Noore Lennoni põgenemine muusikasse

Donald Tomberg

Mängufilmis esitatakse John Lennoni muusikuks saamine dramaatilise kergusega.      Mängufilm „Nowhere Boy” (SuurbritanniaKanada 2009, 98 min), režissöör Sam Taylor-Wood, stsenarist Matt Greenhalgh, operaator Seamus McGarvey, kunstnik Alice Normington, monteerija Lisa Gunning, produtsendid Mark Woolley, Tessa Ross, Christopher Moll, Jon Diamond, Tim Haslan. Osades Aaron Johnson, Kristin Scott Thomas, Anne-M arie Duff, Thomas Brodie Sangster, Sam Bell jt. Linastub kinos Artis.        Briti kunstniku ja fotograafi Sam Taylor-Woodi debüütfilm „Nowhere Boy” („Poiss ei kusagil”) kujutab John Lennoni teismeiga ning seda on muu hulgas reklaamitud ka kui rääkimata lugu John Lennonist. Biitlite temaatika on muidugi lugematuid kordi risti ja põiki lahti kirjutatud, ka (dok)filmideks vändatud, „Nowhere Boy” aluseks on John Lennoni poolõe Julia Bairdi biograafia „Imagine This: Growing Up with My Brother John Lennon” („Kujuta ette – kasvada üles koos venna John Lennoniga”, 2007). Seega, alustekst lubab isiklikku, rohkem intiimset sissevaadet ja vastavas võtmes on film ka tehtud.  „Nowhere Boy” pole niivõrd lugu legendi sünnist, pigem raske lapsepõlvega nooruki isiksuseks kujunemisest.     

  

Poiss ei kusagil       

Filmi pealkiri viitab kogu kujundlikkuse juures sellelegi, et noorukesel Lennonil polnud kohta, mida ta võinuks rahumeeli koduks pidada, polnud turvalist pidet. Lennonit kasvatas tema tädi Mimi, kes oli loomult range ja kaldus kõike üle kontrollima. Teismeeas kohtus poiss aga oma emaga ning seeläbi võimendus Lennoni sisemine lõhestumine. Filmis näeme, et ema avab Lennonile ukse justkui täiesti teistsugusesse, kergesse ja mängulisse maailma, kus on võimalik avasilmi unistada. Samas on ema vaimselt pisut tasakaalutu, ta ei suuda võtta enda kanda vastutust Johni elu eest, isegi kui tahaks. John armastab ema, kuigi sisimas ka süüdistab teda. Mimi vastu tõuseb Johnil aga  mässumeel, kuigi poiss tajub sedagi, et tegelik vastutus on tädi õlgadel. Seejuures hoolivad mõlemad naised Johnist ühtmoodi, mõlemad võitlevad tema armastuse eest.       

Need vastuolud märgivad punkti, kus Lennon avastab enda jaoks muusika. Filmikaadrid  Elvisest – Lennon vaatab neid emaga koos vaimustusest huilgavas saalis – määravad poisi tuleviku. Siinkohal võiks korraks peatuda selle spontaanse valiku tagamail. Taylor-Woodi filmis on rõhud antud selgelt. Ilma et Lennon seda ise nõnda teadvustaks, näeb ta muusikas paika, kuhu põgeneda; muusika on koht, kus on võimalik kõik unustada ja ka vastuolud ületada. Elvis ei mõju mingil moel traagiliselt ja unistustes ei tunta valu. Samas märgib muusika,  rock’n’roll’i leidmine sügavamat lähedust emaga. Ema armastab rokki, ema näitab Lennonile esimesed bandžoduurid ning ema õpetatud laul röövliplikast ehk prostituudist saab Lennoni ansambli The Quarrymen esimese ülesastumise avapalaks. Rock’n’roll’i hoiaku, enese suveräänse kehtestamise, vabaduse ja mässumeelsuse taga on igatsus kaotatud lapsepõlve ning ema läheduse järele.     

Tavaline geenius     

Filmi ühes sümpaatsemas stseenis varastab Lennon poest pihutäie plaate ja lappab neid hiljem käigult koos sõbraga. Selgub, et näppu  on sattunud džässiplaadid, korralik rokimees aga džässi ju ei kuula. Plaadid lendavad tagantkätt. Samas ei tea pühendunud rokimehed ka rokist suurt midagi. Kui noorukitele astub ligi üks tundmatu tüüp ja pakub džässiplaatide eest vahetuskaubaks „väga raju muusikaga plaati”, võtavad poisid pakkumise vastu, kuigi pakutava muusika autor on neile täiesti tundmatu. Küsimuse üle, kas tegemist ongi üldse väärt muusikakraamiga, pole aga samuti vaja  eriti pead murda. „Küll ema teab,” ütleb John muretult.   

Filmi teeb omamoodi sümpaatseks just see, et Lennoni valik saada muusikuks sünnib  täiesti spontaanselt, kaalutlematult. Nõnda jääb filmis pigem kõlama motiiv, kui olulised on õrnas eas saadud impulsid. Sündmuste teistsuguse arengu korral võinuks Lennon jäädagi ehk lihtsalt mingiks tänavakaagiks. Lennoni saatus ei mõju siin kuidagi erilise ja määratuna, vastavalt langeb ära teatavat sorti paatos. Võiks isegi ette kujutada, et kui Lennon pidanuks vastama tõsisele küsimusele „Miks tahate saada muusikuks ja mida muusika  teile üldse tähendab?”, võinuks ta rahumeeli vastata: „Tahan olla nagu Elvis”. (Filmis on ka episood, kus Lennon ohkab, et miks küll pole teda loodud Elviseks.) Filmis ei kiideta muide kordagi ka noorukese Lennoni erilist andekust. Andekusega hiilgab hoopis bändiga ühinev Paul McCartney. Sellised aktsendid toovad filmi teatavat kergust. Vaataja ootab sellise loo puhul ju ikka, kuidas suhestuvad müüt ja inimene. Ses  mõttes on „Nowhere Boy” õnnestunud film, et siin pole tahetud tungivalt müüti kinnistada, ega seda ka dekonstrueerida. Muidugi on tore vaadata noorukesi biitleid, kes ei tea, et kunagi saavad neist iidolid, aga sellele küljele pole filmis eriti rõhud. The Quarrymeni kujunemine The Beatlesiks on eluloodraama taustaks, muusika ja bänditegemine sünnib seejuures justkui iseenesest. 

Draama ja kergus   

„Nowhere Boy” on teostatud üsna pehmetes  toonides. Režissör Taylor-Wood on fotograaf ja kunstnik ning üldine esteetika (vaadakem näiteks värvilahendusi) on siin vägagi hoolsalt välja peetud. Retrohõng, ilma et seda peale surutaks, läbib pehmena kogu filmi, mahendades mõnevõrra ka Lennoni arrogantsi ja mässumeelsuse kujutamist. Psühholoogilistes käikudes kiigatakse Freudi poole (bänditegemine annab võimaluse sublimatsiooniks, kergelt tembitakse Lennoni käitumisse ka Oidipuse  kompleksi motiiv) ning vaatajal on seejuures Lennoni motiividest ikka parem ülevaade kui kangelasel endal. 

Mõned aastad tagasi jooksis ka siinmail film „It Might Get Loud” („See võib rajuks minna”, 2008). Selles kohtusid kolm eri põlvkonna kitarrigeeniust Jimmi Page, The Edge ja Jack White ning vaataja ees avanes nende erinev maailmaja muusikatunnetus, mis oma sügavustes suisa filosoofiline. Filmi lõpus lausus Jimmy Page: 

„Ma ei tea, kas muusika valis minu või mina valisin muusika. Sellele küsimusele tuleb veel vastata.”        „Nowhere Boy” esitab Lennoni muusikuks saamise dramaatilise kergusega. Lennon valib muusika kui väljapääsu. Ja kuigi Lennoni nooruspõlve läbivad traagilised pöörded, kujutatakse tema sisemist küpsemist lihtsa tõdemuse najal. Reaalsuse eest saab põgeneda muusikasse, aga muusika aitab ka reaalsusega toime tulla ja oma elu ehitada. Lennoni täiskasvamist märgib lause: „Ei ole mõtet vihata neid, keda tõeliselt armastad”. See on küps ja suuremeelne hoiak, milles on ühtlasi rock’n’roll’i sirgjoonelisust. Muide, kuuldavasti on välja arvutatud, et biitlite lugu „Yesterday” kõlab kogu maailma ulatuses nonstopina 24 tundi. Ühesõnaga, ükskõik mis suvalisel hetkel täna, homme, ülehomme … Kusagil maailma punktis kõlab ikka „Yesterday”. Praegu ka.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming