Olümposelt filmilinale

Jüri Laulik

Film ei ole ei nostalgiline halin ega altariehitamine jumalikustatud kadunukesele. Pigem jookseb suur osa filmi nagu põnevik, võidujooks, heitlus kagebiitide ja „võssotskilaste” vahel. Mängufilm „Võssotski” („Võssotski. Sbassibo, što živoi” / „Võssotski. Aitäh, et olen elus” /, Venemaa 2011, 128 min), režissöör Pjotr Buslov, stsenarist Nikita Võssotski, operaator Igor Grinjakin. Osades Sergei Bezrukov, Oksana Akinšina, Ivan Urgant, Maksim Leonidov, Andrei Panin, Andrei Smoljakov, Vladimir Iljin, Dmitri Astrahhan, Sergei Šakurov jt. Produtsendid Anatoli Maksimov, Konstantin Ernst, Nikita Võssotski, Nikolai Popov, Michael Schlicht. Linastub kinos Solaris. Hea mitu aastat on Venemaa filmiuudistes virvendanud jutud sellest, et Vladimir Võssotskist tehakse lõpuks mängufilm. Filmi valmistati pikalt ette ja tehti ka veel mitu aastat. Vahetusid kontseptsioonid ning režissöörid, palju liikus ringi kõmu selle kohta, kes siis ikkagi kehastab legendaarset näitlejat ja bardi. Võssotski ei olnud lihtsalt halli stagneerunud aja värviline, särav ja isepäine kangelane. Ta oli venelastele aastaid pooljumal, ja kogu selle meediamüra järgi, mis teda ning tema filmi ikka veel saadab, on selge, et sädelev helendus, nagu ikoonidel võib pühameeste kohal näha, särab Võssotski pea ümber ikka edasi. Eelmise aasta 1. detsembril jõudis film Venemaal kinoekraanidele. Eesti kinno saabus see pealkirja „Võssotski” all, aga küllap oleks autentsem ka uudistest läbi käinud „Võssotski. Aitäh, et olen elus!”. Võib ju olla kindel, et venelased teevad veel tulevikuski mõne mängufilmi Võssotskist, kas siis hakatakse numbreid nime taha panema? Filmi „Võssotski” aluseks on tõestisündinud lugu: kui laulja andis 1979. aastal kontserte Kesk-Aasias, siis ta süda seiskus ja ta elas veel aasta enne oma lõplikku surma läbi kliinilise surma. Ta tuli teispoolsusest tagasi ja seda nimetati imeks. Nagu filmiski.

Poja pärg isa haual

Filmi „Võssotski” stsenaarumi on kirjutanud tema poeg Nikita Võssotski, kes on ka üks produtsent. Isa läks lõplikult senise pere juurest ära Marina Vlady juurde, kui Nikita oli nelja- ja vanem vend Arkadi kuueaastane. Nikita Võssotski on oma intervjuudes öelnud, et tal ei olnud ega ole oma isa suhtes illusioone. Isa võis kaduda poegade elust kuudeks, et siis täitsa ootamatult sisse astuda, teha suurejoonelisi kingitusi, aga seejuures unustada oma poegade sünnipäeva.

Venemaal on film tekitanud tohutut vastukaja, hinnanguid on seinast seinani, alates sellest, et tegemist on lapsena mahajäetud poja kättemaksuga isale ja jumaliku Võssotski alandamisega narkomaaniks, kuni ülivõrretes kiidulauludeni. „Häbiväärne, kuidas närukaelast poeg oma pühakust isaga raha teeb” kuni „Poleks kunagi uskunud, et meie omad võiksid Võssotskist täitsa normaalse inimliku filmi teha”. Pahakspanijad lõid kohe filmile templi „hollywoodlik”.

Seda võib kohe öelda, et film ei ole ei nostalgiline halin ega altariehitamine jumalikustatud kadunukesele. Pigem jookseb suur osa filmi nagu põnevik, võidujooks, heitlus kagebiitide ja „võssotskilaste“ vahel. Laiemas plaanis on see võidujooks surmaga, mille hingust Võssotski küllap tundis isegi väga hästi: elas ta ju pöörast elu, põledes igast otsast ja igas suunas.

Kirjanik Dmitri Bõkov: „Seda filmi oli väga lihtne ära rikkuda. Oleks võinud teha temast ta tragöödiat mõistmata rahvaliku kultuskangelase. Aga siin on tragöödia, on kangelase vastasseis selle kopitanud ja vastiku ajaga, kus ta elab. Selle ajastu rütm on väga selgelt välja mängitud. On vastasseis ämblikuvõrgus, millega ta on nii käsist kui jalust seotud. On jälk KGB.” Paljud vanad kultuuritegelased ja kirjanikud (näiteks Daniil Granin) on aga arvanud filmist halvasti. Nende solvumisest võib aru saada, sest muidu saad ju elu lõpuni väärikalt pajatada, kuidas isiklikult tundsid jumalat ja vestlesid temaga täitsa vabalt.

Pealegi võib veel KGB otsene näitamine üsna sellisena, nagu see organisatsioon oli, vanemale põlvkonnale mõndagi ebameeldivat kunagistest nõukogude kultuuritegelase-aegadest meelde tuletada. Tänapäeva kagebiitide juhitud Venemaal riskivad sellise avameelsusega välja tulla vähesed filmiloojad, nii et au filmi tegijatele.

„Võssotski” režissöör, noorepoolne Pjotr Buslov sai Venemaal kuulsaks filmiga „Bemm” („Bumer”), krimidraamaga, kus neli noort meest satuvad pidevalt mingitesse jamadesse. Alguses tulevad nad ikka ja jälle puhtalt välja, kuid filmi lõpuks jääb neljast sõbrast ellu vaid üks. Nikita sõnul valiti Võssotski filmi lavastama Buslov just sellepärast, et hoiduda liigsest nostalgitsemisest. Kuigi filmis on palju muusikat, kuuleb Võssotski laule vähe, jupikesi. Alles lõpulaul annab rohkem edasi filmi eeldatavat mõtet: Võssotski kui inimene, kui looja, mitte ebamaine ingel pilvepiirilt. Just filmi lõpus antakse talle see eriline inimlik sisu, mis tegi temast selle, kelle laulud kõlasid tuhandetes, ehk miljonites kodudes. Seetõttu räägitakse temast vene kultuuriruumis järjest rohkem kui poeedist.

Filmi lõpus võib muidugi natuke nuriseda. See, kuidas karm KGB-polkovnik Behtejev pärast kokkupuudet Võssotskiga muutub järsku heaks inimeseks, Saulusest Pauluseks, paneb natuke muigama.

Tundmatu peaosaline

„Võssotski” üks lahedamaid trikke on see, et filmi produtsendid ja tegijad pole tänase päevani teatanud, kes mängib peategelast. Võtetele ilmus ta silikoonist ja tont teab millest tehtud spetsiaalses grimmis, hiljem töödeldi tema tegelaskuju veel arvutitarkvara abil korralikult, ka häält. Tänaseks on küll üsna kindlalt väidetud, et nn kehadublanti, kelle nägu ei näidatagi, mängis Sergei Bezrukov. Kui filmi ära vaatate, saate aru, et sel pole tõesti tähtsust, kelle keha peaosas on kasutatud.

Peaosaline on filmi põhiline spetsiaalefekt, nagu keegi on irooniliselt kommenteerinud. Eks sellepärast mõjubki Võssotski nägu rohkem nagu mask, miimikat pole sealt mõtet otsida. Talle sekundeerivad suurepäraselt kaks kogenud vene näitlejat Andrei Smoljakov ja Vladimir Iljin kahe panetunud KGB-polkovniku rollis. Nende puhul on loomulik, et amet on lõustad kivistanud, kuigi mõlema puhul jookseb kohati läbi nappe tundevälgatusi, mis annavad neile kauge inimliku dimensiooni. Ehedad tüübid!

Üldse on näitlejate valik ja mäng hea. Andrei Panin teeb suurepärase rolli Võssotski ihuarsti Anatoli Nefjodovi osas: väreleb oma osas nagu tundlik seier paraja mölaka ja suure algustähega Inimese vahel, möliseb, naerab, ilgub, ironiseerib, nutab. Dmitri Astrahhan on suurepärane kauge Usbekistani libeda, koogutava ja siis juba hirmust higistava filharmoonia juhina.

Ainuke suurem naisosa on Oksana Akinšinal („Õed”, „Lilja4ever”, „Moevennad”). Ta mängib Võssotski täpselt defineerimata tütarlapsfänni, kes on oma iidoli heaks kõigeks valmis. Tema ülesanne on anda filmile naiselikku emotsiooni, aga jääb vaene laps kuidagi ripakile ja isikupäratuks. Venelased on otsinud hoolega peategelast ümbritsevast seltskonnast prototüüpe, aga nii Nikita Võssotski kui ka režissöör Buslov on rõhutanud, et tegemist on ikkagi kunstiliste koondkujudega.

Legend Võssotskist sisaldab kindlasti ülenõukoguliku armastuse loo vene päritolu Prantsuse näitlejanna Marina Vladyga. Käesoleva filmi stsenarist ja üks produtsente on aga Nikita Võssotski, noorem poeg Võssotski teisest abielust näitlejanna Ljudmila Abramovaga, poeg, kes mäletab oma isa nagu harva külalist, kes läks lõplikult pere juurest ära ja abiellus kohe Marina Vladyga, kui lapsed olid alles väikesed. Perekonna vastasseis Marina Vladyga kasvas veelgi pärast isa Võssotski surma, kui ka Vlady hakkas mälestusteraamatuid kirjutama ja need olid kohati üsna õelad mahajäetud pere suhtes. Filmis on Vladyt vaid paari Pariisist võetud poolelijäänud kõnejagu, mis jäävadki õhku rippuma, vastuseks vaid Võssotski tüdimus ja soovimatus suhelda. Arusaadav, et Nikita Võssotski stsenaariumis ebasoovitavale „võõrasemale” mingit romantilist kohta ei leidu, ta andis veel vana aasta sees välja ka stsenaariumist ümber töötatud samanimelise raamatu.

Eraldi tegelasena mõjub filmi alguses ka stiilne Mercedes, mille erilisust mõistavad vaid need, kes ise tollases Nõukogude Liidus elanud.

Linnalegend pajatab, et 1970. aastatel oli Moskvas kolmel inimesel uus Mercedes: NLKP peasekretäril Leonid Brežnevil, male maailmameistril Anatoli Karpovil ja Võssotskil.

Hingust ja aurat, mida üle kolmekümne aasta tagasi surnud Vladimir Võssotskist vene kultuuriruumi tänaseni õhkub, ei saa kuidagi alahinnata. Venemaa avaliku arvamuse uuringute keskus korraldas 2010. aastal uuringu selle kohta, keda venelased peavad omal maal XX sajandi suurimaks iidoliks, ja selles küsitluses sai Võssotski esmakosmonaudi Juri Gagarini järel teise koha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming