Ohvriallikas või hoopis kondimängud?

„Ohvriallikas” on väike kogumik etnograafilist materjali, katked või osa suuremast ja tähtsamast Aleksejevi filmist.    Sverdlovski oblastis on Izi Tavra küla, kus kõneldakse veel mari keelt, kus on elus idamaride traditsioonid, mida mõned inimesed väga usinalt hoiavad. 2008. aastal 2.–5. augustini (vaid mõni päev ju!) käis filmi autor Aleksei Aleksejev  koha peal ja püüdis neid killukesi, ahmis sisse seda möödunud aegade hõngu ... Kui Soome nõukogudelumma pimedusega kaetatud kommunist Leena Hietanen ühe raadiosaate lindistusel ütles, et soome-ugri asjade ajamine on nagu surnud hobusele steroidide süstimine, siis kähvatas mus miski viha. Sest see kõlas halvustavalt, noh, umbes nagu oleks väiksed rahvad ise süüdi, et Nõukogude Liidu kuhtutamise ja kaotamise masin nii tõhus oli. 

Muidugi on tõde, et soome-ugri maailm on välja suremas, aeglaselt, aga kindlalt ja rahulikult. Mingis mõttes oli Kivisildnikul kuskil Delfi arvamusloos torgates õigus, et meie Nokia on väljasuremine (tõsi, ta mõtles eestlasi, aga tulnuks rääkida geneetilis-etnograafiliselt, soome sugu rahvastest laiemalt). Tõsi, marilased on meile suhteliselt kauged sugulased, nende kultuuris ja keeles on eestlase silmale/kõrvale tugevaid tatari ja vene mõjusid, kuigi ka miskit  kriipivalt ja ilmeksimatult äratuntavat „oma”.

Vananevad asjaajajad

Nii teebki kurvaks, et filmis on mari keeli kõnelemas ja mari asja ajamas näha enamasti ikka vanemaid inimesi. Lisaks torkas mind valusasti, kui üks vahva proua ütles rahvariiete tikkimisel, et „püüame mitte välja mõelda uusi mustreid, muidu kaob haruldane klaaspärlitehnika” (sellel lausel on pea metafooriväärtus!). Me kõneleme siin ka täna eurooplastena, kuidas  vananevast, demograafilises kriisis Euroopast on saamas maailma rahvaste muuseum, kus kohalikud saalitädikestena oma nurgataburettidelt valvsalt turistihorde piiluvad. Kultuur, mis sisimas enam ei mängi, ei loo – „püüab mitte välja mõelda uusi mustreid” –, on natuke nagu merevaiku sattunud putukas, või nagu üks viimasest kolme-neljasajast amuuritiigrist, keda kunstlikult elus püütakse hoida. Mõelge, kui seda tehtaks veel vastumeelselt, kui kaduvad  eluvormid – muukeelsed enklaavid – kujutaksid endast mingit kujuteldavat poliitilist ohtu… Nagu ühe looma- või taimeliigi kadumisel saab põntsu kogu ökosüsteem, nii on see ka rahvaste ja keelte ja kultuuridega. Domineeriva keele kandjad võivad ju väiksema ala sulandumise üle veidi aega koledamal kombel rõõmu tunda, kuid mängivad ennast ise sarnaste, teiste domineerivate mehhanismide  lõksu. Ja on ka määratud kaduma.

Aga film? Aleksejevi materjal pärineb mõnest päevast, ütleme, tal pole olnud palju rohkem võttetunde kui paljudel „Eesti lugude” sarja tegijatel, kelle ressursid on samuti sageli piiratud. Objektiivselt võttes koguneb nii rohkem säärane korraliku telesaate materjal, mis päris filmi mõõtu ikka välja ei anna. Kuigi, eks seegi piir ole hakanud hägustuma. Ohvriallika kujund vaheldub ja põimub  etnograafiliste teemadega, just sääraste teemaüksuste kaupa: esmalt smugriloost laiemalt, siis veidi ohvriallika tähendusest, siis rahvarõivaste tikandeist, siis taas ohvriallikaist (saame teada, et põua-aegadel säält ka juuakse), siis maride, just idamaride lugu, siis rahvamängud, siis jälle allikast, saunast, lõnga- ja kangavärvimisest … Lõpuks allikasümbolist. Natukene kõigest, nagu ühes korralikus õppefilmis, mis püüab meile kiiresti tutvustada midagi kaduvat,  aga väärtuslikku, erilist ja püha.

Kondimängud allika ääres

Mõned leiud on Aleksejevil suurepärased: filmi pääliskiri võinuks olla ka „Kondimängud”, sest, jah, me sugulaste ja esivanemate mängud käisid üsna surma ligi – loomakontidega (eks olnud see siingi veel nii, na sajakonna aasta eest vahest). Justnagu põrgulistel kuskil Grimmi muinasjuttude kummituslossis! Möödunud aegade vaimud – film näitaski vanu  inimesi lustlikult konditükkidega mängimas (nagu mõnes Heinsaare novellis), oma lapsepõlve ja hää uhke rahva möödanikku meenutamas, see sobinuks hästi ka keskseks motiiviks ja looks. Muidugi, nagu ohvriallikaski, miski vägine pühapaik, mille jõudu veel teatakse ja pruugitakse (nagu ussisõnu muiste), kuid mis enam rahvast kaitsta ei suuda kõige tolle päälevalguva ja paratamatu eest. Ei-ei, ei taha mina idamaridele või smugri rahvakildudele kaduvikku kraaksuda, kuigi see mul Aleksejevi kaadreid kaedes miski valusa melanhoolia ja õrritava hirmuna muidugi välja lõi – vaevalt et üdini energiast pulbitsev noor mari režissöör ise nii mõtles või säädis, tema peabki kirglikult kerjama neid tähekilde, mis igal õhtul säraksid katuste kohal.

„Ohvriallikas” on väike kogumik etnograafilist materjali, tegelikult katked või osa mingist tulevast, suuremast ja tähtsamast Aleksejevi filmist, mitte  veel valmis, kujundeist tiine ja lugu lõpuni (või uue alguseni) pajatav silutud meistriteos. Ei, Hietanenil polnud õigus: soome-ugri rahvaste vaim ja hingus annab tollele avarale ja rüüstatud, kurvale maale miski looduseväe ja sisu, mida tal muidu enam poleks, kui ebainimlik, inimesi industrialiseeriv, ühetaolistav riigimonstrum lõplikult võitnud oleks. Me elame ainult tänu liigi-, keele-, kultuuri-, inimtüüpide kirevusele. Iga kadumine, hukk, väljasuremine  … see on meie enese oma. Seepärast on ka Aleksejevit vaja. Üht püüdlikku mari režissööri ja lapsesuud, kes annab liigikirevust me filmimeeste sekka ning talletab killukestena asju, mida teised enam ehk ei talleta. Annaks jumal talle tarkust ja kannatust oma materjali koguda, varuda ja süstematiseerida, et see kunagi ka esteetilise kompositsiooniga meid jalust pühiks ja sedaviisi smugriasja pärustaks.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming