Nixon: „Ma vedasin Ameerika rahvast alt”

Jüri Laulik

„Frost/Nixon” on tänapäeva vestern. Tükk aega valmistatakse ette kahe peamise kauboi kohtumist. Loomulikult on nad eri kaalukategooriast.   Mängufilm „Nixon/Frost” (USA 2008, 122 min), režissöör Ron Howard. Osades Frank Langella, Michael Sheen, Kevin Bacon, Sam Rockwell, Oliver Platt, Rebecca Hall, Toby Jones jt. Linastub Tallinna kobarkinos.  Vabariiklane Richard M. Nixon on üks halvema mainega eelmise sajandi USA president. Kui täpne olla, siis ainuke USA president, kes on seni olnud sunnitud ametist tagasi astuma. Kui kirjutatakse „ise astus”, siis on see vaid viisakus või juriidiline tähenärimine. Ta alustas 1940. aastatel, pärast maailmasõja lõppu, äärmusliku parempoolse vabariiklasest antikommunistina, ründas igal võimalusel liberaalsemaid riigitegelasi ja intellektuaale ning  tõusis tollase närvilise hüsteeria laineharjal varakult kongressi. Nõukogude Liit oli saanud aatomipommi omanikuks, Stalin ja kommunism olid võidukäigul, Hiina kommunistide kätte langenud, külm sõda alanud. Eisenhower valis suhteliselt noore Nixoni (40aastane, aga sai varakult hüüdnime Tricky Dick) oma presidendikampaania asepresidendikandidaadiks. Sõjakangelase auraga, lihtsa ja mõistliku mehe kuvandiga Suur Ike’il oli vaja enda kõrvale  kommunismivastase nõiajahi noorepoolset kangelast, et sobida ühiskonna makartistlikule osale. Nixon sai varakult poliitikuks selle sõna kõige ehedamas tähenduses. 1960. aastal kaotas Nixon presidendivalimistel napilt temast neli aastat nooremale, aga karismaatilisele ja väleda mõistusega demokraadile John Kennedyle. Kui sellele järgnes ka Nixoni kaotus võitluses California kuberneri kohale, siis tundus, et mehe poliitilisel tähelennul on lõpp.  Kuid ei! Juba John Kennedy hakkas saatma järjest rohkem USA sõjalisi nõuandjaid LõunaVietnamisse. Tema järeltulija Lyndon Johnson aga suutis viia Vietnami juba pool miljonit ümarsilmset sõjaväelast ja sattuda ehtsasse sõtta. Johnson sai ise ka aru, et sõda oli tema populaarsuse nii alla viinud, et loobus kandideerimast teiseks ametiajaks.

 

1968. aasta „pööre”

1968. aasta oli Ameerikas pöörane: tapeti mustanahaliste  karismaatiline vaimne juht Martin Luther King ja venna kiiluvees liikunud Robert Kennedy, jätkusid rassirahutused, sõjavastased demonstratsioonid, hipiliikumine koos igasugu kontrakultuuriga, narkootikumid ja muudki panid USA keema. See omakorda ajas ärevile (valge) kesk- ja töölisklassi, kes igatsesid tagasi „vanu häid aegu”. Põhiliselt nende häältega õngitsetigi presidendivalimistel kuumast supist välja vana pelmeen Nixon. „Ühtki  sedavõrd võltsi tegelast nagu Richard Nixon ei olnud Ameerika poliitilises elus varem ette tulnud, ja ükski selline inimene ei olnud varem ka nii uskumatult suurt edu saavutanud,” ütles valimistulemuse kohta skandalisti mainega Ameerika kirjanik Norman Mailer. Nixonile ja tema meeskonnale oli selge, et ainult rahutooja valged tiivad ning USA osaluse lõpetamine Vietnami sõjas saavad olla lipukirjaks. Ta jättis ameeriklastele veenva mulje, kuigi laiendas  kohati sõda ka Kambodža ja Laose aladele, korraldas ilgeid pommitamisi. Välispoliitikas oli ta see USA president, kes kohtus esimesena esimees Mao ja peasekretär Brežneviga, püüdis suuri vastastikuseid pingeid kontrolli all hoida, Lõuna-Vietnami ikkagi ellu jätta. Nixon valiti 1972. aastal 46 miljoni poolthäälega demokraatide kandidaadi George McGoverni 28 miljoni vastu uhkelt teist korda USA presidendiks. Valijameeste häältega 520 : 17. Kujutate ette,  suurim võit USA ajaloos, ja siis tuleb Ameerika rahvale kahe silma vahele pläraki Watergate’i afäär. (Nixoni käsilased korraldasid vastaspartei staabis pealtkuulamisi, peedistasid vaenulikke ajakirjanikke, organiseerisid muidki seadusevastaseid salaluuretempe, Nixon mätsib kinni ja valetab nagu tolmab. Järgmine president Ford päästab ta kohtu alla andmisest.) „Frost/Nixon” on tänapäeva vestern. Tükk aega valmistatakse ette kahe peamise kauboi  kohtumist. Loomulikult on nad eri kaalukategooriast. Üks on legendaarne Buffalo Bill, kes küll on vahele jäänud (!) kauboikoodeksis kujuteldamatu kelmusega. Tema vastas on mingi briti tühikargaja, USAs juba läbi põlenud telemeelelahutaja Frost, taustaks ameeriklaste sügav pahameel presidendiametit (ja nende poolthäälte suurt hulka) diskrediteerinud juhi vastu. Kaks meest seisavad nagu vesternis, käed  rippu, aga mõlemal puusal kolt. Duell, kus eelkõige otsustavad närvid, sest relvad on õlitatud, saapad läikima löödud, laskmist eluaeg harjutatud, kummagi kamp ohjeldamatult vaeva näinud. Ühel puusal intellektuaalne, teisel psühholoogiline, pahkluu ümber veel moodsa kombe kohaselt hulk väiksemaid revolvrikesi, hakkavad nad tulistama. Alguses lööb vastane Frostil naeratuse näkku tarretama, aga lõpuks kiilub Nixoni püstol kinni. Ta  ei ole mingi maniakk nagu Hitler või Stalin, ta on Poliitik. Temaski on pärast kõike veel midagi inimlikku.

Poliitik ja ajakirjanik kui inkvisiitorid

Frank Langella on palju filmirolle mänginud (näiteks Ostap Benderit Mel Brooksi lavastatud „12 toolis”), aga Nixoni rolli eest oleks talle küll võinud esmakordselt Oscari ära anda. Esimestes kaadrites tekib tema puhul küsimus,  et mis kuradi Nixon, pole sarnanegi, aga ta mängib end väga veenvaks. See film kannab veel üht vana tõdemust: nii hea poliitik kui ka hea ajakirjanik (telesaate juht) peab olema nagu hea inkvisiitor, omaenese eduka karjääri nimel ei tohi kellestki kahju olla, aga sa pead selle hoolega varjama „jumala, inimkonna, aususe, väärikuse” ja teiste kõlisevate väljendite taha. Michael Sheeni kehastatud David Frost  (s 1939) on üks tuntumaid Suurbritannia saatejuhte ja teleintervjueerijaid, hästi tuntud ka USAs. Metodisti vaimuliku poeg, õppis Cambridge’is inglise keelt, pääses varakult telesatiirikuna eetrisse, liikus edasi oma intervjuusaadetesse („Frost on Sunday”, 1984–1992; „Breakfast with Frost”, (1993–2005 jpm). Tema saatekülaliste hulka jõudsid pärast Nixonit viimased USA presidendid ja Suurbritannia peaministrid, lisaks on Frosti vastas telesaates  istunud palju maailma prominente nagu näitleja Elizabeth Taylor, poksilegend Muhammad Ali, Iisraeli kunagine peaminister Golda Meir jt. Pärast oma 40 aastat kestnud karjääri eelkõige BB C ekraanil siirdus David Frost 2006. aastal Araabia telejaama Al Jazeera ingliskeelsesse programmi. Sealgi on ta jätkanud senist karjääri, intervjueerides kuulsusi. Näiteks on tema saatekülaliste hulgas hiljuti figureerinud ÜRO peasekretär Ban Ki Moon. Kunagi vastas Frosti  abikaasa küsimusele, kas tema mees on religioosne inimene, lühidalt: „Kindlasti, ta peab ennast jumalaks”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming