Omandiiha kui uus religioon

Olev Remsu

  Juba ammu kuulutatakse, et kui jumal kedagi armastab, siis teeb ta selle inimese rikkaks, jagab autosid, maju, raha ja muud kaupa.

 

Dokumentaalfilm “Müümise kunst”. Režissöörid Jaak Kilmi ja Andres Maimik. Kuukulgur Film, 2006, 86 min. Esilinastus 26. X kinos Sõprus.

 

Sedapuhku on Andres Maimik ja Jaak Kilmi küll päris täpselt naelapea pihta lajatanud. Dokumentaalfilmiga “Müümise kunst” on õhus rippuv sotsiaalne tellimus tabatud vaata et enne, kui tellijad-ühiskonnaliikmed ise tellimuse täpset sisu on tajunud; publikule on alul selgeks tehtud, mida nad on igatsenud, pärast see igatsus audiovisuaalselt dokumentaalfilmi kujul materialiseeritud.

Muidugi, müügimehe näruses olemuses peitub ahnusele rajatud turuühiskonna sümbol, see oli selge juba Arthur Millerile, kes oma näidendiga “Proovireisija surm” võitis 1950. aastal Pulitzeri. Näidendi lavastas 1985. aastal filmiks Volker Schlöndorff Dustin Hoffmani ja John Malkovichiga peaosades ning see pärjati Kuldse Gloobuse ja Emmyga. Ka eesti kinematograafias on teema juba käsitlemist leidnud: meil on tehtud tudengifilm, mis pilab sama ainest, firmat Roosa Elevant.

 

Müügimehe kurb narrus

Milles siis on asi?

Teatavasti on umbes pool tuhat aastat tagasi kuskil Põhja-Itaalias, Hollandis, Mustal Inglismaal sündinud tööstustsivilisatsiooni sisse programmeeritud hukatus sel lihtsalt põhjusel, et ahnus ajab upakile. Inimese omandamisaplust lihtsalt ei jõua täita, müügimees aga just õhutab uksest ukseni larpides ja kaupa pähe määrides kõike endale kiskuma, enamasti just seda, mida kellelgi ei ole tarvis. Tegemist on meelitava lõksuga, näiliselt nagu rikastuks ühiskond, müüja saab palga, ostja asja, vaheltkasu teenivad loendamatud lülid, alates toorme kaevandajast ja eseme väljamõtlejast-disainerist kuni pankadeni, ent tegelikult on astutud tõhus samm üldise hävingu poole. Tegelikult on juba ammu kaputt, võikseme alla anda ja käed üles tõsta, sest ostu-müügiahelat katki jätta ka ei saa. Kui see juhtuks, oleks kataklüsm silmapilkne, kui samal moel jätkata, õnnestub surma mõneks ajaks edasi lükata. Bolševism püüdis ostu-müügiahelasse kiilu lüüa, ja me teame, et välja tuli veel suurem kadu. Sama proovis teha kuuekümnendate-seitsmekümnendate uuskura, püstitades loosungi “Kahtlemata on ausam kaubamaju põlema panna kui neist osta või, mis veel hullem, neid omandada!” Kõigist, kes on hakanud puhastama inimest omanditundest, on saanud massimõrvarid: Lenin, Stalin, Mao Zedong, Pol Poth jne.

Väljapääsu ei ole, heal juhul saame hukku ainult edasi lükata. Ja müügimees oma kurvas narruses on nähtavas ostu-müügiketis visuaalne dominant, olgugi et niiditõmbajad ja peamised rikastujad-hävitajad istuvad mugavates tugitoolides pankades jm.

Maimik ja Kilmi on portreteerinud mitmeid nn võrkturustusmüügiketis sebijaid. Neist olulisim kuju on kahtlemata Peep Vain, kes ise potentsiaalse ostja uste taga kolistamas ei käi, vaid koolitab neid, kes käima hakkavad. Nõnda et hävinguehituse kõrgem korrus, ent kahtlemata leidub neidki, kes  Peep Vainusid koolitavad, edasi veel nendegi koolitajate koolitajaid. Vainu koolitus käib suurtes hallides, neid trügib kuulama 3000 inimest, kes kõik ju maanduvad kärbestena liimipaberile! Mulle tundub, et Vainu portreega on pihta saadud koguni kahele asjale. Esiteks näib see olevat adekvaatne tegelikkuse peegeldus – just seesugune see müügiguru ongi – ja teiseks sobib see kontseptsiooni – just niimoodi, kavalalt meelitades veetakse tsivilisatsiooni aegade lõpu poole. Veidi utreerides võime me Vainu-sugustes näha Saatanat oma kütkestavuses, just seesugused kisuvad meid aegade lõpu poole, nagu kuulutab kristlik dogma.

Teised asjaosalised, keda “Müümise kunstis” portreteeritakse, on madalama korruse tegijad, kuid seda ilmekamad, ning erinevad üksnes iseloomu poolest, mis on täpselt välja joonistatud. Ja peamine, nad vastanduvad justkui mängufilmi tegelaste karakterid. Teoloogiatudeng Raigo on uje, eestvedaja Evelin südi ja järelejätmatu, tema on juba maitsnud esimesi mammonavõidu vilju, Margus sütitatud, õnnetu saatusega Mare (kaks abikaasat matnud) kaudu ühendatakse kaelamäärimine religiooniga. Võib-olla film venib, kuid selle eest on inimesed ehtsad, justkui elust maha kirjutatud. Ehk on pisut vähe kontsentratsiooni, räägitakse mitmest asjast korraga, nagu võrkturustajate ettevalmistamine, raamatute müümine Ameerika edelaosas ning Tupperware’i rahakstegemine Elva kandis, kuid probleemi lahang portreteerimise kaudu on mõjus.

 

Pühakoda kui müügisaal

 

Maimiku ja Kilmi varasemates filmides on mind häirinud lahtisest uksest sissemurdmised, hambad ristis ponnistused, nad on kas või omast nahast välja pugenud, vaatajale hoiakuid kohustuslikult ette kirjutanud, naerutanud seda või teist inimest-nähtust, kelle-mille kallal on kogu meedia, kuigi kõigile on ammu selge, et asi on rämps. Ent sedapuhku meeldisid mulle just kõige grotesksemad kohad, kõige selgemad näpuganäitamised.

Loendamatud kristliku põhjaga uususud kuulutavad ammu, et kui jumal kedagi armastab, siis teeb ta selle inimese rikkaks, et jumal jagab hüvesid, autosid, maju, raha ja muud kaupa. Selge, et selline jumal on inimese ahnuse loodud,  ning tal ei ole ei Vanas ega Uues Testamendis kirjutatuga midagi ühist. Jeesus lõi kaubitsejad Jeruusalemma templist välja, Elva baptistikiriku kaudu aetakse võrkturustuse asju.

Jah, mõlemad, nii pastorid kui müügimehed manipuleerivad inimestega, nagu õigesti märgib eilses Eesti Ekspressis Jaan Ruus, kuid mulle näib, et Maimik ja Kilmi on osutanud, et kaupade kaelamäärimise ja usukuulutamise vahel on sügavam seos kui ainult ühine menetlusatribuutika (žestikulatsioon, miimika, enesekindel hääl, sirge selg jne), ehkki nad ausate autoritena annavad sõna ka vastaspoolele (Marele).

Omand ongi uus kultusobjekt, omanditunne religioon, ja kahtlemata meeldib see inimestele rohkem kui enesesalgamine, mida õpetab piibel. Ja Maimik-Kilmi on seda minu meelest kenasti näidanud, ehk on ainult liiale mindud tsitaatide (seebikad, reklaamklipid) valikuga. Need on juba ka publitsistika kohta ülearu prokurörlikud, süüdistavad, välja lööb autorite vana burleskiarmastus.

Ma jään ootama usuinimeste reaktsiooni. Huvitav, kas nad süüdistavad Maimikut ja Kilmit sõjakas ateismis või vastupidi, tänavad usuelu viltulaskmiste paljastamise eest?

Ent nii või teisiti asuvad autorid maailmavaateliselt vasakul, kus tegelikult ongi ausate loomeinimeste koht. Ainult need, kes on lasknud oma suu rahaga kinni mätsida, võivad üles lüüa parempoolset vahtu.

Jube, et meilgi leidub inimesi, kes kaitsevad seisukohta, et kõik on müük. Õpetaja müüb lapsi õpetades oma pedagoogioskust, pastor teenistusel jumalat. Huvitav, kas armunud noormees müüb neiule, kellesse ta on kiindunud, ennast ja oma armastust?

Kas ainult ja ainult raha paneb rattad käima? Lugematu hulk arvamusliidreid vastaks meile küsimustele jaatavalt, kui häbi ei segaks.

Etteheite korras olgu märgitud filmi vaatekohtade asjatu muutus, eriti lõikudes, kui ekraanile ilmuvad autorid ise. Mis otstarvet need täidavad? Lahkavad filmi filmi enda sees? Minu arvates on tegu üleseletamisega. Ja üldse, filmi lõpuosa, alates Ameerikas käigust, vajub kohati ära, sisaldab kordusi ja vigurdamist filmikeelega, vajaks ehk lühendamist ja ümberlõikamist. Ka võib imetleda filmitegijate enda müügioskusi, annet oma tööle tähelepanu tõmmata.

Aga muidu! Kui kenad kaadrid, kui ilmekad näod, kui head värvid! Teatavasti on fiktsioon-draamaloole kolm peamist nõuet: kuskil sõlmituse järel peab Alice imedemaale jõudma, tegelased peavad olema väljapääsmatus olukorras ning viimases kolmandikuks olgu kõik pea peale pööratud – kõik, mis tehakse või öeldakse, omandagu mingi uus, ehk koguni vastupidine tähendus. Maimiku ja Kilmi dokumentaallugu vastab neile tingimustele. Koolituse järel jõutaksegi imedemaale turustama (lõpuks koguni Ameerikasse!), pähemäärimise võrgustikust asjaosalised naljalt välja ei siple, tänane tööstusühiskond ammugi mitte, ja kõik, mida Peep, Mare, Evelin, Margus ja Raigo teevad, saavutab hoopis teise sisu ja mõtte.

Prantsusmaal, kus riigi toetusel on säilinud kinovõrk, jooksevad üksikud täispikad dokumentaalfilmid muidu mängufilmide jaoks ette nähtud seanssidel ning koguvad teinekord õige mitu miljonit vaatajat, on mängufilmidest menukamadki. Võib-olla on see mingi pöördemoment, võib-olla on publikul villand lollakatest armulugudest, mida meie ette paisatakse loendamatul hulgal? Olgu nii või teisiti, igatahes on “Müümise kunstki” ära teeninud samasuguse tähelepanu ja vastuvõtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming