Nostalgiast ja õhupallidest

Martin Oja

10 000 õhupalli tõstab maja kinnisvaravärdjate eest taevasse ja kardinatest tehtud purjede abil võetakse kurss Lõuna-Ameerikale.3D-animafilm „Üles” („Up”, USA 2009, 96 min), režissöör Pete Docter. Eestikeelsed hääled Tõnu Aav, Priit Võigemast, Aarne Üksküla jt. Linastub Tallinna kobarkinos, Tartu Cinamonis ja Narva Forum Cinemas Astris.     Kui tänapäeva kunstis on saavutusi, mida annab võrrelda keskaegsete katedraalidega, siis on need täispikad arvutianimatsioonid. Helendavatest pikslitest ja surround-helist ehitistes koonduvad sadade inimeste mitme aasta jõupingutused nagu sümfooniad dirigentide (loe: tehniliste direktorite ning režissööri) taktikepi all poolteiseks tunniks vaatamiseks ja ühenduvad parimal juhul sujuvsidusaks süsteemiks nii stiililt kui narratiivilt. Pixari stuudiol (mille  2006. aastal Disney ära ostis, jättes sealjuures siiski allüksusele üsna vabad käed) on kapitalistlikus tootmiskeskkonnas harukordne positsioon. Suudetud on ühendada kaks aspekti, mis enamasti pöördvõrdelised: suure kassaedu taga ei peitu kunagi odavad lahendused ja läbiproovitud skeemid.

 

Alati uusi teid otsiv Pixar jätkab kursil, mis meenutab Disney kompanii kuldaegu. Pixarisse, kuhu on paarikümne aasta jooksul koondunud suurepärane meeskond,  ei ihka tööle terve maailma digikunsti talendid üksnes sellepärast, et seal tehakse parimat, vaid kõrgelt kiidetakse ka stuudios valitsevat sünergiat ja sooje inimsuhteid. Teiseks edu saladuseks peetakse seda, et Pixari kauaaegne juht John Lasseter on ise ennekõike animaator ja režissöör, alles seejärel ärimees. „Üles” on stuudio kümnes täispikk animatsioon, eelnevaist on neli (viimati „Wall-E”) noppinud vastava kategooria Oscari.

Väikesed ja suured lapsed

„Üles” on lugu, mis rüütab end vastavalt filmi kulgemisele mitmesse žanrisse ja ulatab seega kogupere-filmile tagasi selle õigema tähenduse. Määratlus eeldab pahatihti keskmist ameerika peret, mis koosneb nii või teisiti suurtest ja väikestest lastest, ent „Üles” näib kõnetavat ka peresid USAst geograafiliselt kaugemal. Mängu tuleb taas Pixari võlurite mõttelaad, milles kerge nihe peavoolu lasteanimatsioonide  suhtes. Kui tänapäevast Disney esteetikat iseloomustab teatavate skeemide pidev taastootmine (vt näiteks Byrne’i ja McQuillani „Disney dekonstruktsioon”) ja iseäranis tegelastes väljenduv tahtlikult lihtsustav maailmakäsitlus, siis suurem osa Pixari karaktereid näib ulatuvat kolmandasse dimensiooni ka ülekantud tähenduses. „Üles” avaneb meile aegruumiga, mille peategelane Carl Fredricksen on alles nohikust  poisipõnn, kes imetleb kinokroonikaid kuulsa maadeuurija ning dirižaablisõitja Charles Muntzi vägitükkidega. Muntzi karakteris kumavad möödunud aegade suurte aviaatorite Howard Hughesi ja Charles Lindberghi jooned. Filmi avaepisoodid, kus Carl kohtab seiklushimulist tüdrukutirtsu, oma tulevast kaasat Ellie’t, kannavad tõepoolest hõllandust kadunud aegade järele. Toonane maailm kätkes unistusi, vallutamata kaugusi, põnevaid  valgeid laike maakaartidel ja inimeste südames. Praeguseks on need ammu lahustunud postmodernismis ja kaetud pealiskaudse, kuid pretensioonika infovõrguga.

Ligi veerand tunni jooksul näemegi Carli ja Ellie’ kooselu, südamliknukrat unistamise ja vananemise lugu, mis suubub siiski väikekodanlusse ja viimaks üksijäämisse. Sündmuste käik on sedavõrd tõsine, et hakkab painama küsimus: kuidas filmi vaatavad lapsed sellega sidestuvad,  palju omaks võtavad kõigi nende hapraks jäänud mälestusvangis vanakeste tundeid, keda esindavad sama hästi nii omastest hüljatud ja liishaavelite tüngatud eesti pensionärid kui ka Carl Fredricksen, see virtuaalne, iseäranis kandilise peaga vanamees. Sündmused aga jätkuvad eluliselt: Carli maja peale ihuvad hammast kinnisvaravärdjad, kes kohtunõksude abil võidavad ja mehe ukse taha vanadekodu auto saadavad. Siin jõuabki kätte filmi murdepunkt. Õhupallimüüjana leiba teeninud Carl on vahepeal maja külge kinnitanud õhupallid (täpsemalt kümme tuhat, nagu filmitegijad väidavad), mis elamu üles tõstavad ja taevasse kannavad. Kardinatest tehtud purjede abil võetakse kurss LõunaAmeerikale. Sellest unistasid Carl ja Ellie terve elu, kuid pärale ei jõudnud kunagi. Rännakus lendava majaga on midagi julesverne’likku ja roalddahlilikku, akrofoobilist ja kindlasti ka  sügavalt arhetüüpset, millele küllap enamus vaatajaid mingil eluetapil on mõelnud.     

Füüsikavõrrandid kompuuteranimatsioonis

Õhupallikobar esitas animaatoritele suurima väljakutse. Filmiloojatel oli algusest peale selge, et maja tuleb lendama panna usutavalt (sest tegemist on Pixariga). Mõistagi ei pea animatsiooni füüsika vastama realismile, kuid peab selle suhtes hoidma kindlat joont ja korrelatsiooni. Vaataja taipab poolelt kaadrilt, kui midagi on viltu. Õhupalle, mis kõik eraldi nööride otsas, olnuks mõeldamatu käsitsi animeerida. Seega tuli kasutada protseduraalset animatsiooni. Arvutisse sisestati üpris lihtsad Newtoni füüsikal põhinevad võrrandid. Nende  põhjal animeeris kompuuter õhupallide liikumise, mis võttis arvesse pallide tõstejõudu, nööride tõmmet ja tuule tugevust. Teekonnaga jõuab film järgmisse žanrietappi, muutudes eksistentsialistlikuks roadmovie’ks. Vanamehe rännukaaslasteks saavad paks jonniv skaudipoiss, suur Kevini-nimeline lind ja sõbralik jahikoer. Siin faasis võtab loo jutustamine madalamad pöörded. Lahendatakse suhteprobleeme, tehakse veidi nalja ja  lõhutakse barjääre tegelaste vahel. Kolmanda vaatusega astub „Üles” traditsioonilisele, võiks öelda, et kohustuslikule pinnale. Järsku kruvitakse pinget, põgenetakse ja aetakse taga, võideldakse kunagiste iidolitega, kes on kaptennemolikus erakluses muutunud tigedateks vaenlasteks. Kõige tähtsamaks kujuneb aga võitlus iseenda sees. Vanamees Carl, kelle kandiline pea ja kanged kondid illustreerivad selge metafoorina iseloomu, seisab raske  valiku ees. Et aidata sõpru, tuleb tal eemale heita aastakümnete taak ja loobuda mälestustest, mis hoiavad kinni ja suunavad kokkuvõttes tupikteele. Või teisiti öeldult: mälestused tuleb ümber tõlgendada, lõhkuda nende seotus nostalgia ja esemetega. Meenub üks hiina muinaslugu, milles pikka aega kallimat leinanud mees järsku rõõmsalt naerma puhkeb: ta saab aru, et naine poleks talle mingil juhul kurbust soovinud. Ennäe: uute eesmärkide poole püüeldes saavad  Carli liigutused ühe sujuvama hoo. Alati leidub maailmas kedagi, kellel vajadus sinu järele, isegi siis, kui oled sellesse usku kaotamas. Loo lahtised niidid sõlmitakse meisterlikult kokku. Võimutsema jääb soe ja väärtuslik tunne, mille kuldne valgus hajutab kahtlused möödaniku suhtes. Kunagi pole hilja hakata õnnelikuks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming