel väljavilistamist. Igatahes on raske oodata või loota sellist asja nagu taevani kiitvad arvustused igas viimases kui väljaandes. „Olen selle üle väga üllatunud. Mõtlesin, et ilmselt osale mu film meeldib ja teistele mitte. Arvasin, et see on seda tüüpi film,“ arvab saksa režissöör Maren Ade. „Ma ise olen selliste filmide suhtes, mis kõigile meeldivad, alati kahtleval seisukohal olnud. Nii et praegu on mul päris uudne tunne.“ Selle tundega on ta loodetavasti nüüdseks juba harjunud, kuna Saksamaa on valinud ta uusima hiti „Toni Erdmann“ ka oma Oscari-kandidaadiks. Võib-olla pole sellega kiitusetulv veel möödas.

Filmisite „Toni Erdmanni“ üles juba kaks aastat tagasi. Kuidas selle lõpetamisega siis nii kaua aega läks?

Mul oli üle saja tunni materjali. Monteerisin terve aasta. Ja ma sain taas emaks, aga see ei ole vabandus. Ma ei arvanud, et see protsess nii pikaks venib, ja võtsin asju lihtsalt omas tempos. Kui on vastu võetud otsus filmi pikkuse osas („Toni Erdmann“ kestab peaaegu kolm tundi), siis pead olema kindel, et teed ainuvõimalikud otsused. Välja arvatud muidugi juhul, kui käsil on „Sõrmuste isand“ – siis seda muret ei ole. Oleksin sellest filmist saanud ehk kümme minutit välja võtta, aga paradoksaalselt tundus film ilma nendeta hoopis pikem. Rütm on kõige alus. Rütm peab töötama ja igal monteerimisotsusel on filmis oma tagajärg. „Toni Erdmanni“ struktuur on väga habras. Seetõttu olin ka Cannes’i jõudes väga närvis: olin lõpetanud filmi ju sõna otseses mõttes nädal enne festivali.

Olen kuulnud, et filmi peategelane isa Winfried ehk Toni on mitmeski mõttes teie isaga sarnane?

Mu isale meeldib väga nalja teha. Tal on huumorisoont ja huumor käib alati tema juurde. Olen selle temalt pärinud. Kinkisin talle ükskord valehambad. Ta kasutab neid vahel siiani: paneb need suhu ja võtab jälle välja. Nii et on asju, mille olen siit-sealt filmi kokku laenanud, aga ta ei ole Toni. Ja mina ei ole Toni tütar Ines.

Perekonnateema on tundunud mulle huvitav juba mõnda aega, nimelt rollid, mida igaüks etendab. Perekonnaelu on vahel väga igav, on palju rituaale, korduvaid motiive. Istutakse perekondlikel üritustel ja mõeldakse: „See ei ole ju mina. Ma olen hoopis teistsugune, aga ma ei saa seda välja näidata.“ Mulle hakkas meeldima mõte isast ja tütrest, kes peavad omamoodi rollimänguduelli, mis toob nad teineteisele lähemale.

Kas kartsite ka seda, et huumor ei tule teises keeles ja kultuuris välja?

Jah, kartsin küll. Sellepärast kulutasin ka nii kaua aega subtiitrite tegemisele. Tean igat rida peast, sest pidin veenduma, et kõik klapib. Mind teeb alati närviliseks, kui filmis on palju teksti, ja üllatun alati, kui tekst töötab ka teistes keeltes. Olen selle filmi tekstiga väga rahul. Tahtsin teha midagi veidrat, kuid universaalset.

Mõni asi filmis on lausa farss. Eks ta nii kipub olema, kui inimesed alasti tegutsevad, nagu peostseenis. (Naerab.) Tahtsin neis stseenides tegelased vabastada kõigest peale inimlikkuse. Ines riietub lahti meeleheitest. Ta on jõudnud ummikusse, ta ei suuda seda kõike enam välja kannatada – rumalaid inimesi ja libasõpru. Ta tahab vabaneda ja see on väga inimlik hetk. See ei tee temast kangelast, aga ta on nõus vastu võtma ükskõik millise pääsetee.

Kas kõik oli hoolikalt planeeritud või lasksite näitlejatel ka improviseerida? Kohati tundus küll nii.

Mõned asjad muutusid proovides, aga kui praegu käsikirja lugeda, siis on näha, et film sai üsna samasugune. Tahtsin nii endale kui ka neile pisut vabadust jätta. Teen mõnikord ka rohkem duubleid, et neile meelehead teha, lasta neil katsetada oma ideid. Tasakaalu on raske saavutada: ühest küljest on näitleja hetkest kantud, samal ajal peab olema loo osas täpne ja jälgima ka rütmi.

Toni Erdmann“ on komöödia, aga mitte tüüpiline, ja kuigi seda reklaamitakse komöödiana, pole see tegelikult ka väga lõbus.

Ühes stseenis ütleb Winfried Inesele, et elu teeb elamisväärseks hetkedest kinnihoidmine ja mitte lihtsalt nende registreerimine ja arhiveerimine. See kõik on väga tore, sest kes ei tahaks, et nende lapsed on õnnelikud. Vahel on seda kõike aga üle hinnatud – õnne, ma mõtlen. Mõnikord oleksid inimesed märksa rahulikuma ellusuhtumisega, kui sobiks tunnistada, et nad ei ole õnnelikud. Winfried pole küll kaugeltki nii õnnelik, kui õnnelikuna ta oma tütart näha tahab. Sellepärast on nende vahel ka teatud ebaaususe vari. Inesel oli hea lapsepõlv, mis on ka tegelikult suur privileeg. Võib-olla ongi see põhjuseks, miks ta isa teda vaatama tuleb, kellekski teiseks kehastub ja trikke tegema hakkab. Et tütrele seda meelde tuletada. Ta tahab lihtsalt oma tütart tagasi.

See ei kipu tütrele aga eriti meeldima, või kuidas?

Pärast esilinastust nimetas keegi Inest võrratuks koletiseks. Uurisin paljude selliste ametite tausta, nagu Inesel filmis pidada tuleb. Tahtsin, et ta oleks ärinaine, ning leidsin pärast otsimist ja taustauuringut, et talle sobib ärikonsultandi ametikoht. Selle töö tegemiseks tuleb nimelt etendada rolli ning tundeid ei tohi liiga palju näidata, nagu see enamasti meeste valitsetud ärimaailmas kombeks on. See sobis filmis ideaalselt Winfriedile, kes mängib ka rolli, Toni Erdmanni. Inese puhul on kõik üks rolli­mäng: „kalk mõrd“ on roll, „tütar“ on roll, „juht“ samuti. See teeb ta olemise väga keeruliseks, sest professionaalne elu loksub üle isiklikku. Niimoodi ei lakka teesklemine iial.

Miks otsustasite filmi kutsuda Peter Simonischeki? Ta annab Winfriedina endast kõik.

Mul on igas filmis lõpuks ikka üks austerlane. Ta on teadagi täiuslik Toni rolli, sest talle võib ükskõik mida külge riputada, aga ta näeb ikka hea välja. Normaalne inimene. Ainult juustega tuli midagi teha. Hankisin ekraaniprooviks valehambad – mudeli nimi on muide Lihunik – ja ühe hirmsa paruka, mis oli kusagil mu grimeerija valduses aastaid vedelenud. Proovisime kogu seda värki ja olime kindlad, et see on ikka liiga hull – keegi ei usu seda. Arvasin, et see rikub filmi ära, sest keegi ei suuda seda filmi vaadates päriselt uskuda, et inimesed võtavad Toni filmis tõsiselt.

Hakkasime juba filmima, aga ma ei olnud ikkagi juuste osas päris kindel. Keegi jalutas aga ühel hetkel mööda ja sosistas: „Ma tahan vana soengut tagasi.“ Nii ka tegime ja kaamera ees töötas see tõeliselt hästi. Meeskond oli sillas.

Üldiselt ei oodata saksa filmidelt humoorikust. Enamasti tundub seal tegu olevat mineviku deemonite välja­ajamisega.

Ma pole oma filmidega kunagi seltskonda sobinud. Mulle ei ole võimalik silti külge kleepida, sest ükski silt lihtsalt ei sobi. See ei tähenda, et mulle ei meeldi saksa film – meeldib isegi väga. Tunnen end selle osana. Benjamin Heisenbergi viimane film „Superegod“* oli komöödia, nii et sakslased oskavad nalja küll teha. Realism võib igavaks minna ja püütakse teha midagi muud. Nagu teeb ka Winfried, kes pole eriline realismifänn. Sakslastel on kombeks öelda, et tõelise huumorisoone tunnuseks on oskus kõige üle naerda, hoolimata oludest. Võib-olla on see film sellest. Minu meelest käivad huumor ja kannatused tihti käsikäes.

Tõlkinud Tristan Priimägi

* „Über-Ich und Du“, Benjamin Heisenberg, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar