Oma perest. Veidi veidrast

SILVER ÕUN

Mängufilmikassett „Peterburi. Ainult armastustest“ („Петербург. Только по любви“, Venemaa 2016, 110 min). Režissöörid Renata Litvinova, Anna Parmas, Oksana Bõtškova, Aksinja Gog, Natalja Kudrjašova, Natalja Nazarova, Avdotja Smirnova. Osades Renata Litvinova, Anna Mihhalkova, Anna Ukolova, Svetlana Kamõnina, Mihhail Bojarski jt.

Linnadest, mis hinge pugenud ning seeläbi lõputul hulgal poeete, heliloojaid jt oode kirjutama ajanud, on vahest populaarseim tots Pariis. Peterburi kohta ei suuda minu mälu kirjandusest nii sooje sõnu, kui neid Pariisile lausutud, esile manada. Suve kohta meenub: „Tänaval oli hirmus kuumus, pealegi oli seal veel umbne õhk, rahvatung, igal pool lubi, tellingud, telliskivid, tolm ja see eriline suve lõhn, mida tunneb nii hästi iga peterburilane, kel puudub võimalus suvila üürimiseks, – see kõik vapustas ebameeldivalt noormehe närve, mis olid selletagi juba rikutud.“1 Talviti pidi seal kuradi külm olema. Või tuleneb see mulje vene meeskirjanike kroonilisest raskemeelsusest? Tuleneb, kust ta tuleneb, igatahes on seitse venelannast režissööri, igaüks ühe lühifilmiga, võtnud ette avaldada austust linnale, mis on nähtavasti neile väga armsaks saanud. Mahedaid parfüümiseid sõnu, mida tavaks Pariisile pühendada, venelane Peterburi kohta küll öelda ei oska. Pigem sarnanevad need tunded felliniliku ligimesearmastusega: oma peresse suhtutakse soojalt selle liikmete kõikidest veidrustest hoolimata. Või siis nii, nagu ütleb kassetis linastunud lühifilmi „Tüdrukud“ lavastaja Anna Parmas – armastab Peterburi nagu üht kompleksset meest.

Lühifilmis „Koertega väljas“ (rež Avdotja Smirnova) satub peategelane kaaslase otsingul šamaani juurde, keda kehastab D’Artagnanina tuntud Mihhail Bojarski.

Kaader filmist

Nagu sääraste novellikogude puhul tavaline, on osa tükke tugevamad, teised nõrgemad, kuid tuleb tõdeda, et tegemist on täitsa hästi välja kukkunud asjaga. Kui paar filmi välja arvata, pole valitud lood liiga ambitsioonikad ega ka mannaläägelt tühirõõmsad. Heasüdamlikud kindlasti, aga seda küpses, elukogenud mõttes: lihtsale inimesele mõeldud lihtsad filmid, kuigi võib-olla mitte kõige lihtsamatest olukordadest ja seikadest.

Filmid jaotuvad umbes võrdselt peredraamadeks ja armastusfilmideks ega sega üldjuhul üksteist. Kõige eredama mulje jättis Parmase omaelulooline „Tüdrukud“. Pildikeelelt lihtne, humoorika dialoogiga, hea situatsioonikoomikaga, kuigi üldse mitte naljafilm, pajatab veidi liiga hoolitseva mammi ja tema lapseootel tütre omavahelistest suhetest. Tütre (Svetlana Kamõnina) närvid kruvitakse päeva kulgedes aina rohkem pingule ja ema (teda kehastab Nadežda Markina, kes on kirkaimalt meeles Andrei Zvjagintsevi filmist „Jelena“2) kallab oma pabistamisega tahtmatult aina õli tulle. Samamoodi tammub õrntoreda ahastuse piiril Vera tundeelu lühifilmis „Koertega väljas“ (rež Avdotja Smirnova). End üksikuna tundval keskeale läheneval Veral pole oma elu jagada kellegi muu kui väikese musta koeranässakaga. Et keskit lähedast leida, sorib ta kahtlase väärtusega esoteerikas ning puutub kaaslase otsingul kokku igasuguste krantsidega. Meie publiku rõõmuks kohtab naine seda Püha Graali otsides üht siinsetele silmadele väga tuttavat selli, kui ta astub oma šansside tugevdamiseks ihaldusväärse kavaleri silmis läbi linna ära eksinud šamaani juurest, et lasta posijal armuriitus läbi viia. Šamaani mängib meile tuttav D’Artagnan ehk Mihhail Bojarski, kes talle „Pora, pora, poradujemsja …“ kahjuks laulma ei hakka, kuid sooritab sellegipoolest märkimisväärse numbri, lõpetades riitusele kohaselt transis. Südamlikult vaatab inimsuhetele ka filmitegemise sekeldustest rääkiv „Josephi unenäod“ (rež Renata Litvinova). Grupp vene filmitegijaid proovivad prantsuse bravuuritarist režissööri käe all vene luuletajast Jossif Brodskist filmi vändata. Kolm õde ja nende ema kehastavad Brodski muusasid. Nagu sääraste asjatamiste puhul tavaline, tekivad väikesed lahkhelid näitlejate, režissööri ja muude osaliste vahel. Sõbralikku peavalu põhjustab ka näitlejannade omavaheline sugulus. Kõnealuse tüki puhul on kindlasti tegemist filmide hulgas esteetiliselt kõige püüdlikuma teosega. Sujuvalt liuglev kaamera toimib toredalt koos staatilisemate pikkade võtetega, kus kaamera seisab paigal, jälgides stoilise rahu ja muigega lahtirulluvat koomikat. Nii on siin tunda teaterlikumat lähenemist ja Alleniga sarnast dialoogi. Kõige taustal kõlab Brodski poeesia.

Kõige vähem slaavilik on film „Hommik“ (rež Oksana Bõtškova). Üht tütarlast hakkab piirama kurttummast poisist kavaler. Algul umbusklik ja tõrjuv, laseb tüdruk noormehe lõpuks siiski lähedale. Loo novellilikust vormist lähtuvalt ilmneb poisi kohta nii mõndagi. Ehk on loo ainsad venelikud jooned tüdruku enese­teadlikult iseseisev, veidi pelglik loomus ja elurõõmus muusika Stravinski „Petruškast“, kuid põhimõtteliselt võiks stsenaariumi ilma dialoogi muutmata asetada ükskõik mis keelde või kultuuriruumi, ilma et lugu midagi kaotaks. Ent see pole halb, sest filmil pole miskit viga ja see passib ülejäänud kogumikku hästi. Pealegi on see selle kasseti kõige puhtakujulisem nooruslik armastuslugu.

Kuigi kõnealused linalood jäävad suuresti puutumata vene loomingule omastest süngetest toonidest, ei saa seda öelda Natalja Nazarova „Lihtsalt kontserdi“ kohta, mis on paljudele ka sügavaima mulje jätnud. Kraanajuhist ema läheb kuulama poistekoori kontserti, kus ta poeg solistina üles astub. Naine lööb end selleks üles, liiga üles. Kontserti ta lõpuni kuulata ei kannata: poole pealt ronib saalist välja, istub klaasi konjaki taha. Pärast kontserti ilmneb, et laps enam kooris laulmas käia ei taha. Selleks on ka väga mõjusad põhjused, mida purjakil ema, kelle ainus õnn elus tundub olevat oma unistuste võsukese peal teostamine, kuulda ei taha võtta. Asi jääbki lahendamata, valutama. Jällegi ilus, lihtne ja heade näitlejatöödega lühifilm.

Selliste kassettide puhul kipub tavaline olema, et mõned filmid ikka tervikust veidi välja kargavad. „Peterburi“ puhul seda küll öelda ei saa, sest suurem jagu n-ö süidi osadest klapib omavahel hästi. Sellegipoolest mõjub mõni asi ülejäänu kõrval nõrgemalt. Nii juhtub siin Aksinja Gogi lühkariga „Selfi“. Teostuse poole pealt ei saa midagi laita, kuid stsenaarium on ambitsioonikalt toores koolipoisilik kinojant. End ilmselgelt vene kirjandusklassikast segi lugenud noorik reisib Peterburi, et seal suvalise ettejuhtujaga magada ning siis poeetiline enesetapp sooritada. Ettejuhtujaks osutunud punkarist kutt aga suudab silmapilk suitsiidimõtted minema lennutada. Seejärel hängivad nad mööda Peterburi ringi, juureldes, kuidas tüdrukul oleks ilusam elu lõpetada. Iseenesest pole asi kuni viimase stseenini väga hull: on naljakat dialoogi, lõbusaid seiku ja burtonlikku hõngu, kuid lõpu tõttu on tegu just täpselt sellise filmiga, mis kuidagiviisi satub alati mõnesse tudengifilmide kogumikku, tekitamata sealgi suurt furoori. Kui vaadata seda eraldi teosena, siis ei mõjuks see võib-olla nii trööstitult, kuid siia see „noorusliku energia süst“ ei taha passida.

Kummastavalt mõjus ka Natalja Kudrjašova „Anitškovi sild“, kus venelannast giid karja inglise turiste mööda Peterburi vaatamisväärsusi veab, Anitškovi sillal aga juhuslikult mööda astuva indiaanlasega kunstiteoreetilist räpilahingut sealsete Peter Clodti skulptuuride üle pidama hakkab. Loo moraal, et turist teab Peterburist rohkem kui keskmine kohalik, on muidugi tänuväärne ja tore, kuid filmi vormikeel, millega on üritatud sõnelus võimalikult vägevalt edasi anda, teeb filmile pigem karuteene – ei taha arvestada vaataja taju kiirusega. Kõike segastab veel omakorda ilmselt huumori mõttes langetatud valik dubleerida kogu ingliskeelne tekst venekeelsega, nii et kokku tuleb motetilik mitmekeelne peavalu. Kõige taustal kumab ka inimese loodusele allajäämise teema. Mingi veider siseringi nali.

Üldiselt tuleb tunnistada, et tegemist on täitsa ponksi filmikassetiga. Tore ajaviide, eriti neile, kes suitsu järele lehkavatest koridoridest ja mornidest ida­euroopa bussilõustadest midagi toredat, oma ja sooja ei suuda leida.

1 Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“. Tlk A. H. Tammsaare, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 6.

2 „Елена“, Andrei Zvjagintsev, 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming