Nõukogude animeeritud propagandafilmid homme Sõpruses

Margit Säde

XI PÖFFi animafilmide festivali „Animated Dreams” raames linastub 21. novembril animeeritud nõukogude propagandafilmide eriprogramm, mis peaks kunsti- ja filmitudengite ning ajaloohuviliste tähelepanu köitma mitmel põhjusel. Filme on programmis Oktoobrirevolutsioonist perestroikani, esindatud on palju stiile ja animatsioonitehnikaid, kohati lääne trende järgivaid ja neid aimavaid. Totalitaarsetes riikides on olnud kunsti rolliks  kanda poliitikasõnumeid ning aidata luua riiklikku ja rahvuslikku eneseteadvust. Lenin ja Stalin rakendasid mõlemad edukalt filmikunsti propagandistliku tööriistana: filmi propagandistlikku tähtsust osati kõrgelt hinnata ja nii omandas film uues impeeriumis täiesti uue rolli.

Propagandafilmid ei olnud mõeldud ekspordiks, vaid nende eesmärk oli võita just nõukogude inimeste meel ja süda. Ikka ja jälle peab mainima tänaseks palju kuulsust kogunud  ja rohkelt tsiteeritud Lenini ütlust: „Kuni rahvas on kirjaoskamatu, on kõikidest kunstidest kõige olulisemad filmikunst ja tsirkus”. Julged ja väljakutsuvalt salvavad filmid kirjeldavad hästi sotsialistlikke visioone ja nõukogude juhtide meelsust XX sajandil. Need filmid on toonilt kas Ameerika-vastased, antifašistlikud või antikapitalistlikud. Enamik programmi propagandafilmidest taob üsna must-valgelt rauda, et kommunistlik riik on kogu inimkonna  progressi jaoks vajalik ja kommunismiutoopia on võimalik ainult siis, kui seda ähvardavad monstrumid ja kriminaalid on alistatud. Kuna animeeritud propagandafilme on toodetud pika aja vältel, võib neist vastavalt loomisaastale leida modernistliku avangardi katsetusi ja sotsialistliku kaanoni järgimisest tulenevaid Disney mõjutusi. Vene futurism on leidnud ehk oma kinematograafilisima väljundi Nikolai Hodatajevi, Zenon Komissarenko  ja Juri Merkulovi visionäärses ulmefilmis „Planeetidevaheline revolutsioon” (1924).

Filmi sünnilugu on põnev. Kazimir Malevitši õpilane Zenon Komissarenko tegi Jakov Protazanovi täispika mängufilmi „Aelita” jaoks animeeritud klippe. Nikolai Hodatajev, kes töötas sel ajal koos Komissarenkoga, tegi „Aelita” animeeritud lõikudele tausta, kuid mingil põhjusel tema materjali filmis lõpuks ikkagi ei kasutatud. Seejärel otsustasid sõbrad  koos teha eraldi animatsiooni nendest kasutamata sketšidest ehk „Aelita” paroodia, kus kujutatud revolutsiooni Marsile viimist. Kui Maalt põgenevad kapitalistid jõuavad Marsile, leiavad nad sealt eest Kominterni seltsimehed, kes peavad Lenini lipu all partei kongressi. Joonisanimatsioonis luuakse karm ja vulgaarne satiir, vihjatakse ka Weimari vabariigi poliitilistele karikatuuridele. Varasema perioodi filmidest tuleks välja  tuua veel 1933. aasta Ivan Ivanov-Vano ja Lev Amalriki filmi „Must ja valge”.

Vladimir Majakovski luuletustel põhinevas filmis maalitakse šokeeriv ja groteskne pilt Ameerikast kui maast, kus endiselt valitseb orjandus. Eksperimenteerimise periood nõukogude animatsioonis ei kestnud aga sugugi kauem kui mängufilminduses. Samal ajal kui Eisenstein ja Vertov kaotasid oma kunstilise autonoomia 1930. aastate keskel, sai ka Hodatajevi,  Komissarenko ja Merkulovi karjäär otsa. Pärast Stalini võimuletulekut kuulutati Vene XIX sajandi realism kogu maailma kunstiajaloo suurimaks saavutuseks ja sotsialistliku realismi otseseks eeskujuks. Avangardse kunsti viljelemine oli Stalini ajal teatavasti rangelt keelatud, sest seda polnud võimalik kasutada poliitilise propaganda vahendina. Radikaalset esteetikat hakkas asendama Stalini soositud sotsrealism, maneer, mis sobitus sujuvalt Walt  Disney animatsioonistiili naturalismiga. Kui Stalin korraldas 1935. aastal Moskvas rahvusvahelise filmifestivali, näidati seal ka „Kolme põrsakest” ja esimest Disney värvifilmi „Orkestrikontsert”. Aastal 1936 asutatud stuudio Sojuzmultfilm hakkas tootma rohkelt samalaadse esteetikaga filme ja nõukogude Disneyks sai Ivan Ivanov-Vano. Eksperimenteerijana tuntud seltsimees Ivanov-Vano armus Disney antropomorfsetesse loomadesse ja maalilistesse  taustadesse. Nõukogude animatsiooni stiil muutus taas 1950. aastate lõpus ja animaatorid nagu Anatoli Karanovitš („Mister Twister”, 1963) võtsid üle lihtsustatud lineaarse joone, mis oli Ameerikas tuntuks saanud United Productions of America (UPA) „Gerald McBoing-Boing” ja „Mr Magoo” multikatega. Samuel Maršaki luuletusel põhinev lustlik ja moraalitsev lugu Ameerika miljonärist Mister Twisterist ja tema perekonnast, kes loobuvad mustanahalise naabri tõttu oma Peterburi hotellitoast. Nõukogude Liidus ju ometigi rassismi ei esinenud ja kõik rahvused elasid õnnelikult koos! Ka Roman Davidovi film „Osanik” (1963) naeruvääristab antikapitalistikku kauboikultuuri. Ühe aktsia omamine tagab töölisele alguses luksusliku elu kõigi mugavustega. Kui ta oma ametikoha kaotab, saab tema ühest aktsiast aga kõikvõimalike irooniliste naljade  märklaud. Kõige hirmuäratavam ja õudsem film selles programmis on kahtlemata Jefim Gamburgi „Ettevaatust! Hundid!”.

Tegemist on siis Mowgli loo äärmiselt brutaalse edasiarendusega, kus koos huntidega üles kasvanud poiss toimetatakse salapärasesse Huntide Akadeemiasse, kus kasvatatakse noori metsikuteks fašistidest murdjateks. 1970. aastatel valminud Vladimir Tarassovi „Marss edasi, aeg!” (1977) põhineb Majakovski  1920. aastatel kirjutatud ideoloogilistel luuletustel ja koos vene avangardkunstniku Aleksandr Rodtšenkoga uue majanduspoliitika (NE P) ajal loodud reklaamidel. 1970. aastatele iseloomulikult võib filmis täheldada ka popkunsti ja George Dunningu „Kollase allveelaeva” (1968) mõjutusi. Teistest programmi filmidest visuaalselt keerulisem „Marss edasi, aeg!” on muljetavaldav ning annab hästi edasi nõukogude aja mentaalsust ja emotsioone  maa kohta, mis eksisteeris nii (filmi)kunstis, luules kui muusikas, aga mitte reaalsuses.

Loogiline, et Nõukogude Liidu aladel, kus räägiti väga paljusid keeli, kommunikeerisid liikuvad pildid palju paremini kui sõnad. Multifilmid olid ka lastele kasvatajateks ja ideaalseks eeskujuks. Liikuvate piltide, olgu siis filmi või reklaamide mõjuvõimus ei pea kahtlema ka praegusel ajal. Iseenesest saab tänapäeva kommertskultuuri edukalt võrrelda propagandafilmide  omaga. Ka kaasaegne kommertskultuur suudab manipuleerida peaaegu kõikide inimeste teadvusega ning panna nad leppima kehtiva korraga. Oluline on tahta omada rohkem või vähemalt niipalju kui kõik teisedki. Olukorras, kus väga paljude inimeste igavus vajab kiiret peletamist ja kino kolib elustiilikeskuseks tituleeritud kaubamajja, soovitan ma vaadata vanu meisterlikke propagandafilme tähelepanelikult. Võib-olla on tänu nendele võimalik ära hoida nii mõnegi kohaliku manipulatsiooni ohvriks langemist?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming