Nüüd juba täitsa suur laps

Margit Adorf

Muljeid 13. PÖFFi laste- ja noortefilmide „Just Film’ilt”.PÖFF on juba ammu nii suureks paisunud, et isegi fanaatikust festivalikülaline suudab pakutavast ära vaadata vaid murdosa. Nüüd on ka laste- ja noortefilmide festival „Just Film” paisunud nii suureks, et selle kohta võib öelda: juba täitsa suur. PÖFF uueneb igal aastal, kuid alati ei liigu need uuenemised just kõige paremas suunas. Muidugi on tore see, et filme oli rohkem ja sel aastal olid esmakordselt kasutada päris õiged  kinosaalid. Hea oli ka see, et noorte alafestivali filme sai samuti näha tasemel kinosaalides, kuid kava koostamisel oli sel aastal mõne filmiga logistiliselt veidi mööda pandud. Nii näiteks vaatasin eksistentsiaalset ulmefilmi „Atlantis” suures kinosaalis, kus võis kokku lugeda kümmekond inimest, samas oli palju populaarsem film „Darkbeat” saanud linastumiseks kõige väiksema kinosaali, mis oli nii pungil täis, et inimesed istusid treppidel ja  ilmselt kõik ei mahtunud sisse. „Just Film’i” korraldavad küll noored, kuid jääb arusaamatuks, mille põhjal need noored oma väljavalitud filmidele publikut ennustavad. Selge see, et tänavakultuuri muusikadokumentaalid huvitavad laiemat publikut kui hollandi utoopiline mõtlus, seda eriti ajal, mil loetakse iga senti. Seega võiks uuel aastal filmidele saalide valimine minna õnnestunumalt, hoian pöialt.     

Polnud üldse hull

Et aga „Just Film” sai nüüd teoks mugavamates saalides, tahaksin taas kord pöörduda ka vanema publiku poole: minge ja vaadake edaspidi ka neid filme! Üks tuttav tegi minu jaoks üllatava avalduse, teatas vabandades, et alustas oma selleaastast PÖFFi noortefilmide  festivalil, ja lisas siis veel kord vabandades, et „polnud üldse hull”. Miks peaks olema? Okei, kui lastefilmidest kasvab mingil ajal välja, siis vähemasti PÖFFi kava noortefilmid on säärased, mida lausa peaksid vaatama ka inimesed, kellel esimene noorus seljataga. Kas või lihtsalt selleks, et ei läheks meelest see, miks varem oli muru rohelisem või hing pilgeni täis maailmavalu. Ma arvan, et ehk on noortefilmide maine ära rikkunud Hollywoodi noortekomöödiad,  kus harilikult grupp koolilõpetajaid oma seksuaalsust avastab või niisama lollusi korda saadab et siis selle kõige üle hobustena hirnuda. Õnneks tehakse maailmas päris mõistlikus koguses ka mõtlemapanevaid filme ja PÖFFi noored on osanud need kohaliku publiku tarbeks kenasti välja noppida. Sel aastal oli „Just Film’il” kolm alaprogrammi: lastefilmid, noortefilmid ja tänavakultuuri eriprogramm. Viimasesse kuulusid peamiselt  muusikafilmid ning selle programmi raames korraldati ka pidusid ning õpetati, kuidas teha elektromuusikat. 

 „Darkbeat” ja „B-Girl” 

Tänavakultuuri programmist valisin vaatamiseks filmid „Darkbeat” ja „B-Girl”. Esimene on juba mõned aastad tagasi valminud dokumentaal elektromuusika ajaloost. Film, kui aus olla, polnud suurem asi. Muusika oli lahe, näha sai ohtralt elektro-„pille”, kuulda sai palju nimesid, kuid visuaalse poole pealt jäi režissöör Iris B. Cegarra filmil vajaka. Põhiliselt koosnes see vaid rääkivatest peadest ja muusikamasinatest, mida oli iga nurga alt filmitud. Mina  oleksin tahtnud näha veidi rohkem elu. Kas või seda, kuidas lugu siis ikkagi sünnib, midagi niisugust, mis tegijaid inspireerib. Hariva filmina omal kohal, soundtrack super, kuid vaimustusest just ei kilju, sest midagi jäi nagu ikka puudu. Emily Delli „B-Girl” on lugu tüdrukust, kelle elu sisuks on breiktants. Teisiti ei saakski ta B-Girli tiitlit kanda. Filmis näeme kolme põlvkonda: vanaema, ema ja tütart. B-Girli ema on olnud ilmselt teismeline sünnitaja ning kunagi kodust põgenenud. Nüüd kardab ta, et tema tütrel seisavad ees samad probleemid, mis tal omal ajal, ning tema ema püüab õpetada, kuidas puberteetikust plikat suunama või kasvatama peaks. See on taustalugu. Filmi põhisisuks on siiski tants ja see, kuidas tants aitab toime tulla ka ränkade sündmustega. Kõik noored ei kuku kohe süstla otsa ega lähe pätiks, mõni tantsib nõrkemiseni. Tantsunumbreid oli igati  nauditav vaadata, kuigi lugu ise oli täpselt selline, mille kohta võiks öelda: Tuhkatriinu-lugu. Sisu poolest ei pakkunud film erilist üllatust, kuid, nagu öeldud – tantsufilmina igati väärt.     

„Niko – tee tähtedeni” ja  „Peegli mõistatus”

Lastefilmide programmist jõudsin sel aastal vaadata kaht filmi: publikumagnetit, soomlaste animatsiooni „Niko – tee tähtedeni” ja mõtlikumas toonis linateost „Peegli mõistatus”. Esimene on klassikaline hoogne seiklusfilm, mis on tehtud nii osavalt, et peaks kohale jõudma ka nendele mudilastele, kes satuvad vaatama filmi seda versiooni, mis pole neile arusaadavasse keelde dubleeritud. See tähendab,  et tegemist ongi just nimelt lastele suunatud filmiga. Kui sageli püütakse multifilme teha nii, et sinna sisse pikitakse ka täiskasvanutele mõeldud nalju, siis Kari Juusoneni ja Michael Hegneri „Niko” adressaadiks on siiski lapsed ja see on suur pluss. On tagaajamist ja laulunumbreid, on hoogu ja lusti. Tegelasi on parasjagu vähe, et ka väiksem vaataja ära ei väsiks. Lapsevanemad naudivad seda animatsiooni koos oma võsukestega kindlasti, vähemalt  esimesel paaril korral. Sest võib juhtuda, et mudilane soovib seda vaadata üha uuesti ja uuesti ja uuesti, nagu ikka kombeks, kui midagi väga meeldima hakkab. Usun, et see film hakkab levima. Ma ei tea, miks Norra film „Peegli mõistatus” oli liigitatud just lastefilmi alla. See võiks vabalt kanda noortefilmi või perefilmi tiitlit. Jesper W. Nielseni lavastatud filmi peategelaseks on 12aastane Cecilie, kes põeb vähki.  Ja seda kahjuks mitte nii, et tal oleks lootust terveks saada. Film võtab luubi alla selle, kuidas pere tüdruku haigusega hakkama püüab saada, kuidas tüdruk ise sellesse suhtub ja ühtlasi tuuakse mängu ka ingel. See püüab leevendada sureva neiu surmahirmu, räägib sellest, kuidas suremine on vaid üleminek ja püüab veidi visandada seda, mis võiks üleminejat oodata teispoolsuses. Tüdruk omakorda räägib inglile sellest, kuidas on elada, mis  tunne on maitset tunda, või seda, et lumi on külm. Lisaks jutustatakse paralleelselt lugu viimasest ilusast suvest, mil Cecilie reisil olles esimest korda armus. Liigutav lugu on üles filmitud lihtsalt, ilma suuremate pisarateta, ingel näeb õnneks pigem välja nagu valgesse riietatud krišnakas, mitte tiivuline hõlstis olend kirikumaalidelt. Kompositsiooniliselt on kõik kenasti paigas, raskele teemale on osatud delikaatselt lähenda. 

Noortefilmid on süngemad kui seni

Noortefilmidest valisin vaatamiseks filmid „Must õhupall”, „Kõik on hästi”, „Atlantis” ja „Ilus”. Tundus, et sel aastal oli kavas rohkem selliseid filme, mille sisuks on juurdlemine elu  mõtte üle ning püüd leida elule sihti ja sisu. Mitmes teoses käsitleti surma, enesetappu, suhteid vanematega, põlvkondadevahelist konflikti ja selle lahendamist. Teemad nagu noortefilmides ikka, kuid mulle tundub, et sel aastal oli teemade ring veidi süngem kui seni. Nendest filmidest, mida ise vaatama jõudsin, seaksin esikohale Kanada filmi „Kõik on hästi”. Kohe filmi alguses sooritab neli sõpra näilise põhjuseta enesetapu. Yves-Christian Fournier’  lavastatud film keskendub noormehele, kes on olnud suitsiidikutega samas pundis, pikapeale selgub, et ka ellujäänud nooruk oleks pidanud vabasurma minema, kuid lõi viimasel hetkel põnnama.

Igavas väikelinnas pole keegi kuigi rikas ja seal pole ka midagi eriti ilusat. Visuaalses plaanis on valitud väga lakoonilised lokatsioonid ja see toetab filmis valitsevat rusutud meeleolu. Poistekamba lugu hargneb aegamööda, läbi meenutuste. Ka surnud sõbrad  pole kuskile kadunud, nende mõju tunneb ellujäänud noormees iga päev nii et veri ninast väljas, seda sõna otseses mõttes. Võib öelda, et see film on nagu mosaiik, kild killu haaval maalitakse vaatajale pilt lootustest ja nende purunemisest, ellujäämisvõitlusest ja surmasoovist. Dialoog on hea, näitlejatööd nauditavad ning ka helitaust suurepärane. Austraalia režissööri Elissa Downi „Must õhupall” on paljudel festivalidel auhindu  noppinud film sellest, kuidas püüab hakkama saada perekond, kus üks laps on autist. Kiidetakse filmi tõetruudust ja südamlikkust, kuid pean ütlema, et seda tõetruudust oli minu jaoks veidi üle võlli. Ilmselt pean veel palju arenema, et nautida filmi, kus üks tegelastest vahetpidamata möriseb. Südamlik oli see film küll ning ka näitlejad kõigiti tasemel, lugu jooksis ladusalt, kuid jäi siiski kuidagi liiga õnnelikuks. Lahendus oli kuidagi liiga lihtne ja  moosine, oleksin tahtnud selgemini näha seda, kuidas terve vend oma haige venna haigusega lõpuks lepib. Ka see tundus kuidagi liiga ilus, et kohe leidus supersümpaatne tütarlaps, kes oli ülitolerantne ja mõistis autisti paremini kui terve vend. Kuidagi liiga moosine, nagu öeldud, kuid ilmselt paljude lemmik. Hollandlanna Digna Sinke „Atlantis” oli sünge ja minimalistlik, põhjamaine ulme, lugu ühiskonnast, kus õpetati elama minevikuta,  õnnelikuna, helge tuleviku nimel. Peategelaseks skeptiline tütarlaps, kes kaldub ettekirjutatud rajalt kõrvale ning hakkab omal käel Tõde taga ajama. Ta saab teada, et minevikuta pole tulevikku.

Minu filmielamuse rikkus ära see, et film lihtsalt sulas poole peal ära. Kuuldavasti oli see sulanud ka filmi esimesel linastusel, nii et tekkis isegi kerge kahtlus, kas see põlemaminemine mitte sihilik pole. See andis küll filmile juurde omamoodi ulmelise dimensiooni, kuid hakkis juba lummama hakanud meeleolu, mida tegijad olid vaikselt üles ehitanud. Kõige nõrgem oli vaadatute hulgas Austraalia filmitegija Dean O’Flaherty’ „Ilus”. Nägin seda filmi juba suvel, enne selle PÖFFi programmi jõudmist, ning pean tunnistama, et meeles on mul sellest ainult see, et tegu oli visuaalselt ilusa filmiga: hästi üles võetud, kuid mingit sügavamat elamust või muljet ei paku. Ka ei liigitaks ma filmi üksnes sellepärast  noortefilmiks, et üheks peategelaseks on teismeline poiss. „Just Film’i” raames sai sel aastal kokku näha 39 filmi. Seda on juba ühe korraliku minifestivali jagu. Ma loodan siiralt, et seda alafestivali uuel aastal veel suuremaks ei paisutata ja et ka vanemad inimesed lähevad selle raames linastuvaid filme vaatama, tundmata vajadust seda kuidagi välja vabandada. Need filmid ei ole teisejärgulised või kehvemad sellepärast,  et need pole „täiskasvanute filmid”. Mis üldse on täiskasvanute film? Ilmselt midagi pornograafilist. Seda „Just Film’ilt” tõesti ei leia. Kõik puha valitud ja kvaliteetne kraam, mis paneb mõtlema, süüvib, dokumenteerib, selgitab … Kes sel aastal ikka veel maha magas, andku endale nüüd üks laks!