Õnnestunud film toob häbi majja

Andres Laasik

  PÖFFi kibedamal ajal saabub meie filmikultuuri häbi hetk: festivali võistluskavva valitud film “Meeletu” lastakse kinolinale videoprojektorist. Sest filmikoopiat pole lihtsalt olemas. Ka kinosaalis näidati publikule meie tänavust kõige menukamat suurtele inimestele mõeldud mängufilmi videoprojektoriga. Film valmis niinimetatud väikese eelarvega teoste kavas ja filmikoopia pole seal ette nähtud.

Pole mõtet pikalt rääkida, mis vahe on filmi- ja videoprojektorist tuleval pildil. Ühel on miljonid erinevad valguspunktid ja teine on lihtsalt laiali venitatud televiisor. “Me teeme digi-Beta variandi ja kasutame digitaalset projektorit PÖFFi võistluskava seansil,” lubab filmi tootja Kris Taska, lisades, et saavutatud kvaliteedivõit on filmikvaliteediga võrreldes siiski tagasihoidlik.

Moodne digitaalne filmitehnika, millega ka “Meeletu” üles võetud, lubab teadupärast kõike, nii televisioonivarianti kui ka filmi. Mine ainult laboratooriumi ja maksa. Siin ongi konks. Et saada “Meeletu” filmikoopia, oleks vaja umbes 300 000 krooni, mis pole isegi filmitootmises täpes. Taska sõnul on ta käinud Eesti Filmi Sihtasutuses koopia tegemiseks raha küsimas. Ja saanud vastuse, et kui film kutsutakse nimekale filmifestivalile, küllap siis raha leitakse. Meie oma PÖFF järelikult väärt festivalide hulka ei kuulu.

PÖFF on eesti inimesele nagu filmiaken maailma. Kas siia ka eesti filmikunst kuidagi kuulub, see on meie ühiskonna jaoks igavene küsimus. Videoprojektorilt näidatav “Meeletu” ei ole sellele teab mis hea vastus. Mujal on kõik selge, mis on vaimsus ja provintslus. Oleme harjunud lugema festivalide ülevaateid, mis algavad väitega nagu “tänavune Cannes’i (või Veneetsia) festival oli mage, sest prantsuse (itaalia) film oli seal esindatud ebahuvitavalt”. Tallinnas millegipärast sama hoiak ei kehti, isegi kui huvitav film on täiesti olemas…

Meie filmirahastajatel on ikka olnud probleeme riskijuhtimisega. Seni pole suudetud tõrjuda ebaõnnestumisi. Nüüd valmistab raskusi õnnestumine. Selleks ei olda valmis. Mis juhtub, kui pooleteise miljoniga tehtud film on rohkem kunst kui ligi kümme korda suurema raha eest tehtu? Siis on olemas plaanid ja eelarveread.

Muide, “Meeletut” ei tutvustata ka siia sõitnud levitajatele ja produtsentidele enne PÖFFi neile mõeldud üritusel “Baltic Event”. Pole koopiat. Pakutakse teisi, millel koopia olemas. Kuigi muu maailma huvi algab tavaliselt rahvuslikust. Küsitakse, mida teil inimesed vilkalt vaatamas käisid? Kas on mõtet näidata külalistele mängufilme, mida käidi häbiväärselt vähe vaatamas…

Eestis on kolm institutsiooni, kes võiksid “Meeletu” koopia tegemist rahastada. Äkki ei ole veel hilja? Küllap see koopia edaspidigi kasutust leiaks. Tegu on ju filmiga, mida pole häbi teistele festivalidele saata. Meie riigi mainekampaaniatesse paisatud summade kõrval poleks “Meeletu” koopiale kulutatu sugugi mahavisatud raha.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming