Null hea käitumise eest

Tristan Priim?

Tegemist on päris lihtsa kriminaallooga, kus on Cronenbergile iseloomulikult graafilist vägivalda, morbiidseid detaile ja karikeeritud jälkust. Vene mafioosot kehastava Viggo Mortenseni seljanahal pole tinti kokku hoitud. KAADER FILMIST

Kuigi David Cronenbergi uue filmi „Lubadused idast” pealkiri ei pruugi küll otseselt kirjeldada filmi sisu, on see omamoodi kommentaariks situatsioonile üldisemalt. Filmiturg on avastanud Vene maffia rikkaliku folkloori ja ida lubadusi üritavad käsikirjaks vormida paljud, kes tunnevad, et sellise materjali puhul on pool tööd juba niigi ette ära tehtud. On ju Vene gangster klassikaline karismaatiline antagonist, kelle müüt lubab äärmise jõhkruse kõrval anda karakterile ka sügavust ja emotsionaalset laengut ning kelle moraalne ambivalentsus vastab kaasaja normidele ehk pisut täpsemalt kui Itaalia maffia anakronistlik pereväärtuste kultus. Ameeriklaste kaasajal kätteõpitud hirm venelaste ees (külmast sõjast gangsteriteni) sünnitab aga omakorda uudishimu ning tulemuseks on filmid nagu „Lord of War” või „We Own The Night”.

Kummaline on see, et tavaliselt alati üsna oma rada käinud Cronenberg on ka otsustanud Vene müüdi oma väändunud filtrist korra läbi lasta. Kerime natuke tagasi. Siit tulenebki selle filmi üks kummalisemaid jooni. Vaatajatena ja filmifriikidena eeldame a piori, et Cronenbergi nägemus on nihkes, veider, haiglane ning just seetõttu ligitõmbav, et suudab ühendada ebamaise ja üleloomuliku ning täieliku realismi. Olgu tegemist UFOde, tuleviku või millega tahes, Cronenbergi süžeekäigud ja kangelaste motivatsioon tundub alati olevat põhjendatud. Kui tahes eemaletõukav poleks see narratiivne fluidum, mis tegelasi ühendab, saad sa vaatajana enamasti aru, miks ta tegelased midagi teevad. „Lubadused idast” võiks ju lubada tõelist aardekambrit – Vene maffia tegelased Cronenbergi maailmas –, aga veidral kombel on Cronenberg otsustanud teha oma esimese filmi, mis näeb välja ja toimib nagu päris film. Pärast esmakordset vaatamist tekib kahtlus: ilmselt oli alltekst nii peen, et seda ei pannud lihtsalt tähele. Veidi on see kahtlus siiani püsima jäänud. Viggo Mortensen suudab edukalt välja murda oma huumorivaba hipi-himbo imidžist, mis ta Aragorni aegu naiste lemmikuks muutis, ja esitab minimaalselt mängitud, ent väga jõulise Kolja karakteri, kelle moraalsete dilemmade eest olemegi tänu võlgu pigem talle kui Cronenbergile. Samas, kui võrdluseks võtta Mortenseni eelmine koostöö Cronenbergiga, kahe aasta tagune „Vägivalla ajalugu”, tundub nende vahe jahmatav. Mispoolest siis? Just sellesama allteksti pärast. „Vägivalla ajalugu” on peen psühholoogiline uurimus vägivallast ja selle toimemehhanismidest ning narratiiv oli üksnes dramaturgiline abivahend alateadlike instinktide vahendamisel kinolinale. „Lubadused idast” on loona sama põnev, aga allteksti, psühholoogilist või mingit muud, on siit märksa raskem leida. Mina ei leidnud. Ikka ja jälle seda filmi vaadates pean ma pettununa tõdema, et tegemist on päris lihtsa kriminaallooga, kus on Cronenbergile iseloomulikult (aga tema kohta harjumatult maitsekalt väikses koguses) graafilist vägivalda, morbiidseid detaile ja karikeeritud jälkust. Puudu on aga substantsist. Ma ei näe ühtki põhjust, miks see film peaks olema oluline, revolutsiooniline või vähemalt uuenduslik. „Crash” näiteks tekitas teadvuses ebaloomuliku seose autoavariide ja seksuaalse erutuse vahel. Polnud just mugav tunne, aga taju avardamise seisukohalt midagi täiesti põrutavat. Siin ei näe ma aga muud, kui Ida-Euroopas üldtuntud kultuurimärkide järjekordset läbisirvimist. Vene hinge pahupoole uuringute osas on täiskoolituse juba teinud telesari „Kriminaalne Venemaa”, võib-olla tuleks end ja meie kohalikku kultuurikonteksti süüdistada liigses rikutuses, aga me ei räägi praegu siiski Penny Marshallist, vaid David Cronenbergist. Ta peaks mulle põhjustama ebamugavust ja pakkuma mõtteainet. Kriminulle las treivad need, kelle mõte sügavamale ei küündi.

Kui mul pole seni olnud põhjust kahelda Cronenbergi tegelaste olemasolus, või maailmade reaalsuses isegi nii veidrates filmides kui näiteks „eXistenZ”, siis siin tekib ometi üks pärssiv asjaolu, mille nimeks on keelebarjäär. Vene keele kasutamine ingliskeelsetes filmides on juba nii leierdatud teema, et ühest küljest tuleks seda võtta lihtsalt paratamatusena. Samas jääb mulle arusaamatuks, kuidas selles osas siiski tänaseni õppust ei võeta. Viggo Mortenseni ja Vincent Casseli kiituseks tuleb küll öelda, et erinevalt eelmistest täielikest läbikukkumistest nemad oma vene keele eksami vähemalt kolme peale ära teevad ja kokkuvõttes pole asi nii traagiline. Samas tekitab see olukorra, mis ei luba neid tegelasi mitte hetkekski uskuda, sest aktsendist tuleneva kunstlikkuse tõttu on stseenid teaterlikud.

Kokkuvõttes jääb mulle mõistmatuks, miks Cronenberg on selle filmi teinud. Žanrikatsetustest meenub esimese hooga varasemast vaid „Madam Butterfly”, mis samuti kandis vältimatult Cronenbergi haiglast pitserit. Siin aga tuleks Cronenbergile hea käitumise eest noomitus teha ja leppida ideega, et seekord jäid lubadused idast üksnes lubadusteks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht