Olulisi järelmärkusi ühele animatsiooni varjunud usundimõistuloole

Kui lugesin Peeter Piiri arvustust Shane Ackeri nukufilmi „9” kohta (25. IX Sirbis), polnud animatsiooni ennast muidugi veel näinud. Seetõttu mõjus tema küberpunklik ning lapsesilmset maailmakaemust rõhutav arvustus täitsa asjaliku ja omal moel ka ammendava ülevaatena. Et aga seda laadi „räpane” esteetika (olin vist näinud treilerit või reklaampilte) on mind ikka võlunud, leidsin oma võimatust graafikust paar laupäevast tundi ning käisin kinos.  Ei, ma ei väida, et Piiri oma vaatluses või analüüsis oleks millegi vastu eksinud või valetanud, ent siiski jäi põhiline tos filmis mu jaoks kuskile mujale. Võib-olla rõhutab seda ka märge postril: alla kaheteistkümnestele mittesoovitav.

Muidugi, selle võib panna tollesama inetuse esteetika arvele – eks või ju lapsele mõjuda šokeerivalt inimlaipade nägemine (neid filmis mõned on, teadlase surnukeha isegi üsna  kesksel kohal, aga korraks vilksatavad ka autoroolis surnud ema ja laps ta süles) või väikeste kaltsunukkude (Piiri nimetab neid roboteiks, minu näpud klaviatuuril tõrguvad seda tegemast; kohe seletan, miks) „surmad” õudust tekitavate robotolendite kombitsate ning „elu imeva robotsilma” läbi … Tõenäoliselt see ongi soovitusliku vanusepiirangu põhjus, aga ma tahaksin mõelda, et siin on üks lugu-lookene, mis on „päris” lastele lihtsalt sedavõrd keeruline,  et nad ei adu toda sügavust ja sõnumit, ning et „religioon on oopium massidele”, siis ei tihata nende mõistust tolle keerulise kamarajuraga veel loputada.

Milles siis asi? Ma näen siin hoopiski kolme religiooni kohtumise allegooriat. Muide: kaltsunukke võib roboteiks pidada ehk seetõttu, et peategelasel 9-l läheb loo alul kõnelemiseks vaja väikest kõlarikest, mille 2 talle kurku paigaldab. Kõik muu viitab muule: nimelt ei looda  neid kui masinaid, vaid, pange nüüd tähele!, teadlane PUHUB NEILE ELU SISSE, läbi kummalise väikese talismani, millel vanad maagilised märgid pääl. Ei ole ma nii kursis ega suutnud ka nii tähelepanelikult jälgida, et suudaksin kinnitada seotust alkeemiliste koolkondadega, aga selline kahtlus musse kripeldama jäi. Olgu. Kaltsunukkude peidetud maailma vanas kirikus juhib nr 1 (abiliseks jõmikas, vähese oiu, aga truu südame ja suurte musklitega 8). Ta hoiatab ohu eest, rõhub konservatiivsetele väärtustele, kirub „nõidust” (nondesamade märkidega seoses), keelab ja käseb teisi, ei luba neil õigupoolest pühast varjupaigast lahkudagi. Võiks öelda, et ta esindab vana, traditsionalistlikku, kristlikku positsiooni, pea eremiitlikku, eraldunud lähenemist. Elu pole igatahes elamiseks ja nautimiseks, vaid millegi suurema ja parema ootamiseks ja alandlikult varjus püsimiseks. 

Teine poolus on varitsev hädaoht, hirm ja õud – jõhkrad robotid, tehnokraatliku maailma jälgandid. Ütleme siis: tuleviku- ja progressijõud, kelle ilmas pole kohta kontemplatsioonil, religioonil. Miski pole püha: nõnda siis kaovadki kaltsuelukad ükshaaval roboti lõugade vahele. Kuigi: nagu masinate, futu- ja kübermaailmas ikka, selgub, et selle taga on siiski ka mingi müstifitseeriv, religioosset laadi iha. Antud juhul siis iha nende olendite hingekeste  järele.

Kolmas religioosne valik ongi … müstitsism. Siin toimivad vanad nõiamärgid, siin on olenditel hinged, siin on neil (masinast, hingede neelajast, Freddy Kruegeri käest vabanemise järel) taevas – ja sõna otsese mõttes taevas, kuhu minna. Tuletan meelde, et piiskopi moodi riides ja asju omal moel juhtiv 1 nimetab seda kõike vanaks, mõttetuks, ohtlikuks ja rumalaks  nõiduseks. Ja tuleb muidugi välja, et tal pole õigus. See töötab! Nõiamärkidega seotud hinged on olemas, need on kaltsunukkude sees, nende „isa”, teadlane, on kõigepealt loonud jõhkrad, hingetud masinad, siiras progressiusus. Siis, oma viga taibates, kasutanud vana nõidust, ja puhunud neisse üheksasse olendisse oma hinge killud – läbi erilise talismani! See, kui miski, on New Age! Uusaegsus, kui soovite. Kummaline segu juurtetust vaimsusest,  religioonide postmodernistlik pajaroog: väike annus vene köögi fanatismi kõvade india vürtside, prantsuse elegantsi, saksa toiteväärtuse, jaapani harmoonilisuse ja veel kurat teab millega. Just sellest kõnelebki võluv ja sünge animatsioon „9” – allegooria uue aja suurtest religioonidest (muidugi, läänlase silmis) ja nende jõuvahekordadest. See on hoiatuslugu, mis kujutab ka jõuvahekordi, ning annab selge vastuse, milline tee annab lootust helgeks  tulevikuks – masinast pääsenud hinged tõusevad erilise müstitsistliku rituaali tulemusel taevasse, kust vallandub vihm, sümboolne „eluandja”.

Jah, see on hoiatuslugu, ja seejuures väga hästi tehtud. Mis minu jaoks ongi hoitav: lasta n-ö vaenlasel oma hinge tungida, seda viirusega vallutada, kuskil teadvustamatus tegutseda, see on ohtlik! Sest säärane efemeerne müstitsism pakub mu arvates ikka rohkem ummikteid kui lahendusi, kuigi võib  tekitada ajutise tunde, kaifi, et „eh, kui lahedalt vaimne ma olen!”. Tõeline religioon on aga ikkagi mõistuse ja tunnetuse, alustekstide ja kultuurikonventsioonide küsimus. Pidage mind nüüd päälegi … kelleks tahes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming