Nostalgia pole enam see, mis enne

TRISTAN PRIIMÄGI

Mängufilm „Koorekiht“ („Café Society“, USA 2016, 96 min), režissöör-stsenarist Woody Allen, operaator Vittorio Storaro. Osades Jesse Eisenberg, Kristen Stewart, Steve Carell, Parker Posey, Blake Lively jt.

„Koorekihis“ on tegelaste  suhtedraamadesse alles jäänud väga vähe woodyallenlikku ekstravagantsust.

„Koorekihis“ on tegelaste suhtedraamadesse alles jäänud väga vähe woodyallenlikku ekstravagantsust.

Kaader filmist

Komöödia on filmikunstis alati olnud rohkem või vähem idiootide pärusmaa. Nii varastes slapstick- kui screwball-komöödiates naersime tegelaste üle, kes tegid end lolliks või jäid lolli olukorda. Tänapäeva gross-out-komöödiate rõvehuumor on filmile ühtlasi hea promo ja võimalus astuda otseühendusse oma sisemise lapsega, kes kipub Ameerika komöödias hetkel olema aga niivõrd domineeriv, et meil pole temaga koos aega veetes lootustki kunagi täiskasvanuks saada. Tegelaste siseilm on sile nagu piljardikuul, ilma ühegi isiksusele viitava konaruseta. Nende naiivsete, lapselike, üliemotsionaalsete karikatuuridega pole võimalik samastuda ja ainus, mida nad meile õpetada püüavad, on võtta elu vabalt ja mitte närveerida. Sellest nagu ei piisa.

Šokk, naer ja muie

Woody Allenil on komöödiamaailmas huvitav positsioon. Tema filmidest leiab nii slapstick’i, screwball’i kui ka romantilist koomikat, kuid ta on täiesti kodus ka draamas ning edukaim neid kaht ühendades. „Annie Halli“ (1977) ja „Manhattaniga“ (1979) tõi ta täiesti murrangulise muutuse, segades kokku eksistentsialismi ja situatsioonikoomikat. Hilisemad irdumised huumorivallast on viinud ta bergmanliku kammerpsühhodraama („Abikaasad“1 kui Bergmani „Stseenid ühest abielust“), aga ka sünge ja troostitu krimižanrifilmi juurde („Matšpall“2). Kus siis asub 80aastane Woody Allen praegu ja kuhu paigutada tema viimane film „Koorekiht“?

Kuigi Allenil õnnestub ikka veel üllatada (nii „Kurb Jasmine“ kui „Kesköö Pariisis“3 on julgelt ta parimate hulgas), siis moodustavad ülejäänud üksikutele säravatele tähtedele üsna ilmetu fooni. Enam ei üritata meid naerma ajada, rääkimata šokeerimisest, heal juhul maname esile nostalgilise muige. Alleni üheks relvaks on alati olnud punk. Ta on reeglite ja heade tavade rikkuja, nagu üks püstijalakoomik olema peab. Tema parimaid filme iseloomustab iseäranis vaba ümberkäimine siinse maailma füüsiliste seaduspäradega ja meie igapäevaelu omalaadne anarhistlik-absurdlik käsitlus. Karakterid on küll kohati üdini veidrad, aga ka mõistetavad. Punk on nüüd aga asendunud loojutustamisstiiliga, mida võiks parema puudumisel nimetada väikekodanlikuks. Idealiseeritud keskkonnas (jah, need turismivideod Euroopa kultuurimekade reklaamiks nagu „Armastusega Rooma“,4 mis lausa lõpeb sõna otseses mõttes üleskutsega külastada seda kaunist linna, kus võib juhtuda kõike) toimuvad ebarealistlikud suhtelood meenutavad nüüdseks pigem itaallaste telefoni bianchi žanri filme, kui tema firmamärgiks olnud New Yorgi haritlaste neurootilisi sketše. „Koorekihi“ ingliskeelne pealkiri „Café Society“ tundub küll olevat irooniline kommentaar seltskonnaliblikate ja heaolu aadressil, film aga kipub ise esindama nähtusi, mida üritab naeruvääristada. Äkki polnud vanameistril soovigi nalja teha? Mille muuga põhjendada seda, et filmi kaks noort staari Jesse Eisenberg (mängib igas filmis iseennast) ja Kristen Stewart ei suuda isegi kahepeale kuidagi kindlaks teha huumorisoone asukohta inimese kehas – nende tugevuseks pole vaimukus. Filmi ainus päriskoomik Steve Carell on pandud aga mängima kannatavat armastajat, stuudiobossi, kes teeb oma rolli kahjuks aga nii veenvalt ja hingestatult, et pigem tahaks talle kaasa tunda. Eisenberg on järjekordne näide, et Woody Alleni igikestvad püüded leida endale väärikas alter ego ja mantlipärija on määratud luhtuma. Neurootiline juut olemisest ei piisa, midagi jääb puudu.

„Koorekiht“ püsib nii kindlalt konventsioonide raamistikus, et võib õige lihtsalt üldse ära ununeda, kui terav ja ootamatu Woody Allen oma parimatel päevadel olnud on. Kui Hitchcock defineeris oma põhilise töövõtte terminiga suspense, mille kohaselt tekitab pinge filmis see, kui vaatajal on rohkem informatsiooni kui tegelastel (pinge tekib ootustest, mille me vaatajana paneme teadmatuses ekslevatele karakteritele), siis vastab siinne suhtepundar teemal „kes siis kellega tegelikult käib“ tehniliselt sellele kirjeldusele, aga pinge loomiseks pole Allenil olnud viitsimist investeerida ei sõnadesse ega visuaali. Legendaarne operaator Vittorio Storaro on üles võtnud väga ilusa pildi, aga raske on leida seda üht stseeni või kaadrit, mis „Koorekihi“ kujutise meile selgelt mällu vajutaks. „Tahtsin teha filmi, nagu oleksin kirjutanud raamatut,“ on Allen „Koorekihi“ kohta öelnud,5 aga ei saa öelda, et mind oleks tabanud see häid eepilisi filme iseloomustav tunne, et oled vahepeal raamatu läbi lugenud ja lõputiitriteks kinosaali naasnud. Eepika nurgakivi, pikemad ajahüpped, ei suuda suurt plaani siiski piisavalt luua ja mulje jääb kokkuvõttes vägagi kammerlik. Siinsed sekeldused jäävad puhtakadeemilisele tasandile ja klišeelik sündmustik kulgeb vältimatult oma rada, ettearvatava ja paratamatu lõpu poole. Allen pole kahjuks suutnud realiseerida ka konteksti, millesse on sündmustik paigutatud, ehk 1930ndate Hollywoodi stuudiosüsteemi ajastut. Selle folkloorselt vägagi viljaka aegruumi käsitlus piirdub Carelli stuudiobossi pideva nimeloopimisega (Joel McCrea, Barbara Stanwyck jne), aga ei anna võrreldagi näiteks kas või vendade Coenite sama mütoloogia hiljutise käsitlusega filmis „Ole tervitatud, Caesar!“.6

Maailma pikim psühhiaatridiivan

Woody Alleni filmograafiale on viidatud päris tabavalt kui maailma pikimale psühhiaatri diivanile. Allen on jäänud truuks stand-up’i traditsioonile peegeldada huumoriprogrammides oma elu sündmustikku ja tegelasi. Kui omnibus-filmi „New Yorgi lood“ Woody Alleni lavastatud episoodis „Lammutav Oidipus“7tekib Alleni neurootilise juristi ellu hiiglaslik versioon tema emast, kes näägutab teda aknast sisse vahtides üle kogu Manhattani ja kelle eest pole sõna otseses mõttes võimalik mitte kuskile põgeneda, siis on selge, et Allenil oli teda kirjutades meeles omaenda domineeriv ema, kellega ta läbisaamine oli väga keeruline. Igikestva psühhiaatriseansiga üritab ta oma filmides ravida nii iseend kui meid. Ja tulemus on sama küsitav kui päris seansside puhul, sest tuleme ravi juurde ikka ja jälle tagasi, et pihtida oma siseelu ühele märkmeid tegevale võõrale. Alleni viimaseid filme vaadates tekib sisse aga kahtlus: äkki on ravi siiski mõjunud ja patsient on vahepeal terveks saanud? Mind kliendina ei rahulda see, et Alleni (ja tema tegelaskujude) psüühiline tervis on väga hea ning kui jantlikud ja suveteaterlikud argisekeldused välja arvata, on neil suuremas plaanis kõik korras. Mind ei ole veel terveks ravitud. Ma ei taha igavat normaalsust, seda on niigi kõikjal liiga palju. Tahan piitsa ja präänikut, psühhoosi ja psühhedeeliat, mitte jälle mingit nostalgilist „Suurt Gatsbyt“ ilusate inimeste ja kaunite võttepaikadega.

Pidevad jätkuvad (seksi)skandaalid Alleni eraelus on täiesti vastuolus selle näilise hingerahuga, mida ta filmides kuvab. On ta siis õppinud varasema pideva enesepeegelduse ja -analüüsi asemel oma isiklikku elu filmimaailmast täielikult isoleerima? Sellest oleks kahju, sest see on olnud ikkagi Alleni filmiloome põhiline töövahend. Vähemalt on ta nüüd tagasi sellelt pikaleveninud, vähemalt seitsmefilmiliselt Euroopa turismireisilt ja ehk naaseb ka New Yorki, mis on viimase kümnendi jooksul tohutult muutunud ja Alleni kui põlise newyorklase silmis selgelt mitte paremuse poole. Tahaksin näha üht Ameerika versiooni Jacques Tatist, kes on Manhattanil lootusetult kaotsi läinud külmutatud jogurti, hipsterite tervisliku kiirtoidu, kroomitud sisekujunduse ja Starbuckside maailmas.

Ravige see mees tervenemisest!

1 „Husbands and Wives“, Woody Allen, 1992.

2 „Match Point“, Woody Allen, 2005.

3 „Blue Jasmine“, Woody Allen, 2013; „Midnight in Paris“, Woody Allen, 2011.

4 „To Rome with Love“, Woody Allen, 2012.

5 Sade Spence, Woody Allen on Café Society: „I Wanted to Write a Novel on Film“. – Variety 14. VI 2016.

6 „Hail, Caesar!“, Ethan ja Joel Coen, 2016.

7 „New York Stories“, Martin Scorsese, Francis Ford Coppola, Woody Allen, 1989; „Oedipus Wrecks“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar