Olemuse peidetud tahk

Tõnu Virve

Laienduseks Olev Remsu artiklile „Pariisis ja Lembitul” (Sirp. 25. V 2012). Tahan anda Remsule vihje filmi alguse kohta, mis on ühtlasi võti poliitilise dokumentaalfilmi mitmekihilisuse mõistmiseks. Alguskaader on vaeses eesti dokumentalistikas tavatu: öine Pariis ärkab. Selle filmimine oli keeruline ja aegavõttev protsess, kuna filmiti kaadri kaupa. Operaatorid Rasmus Puksmann ja Arthur Virve mässasid maailmalinnas selle filmimisega mitu hommikupoolset ööd. Üldse filmiti Pariisis kolme aasta suvel. Film hakkab pihta, nagu oleks tegemist suure mängufilmiga, mis rõhutab sümboolselt, et elu on mäng ja meie rahvusvahelise haardega peategelane Pariisi eestlane Vahur Linnuste on oma pika elu mänginud kaasa vaba Euroopa eluteatris. Filmi põhiloojad, lavastaja Tõnu Virve, montaažirežissöör Marju Juhkum ja helilooja Sven Grünberg tulevad siin dokumentalistikasse kogenud mängufilmide loojatena. Kui „meie aja kangelane” saabub lennukiga oma kodulinna Tallinna, siis see võte on ühtlasi lavastaja ja operaatorite varjatud sümboolne austusavaldus XX sajandi suurimale naisfilmioperaatorile Leni Riefenstahlile. Meie portreefilm „Armud jäänud, armud tulnud” on tihedale informatsioonile lisaks täis ka sümboolikat, mis nõuab vaatajalt eelteadmisi poliitika- ja kultuuriajaloost.

Hiirvaikselt vaatasid õpilased reaalkooli auditooriumis poliitilise dokumentaali „Armud jäänud, armud tulnud” proovilinastust. Me pole sellest, millest filmis räägiti, midagi varem kuulnud, tunnistasid nad filmi kangelasele Vahur Linnustele ja kirjanik Arvo Valtonile, kes jagasid noortele pärast pooleteisetunnist filmi taustaselgitusi. Näiteks Vahuri abikaasast, skulptor Maire Männikust, kes ainsa eesti kujurina loonud Pariisi avalikku ruumi monumendi, esinenud maailmakuulsate nimede kõrval abstraktsete skulptuuridega kunstinäitustel Euroopas möödunud sajandi keskel.

„Varem pole sellises žanris dokumentaalfilmi Eestis tehtud. Muidugi, Vahur Linnuste andis ka selleks võimaluse,” ütles Tallinna Kinomajas filmiinimestele korraldatud linastusele järgnenud arutelul kogenud dokumentalist Valeria Anderson-Käsper. Mulle läks sellel arutelul kõige rohkem hinge Andres Söödi sõna „Aitäh”.

Ega Sirbis ilmunud Olev Remsu pikk tekst poleks pälvinudki mu tähelepanu, kui ta kirjaloo lõppu poleks rappa keeranud. Hea ja Linnuste filmi kokkuvõtvalt iseloomustav on aga lõigu vahepealkiri „Olemuse peidetud tahk”. Tõepoolest, see film ongi mitmekihiline, täis pikitud igasuguseid visuaalseid ja helilisi kujundeid ning Eesti ja Euroopa lähiajaloole olulisi poliitilisi tsitaate. Võib-olla polekski Remsul olnud vaja rohkem kirjutada, kui see päris täpne lause?! Jäänuks parem mulje. Kuid Remsu, kellel kriitikuna paistab selle filmi puhul vajalik kodutöö tegemata, kirjutab julgesti, et küll me usume. Ta kirjutab: „Veel üks detail, võiks öelda, et pisiasi, hakkas mulle vastu. Aga see pisidetail peaks andma mõtte nimelt filmile ja isegi Linnuste elule. See on filmi algustiitrite moto, nimelt Johann Wolfgang von Goethele omistatud tsitaat: seadusandjad ja revolutsionäärid, kes korraga lubavad ühesarnasust ja vabadust, on kas fantastid või šarlatanid. Minu meelest ajavad autorid sellega mingit võõrast asja, sellist, mis ei kuulu Linnuste juurde.”

Peep Puks, kes tegi filmile süvaanalüüsi, soovitas selle olulise tsitaadi ja moto keelekasutust kaasajastada. Jätsin heasoovliku ettepaneku arvestamata, sest tahtsin vanamoelise keelekasutusega rõhutada möödunud sajandi esimese poole ajaloolist algallikat. Nimelt on selle Goethe tsitaadi valinud noor krahv Richard Nikolaus Eijiro von Coudenhove-Kalergi oma programmilise raamatu „Totaalne riik, totaalne inimene” motoks. Filmi motoks ongi võetud raamatu esimese eestikeelse trüki originaalsõnakasutus. Raamat on eestikeelses tõlkes ilmunud Eesti Wabariigi ajal kaks korda ja üks kord Nõukogude Eestis. Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Coudenhove-Kalergi teos avaldas meie põlvkonnale tohutut mõju. Mäletan Siim Kallase, Marju Lauristini, Rein Veidemanni ja teiste toonaste noorte inimeste tuliseid poliitilisi arutelusid. Kui Vahur Linnuste rääkis (ja mis on ka filmis!), et Coudenhove-Kalergi oli Euroopa Kolledžis ta õppejõud, olin vapustatud. Linnuste on isiklikult diskuteerinud Pan-Euroopa liikumise rajaja ja Euroopa Liidu peaideoloogiga!

Jah, Olev Remsu, just nii ongi, et see tsitaat annab mõtte filmile ja isegi Linnuste elule. On ju Linnuste ajanud kogu sõjajärgse elu jooksul Euroopa Liidu ja föderalistliku maailmakorra asja. Muidugi, niipalju kui see temal on olnud võimalik. See töö on olnud totaalne ja kui filmi mõttega vaadata, tuleb ka reljeefselt esile. Oma poliitilise tegevuse eesmärgina on ta näinud Eesti iseseisvuse taastamise reaalset võimalust. Seda informatsiooni ka Linnuste filmis jagab koos enda valitud partneritega: Andres Ehini, Anna Tõrvand-Tellmanni inglise kolledži aegse pinginaabri Dimitri Seisleri, Eesti Filmiarhiivi filmiteadlase Pearu Trambergiga ja Leo Talgre metsavendade gruppi varustanud Kõvasoo talu peremehe pojaga.

Remsu vaatab filmipilti, aga ei näe, kuulab Linnuste teksti, aga ei kuule. Filmi üheks kontseptuaalseks võtmestseeniks on hommikujooksul pariislased Luxembourg’i aias, seda saadab Georg Otsa laul „Mõtisklus” filmist „Vallatud kurvid”. Sellega ühendatakse filmi kangelase Vahur Linnuste ja filmi lavastaja Tõnu Virve erimaailmades elatud elu. Avatud, vaba maailm ja suletud maailm oma unistustega. Sven Grünbergi originaalmuusikasse kaadri täpsusega komponeeritud eriajastute lauludel on lisaks meeleolu loomisele ka filmi liigendav ja kontseptuaalne roll. Remsu oleks võinud enne artikli kirjutamist kiigata korrakski filmi lõputiitreid, kus kõik kasutatud lood kirjas, ja klõpsutada arvutiklahvi filmi kodulehele www.freyjafilm.ee/armud, kus antud lisainformatsiooni ka Coudenhove-Kalergi kohta.

Niivõrd ränkades ja vahendinappides tingimustes, nagu eesti dokumentalistid on surutud oma filme looma, vääriksid nad kõik tegelikult ordenit. Igale filmile kulutatakse keskmiselt kaks-kolm aastat oma elust ja ebakindel rahastussüsteem ei anna võimalust midagi planeerida. Seda tööd ei tohiks endast lugupidav arvustaja oma vastutustundetu ja ülekäe kirjatükiga kultuurilehes ära labastada. Vaja oleks filmispetsiifikat selgitavaid, analüütilisi ja rahvahariduslikke artikleid, et kasvatada oma riigile tarka filmipublikut. Selleks peaks kirjutav filmikriitik eelkõige alustama iseendast. Laiemas plaanis peaks aga muutma dokumentaalfilmide osas riiklikku filmipoliitikat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming