Õnnetu õnnelik unenägu

Jaak L?s

Vastu täna hommikut tabas mind järgmine uni. Keegi oli käinud korteris sees, kuigi esimesel pilgul oli sellest raske aru saada (huvitav, kuidas koer külalisele reageeris, mõtlesin hiljem). Taipasin muudatust koduseinte vahel siis, kui pilk langes filmiraamatute riiulile, mis on mul üsna korralik, oma kümme ruutmeetrit. Kaks riiulivahet, kõige uuemate eestikeelsete raamatute omad, olid järsku jumala tühjad. Üksnes pühkimata tolm riiuliserval.

Mis sealt siis kadunud oli? Kõik ei tule kohe meelde,  aga kindla peale puudusid järgmised asjad.

„Kes on kes Eesti filminduses”, „Eesti filmi biograafiline leksikon”, „Eesti filmi lühiajalugu” ja „Eesti filmi lähiajalugu” (Veste Paasi raamatud vanemast filmiajaloost olid alles jäetud, samuti Ivar Kosenkraniuse ajastupunane „Eesti kino minevikuradadelt”), Jaan Ruusi 70. sünnipäeva eel ilmunud artiklite valimik Ilmamaa kirjastuselt, Valdeko Tobro värskelt kokku pandud filmikirjutiste kogu (osa neist oli juba 1982. aastal ilmunud raamatus „Teater ja film”, aga seda ei olnud kutsumata külaline tahtnud), mitu värskelt tulnud köidet aastaraamatut „Filmielu”, siis „Tallinna Kinostuudiost Tallinnfilmini”, ajalooline ülevaade ja analüüs (Õie Orava koostatud kaks paksu köidet aastatest 2003-2004 olid alles), „Eesti Telefilm – aastad, saatused, filmid” (Telefilmi filmograafiad olid alles, Hagi Šeini suur teleraamat samuti), „Eesti Kultuurfilm – oma ajastu peegel?”, brošüürid „Kümme aastat Pimedate Ööde filmifestivali”, „Kakskümmend aastat Pärnu visuaalse antropoloogia ja dokumentaalfilmide festivali” (mõlema festivali kataloogid jäid alles). Kadunud oli  kahest eelmisena nimetatust pisut paksem, siiski oma 100 lehte „Eesti Kinoliit – 45aastane nooruk”, terve pikk rida portreeraamatuid sarjast „Eesti filmiloojad”. Kes seal siis kõik olid?! Johannes Pääsuke, Konstantin Märska, Theodor Luts, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Rein Raamat, Arvo Kruusement („Kevade tee ekraanile” 1977. aastast seisis endiselt riiulis, samuti „Grigori Kromanov”). Veel portreeraamatuid: Lennart Meri, Andres Sööt, Mark Soosaar, Peeter Simm, Enn Säde, Rein Maran… Kõik rikkalikult fotodega illustreeritud, varustatud filmograafiate ja muude lisadega.

Ei olnud riiulis enam ka eksklusiivsemaid teoseid nagu „Eesti filmiajakirjandus 1896–2006” ega „Filmitsensuur Eestis aastatel 1914–1994” (huvitav, miks just niisugused aastanumbrid, mõtlesin).  Kogumik „25 kõigi aegade tähtsamat eesti filmistsenaariumi”! (Alles jäid küll Toomas Raudami, Jaan Kruusvalli ja Arvo Valtoni stsenaariumivihikud, samuti Valentin Kuigi „Keskea rõõmud”.)

Memuaarteostest olid kohale jäänud ainult teises riiulis seisnud Semjon Školnikovi ja Elbert Tuganovi mälestused, kõik hiljem ilmunud olid kadunud.

Läinud oli Oxfordi „World Cinema” tõlge, mida nii kaua oli oodatud, Chris Robinsoni Eesti animatsiooni lugu „Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel” eesti keeles oli samuti vehkat teinud. Filmiterminoloogia sõnastikud, taskuformaat ja tellise mõõtu – netu enam. Filmiklassikute elu- ja loomingulugudest tõlkeraamatutena pole mõtet rääkidagi: hoop oli kui mitte surmav, siis ajas nutma küll: Fellini, Kurosawa, Bresson, Antonioni, Almodóvar, Coppola, Kaurismäki, kes kõik veel (ainult Ingmar Bergmani ja Andrei Tarkovski raamatud olid ikka veel oma kohal, samas, kus juba aastaid.)

Ehmatus oli suur, kuigi peaaegu terve seinatäis filmikirjandust jäi lohutusena alles, sealhulgas ka  palju eestikeelseid raamatuid, nagu Hillar Palametsa „Õpilased ja filmikunst” ning sari „Väike filmiraamat” või Ivor Montagu käsiraamatu „Filmimaailm” tõlge 1973. aastast. Või Sergei Assenini „Etüüde eesti multifilmidest” (1986). Kõik Teater. Muusika. Kino aastakäigud…

Juba unes taipasin, et see on  vaid uni. Aga kas ma ärgates olin õnnelik, ei tea. Selle üle vahest küll, et see oli vaid uni, aga võib-olla oli see  hoopis õnnetu uni?

Asja realistlikumalt võttes: kes hakkaks tänapäeva Eestis varastama raamatuid? Eriti võimatu ja mõttetu on varastada raamatuid, mis pole kunagi ilmunudki. Neid viimaseid ei saa viia isegi mitte bukinistile, sest missugune bukinist võtaks müügile olematuid raamatuid? Võib-olla ainult Jorge Luis Borges, aga tema oli kirjanik, mitte bukinist.

Algul mõtlesin, et uurin unenägude seletajast (www.hot.ee/urtz/dreams) järele, mida tähendab, kui sult unes varastatakse hulk raamatuid. Aga lõpuks sain aru, et mis sa seal ikka uurid või seletad – eriti kui on tegemist unenäoga, mida pole nähtudki. Aga õnnetu oli see uni eesti filmiraamatutest sellegipoolest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht