Nii hilja valmis siis Eesti esimene holokaustidokk!

J?n Rooste

Filmi teemaks on holokausti Eesti vaste: inimelu kulgemise hävitamine, peatamine, segamine, üksikisikute alandamine ja muserdamine, lastele pärandatud pained.  

Vaike ja Aino enne ja nüüd.

Dokumentaalfilm “TÕRJUTUD MÄLESTUSED”, 60 min. Režissöör ja stsenarist Imbi Paju. Operaatorid Marita Hällfors ja Rein Kotov, helilooja Märt-Matis Lill, helirežii Ivo Felt. Produtsendid Pille Rünk Allfilmist ja Nina Koljonen OY Fantasiafilmist. Esilinastus 2. XI kinos Sõprus, jookseb samas 4. – 6. XI kell 19.30.

 

Üks ajaloolane kõneles mulle kord kunagise noore riigimoodustise Ameerika Ühendriikide probleemidest maailmas. Esialgu oli see üks üsna vaene riik. Probleemid olid koguni nii suured, et tollal üsna edumeelse Vene tsaaririigiga oli keeruline diplomaatilisi suhteid sisse seada. Ühendriikide suursaadikul polnud nimelt raha, et korralikku ülikonda hankida, pealegi ei rääkinud ta piisavalt head prantsuse keelt, et õukonda ilmuda. Nõnda on ka eesti ajalookirjutusega (kõige laiemas mõttes, sest eks ole ju filmgi teatav kirjutamine) – toda head keelt, millega õukonda, suure ilma akadeemilisse või siis vähemasti avalikku, üldkasutatavasse ruumi pääseks, räägivad siin veel vähesed.

Moodsa dokfilmikunsti ajaloovalla lingua franca on kindlasti holokausti-filmindus, lausa omaette žanr. Selle sees on mängitud paika piirid, kannatuste väärtus ja suurus, ajaloo hukkamõistud ja lunastused. Meil domineerib tänini muidugi Laari-Vahtre ajalookirjutus/nende õppekirjanduse laad ja rõhuasetused; erinevaid vaateid, lammutusi, eri külgede valgustamist on vaja veel ja veel. Eriti isiklikke, eriti neid, mis paljastavad suurte ideede tühisuse.

Imbi Paju “Tõrjutud mälestused” on ajaloofilm, mis kasvab inimlikult pinnalt, tõsiselt ja nukralt tast enesest. Ning teemaks on holokausti Eesti vaste: inimelu kulgemise hävitamine, peatamine, segamine, üksikisikute alandamine ja muserdamine, lastele pärandatud pained. Autor on kokku sulatanud kaks lugu: suure ajaloo, mis Eesti poole pealt suure ilma ees veel kõnelemata (mitte, et sellest räägitud poleks, aga see pole jõudnud ühisteadvusse, isegi Euroopas on tollega probleeme, rääkimata nt haritudki ühendriiklastega kokkupuutumisel, kes sageli üritavad möönma panna, et Stalini režiim ei saanud ometi olla midagi võrdväärset Hitleri omaga – eks ole siin oma osa vasakpoolsete Lääne intellektuaal-mässuliste traditsioonil), mis peab kuulduma välja; ning tolle väikse, isikliku, valusa, põneva ajaloo.

Parim, s.t olulisim osa filmist on vanaprouade, esmalt Imbi Paju ema ja ta kaksikõe, aga teistegi nende saatusekaaslaste julged ja ausad lood. Nad räägivad, mis nendega tehti, ülekuulamistel, arreteerimistel jne.

Paju kasutab siin sihiteadlikult ja löövalt pisukest ja ilmloomulikku, ainumõeldavat efekti: kui oleme kuulnud, kuidas tütarlast alandati või peksti või lihtsalt vaimselt terroriseeriti (ja kujutanud ette seda, mida me ei kuulnud, milles nad rääkida ei taha, ei saa või ei tihka), näeme neid noorpõlvefotodel, enamasti heledapäiseid, lihtsa olemisega teismelisi tüdrukuid. See peab mõjuma, see peab teadvusse kolksuma jätma, et mõnel asjal ei ole õigustust. Et ideoloogia kui selline on midagi inimesest vähemat.

“Tõrjutud mälestuste” tugevus ja ka haavatavus on selle tugev isiklik seos autoriga, kes on kohal häälena kaadri taga, omaenda mõtetega, ja ka ise ekraanil, iseend samamoodi subjektiks seades nagu oma ema ja tolle kaksikõde, lastes meid väga ligidale. “Mu ema kannatab selle all, mida nimetatakse mäletamiseks,” ütleb ta. Mäletamist, isegi valusat ja piinavat, võib nimetada ka identiteediks, mis on midagi kivimelist, tugevat ja pindset tänases Eestis, mis on vajumas tosse unetustõppe, millest kirjutas García Márquez.

Loo keskmes on kaks tüdrukut, kellest vahepeal on saanud vanaemad, nad räägivad oma luupainajalugusid, räägivad seda, mida tänini pole oma lähedastele rääkinud. Räägivad katkendlikult, vahepeal väljajätteliselt, vihjeliselt. Aga räägivad. See on alati võimas, kuidas inimeste lood hakkavad suure poliitika ja selle teenistuses suure ajaloo ees domineerima, näitavad, et ideoloogiatel, religioonidel, nende eest relvaga võitlemisel, teiste/teistsuguste hävitamisel ei saa kunagi olla õigustust.

Esialgu mõtlesin, kas filmi üsna pikk ajalooline proloog enne naiste lugude juurde jõudmist on põhjendatud. Hitleri ja Stalini salapakt, tollane maailma seis on ju üldiselt teada faktid, ehk olnuks siinse vaataja jaoks haaravam kohe lukku sukelduda. Aga siis meenus Urmas E. Liivi dokfilm “Palju õnne!” kolmest Eesti noormehest, selle intervjuukatked, kust selgus, kui hämaraks on jäänud uute kodanike ettekujutus sellest, mis oli Nõukogude Liit. On ju ka toimunud mingeid gallupeid, kus mõni noorem vastanu enam ei tea täpselt, mil määral ja kuidas Eesti “sinna” kuulus. Rääkimata sellest, et tegelikult on meil selline heas selges lihtsas BBC-formaadis lühiajaloojutustus puudu – ilma tolleta oleks läänes, kuhu “Tõrjutud mälestused” ka ilmselgelt suunatud on, raske nende naiste lugude konteksti mõista. Kusjuures sellist naislugude mekki siin pole, pigem räägitakse rahva lugu laiemalt, aga ehk rohkem läbi nende silmade, kel oli raskem varjuda, raskem oma kodu hüljata.

Filmi tempo on väga rahulik, mõtlik, pausidega. Märt-Matis Lill on komponeerinud spetsiaalse, leinalise ja morbiidse muusika. Tervik on veidi sünge, selle seest murdvad vähesed helguskiired seetõttu ehk seda märgatavamad.

Ma arvan, et “Tõrjutud mälestused” aitavad mõnel vanemal vaatajal ka iseendaga toimunut kuidagi selja taha jätta, aktsepteerida oma identiteedi osana ka seda, et kunagi tuli juba ärganud rahvusteadvuse ja identiteediga maal järsku olla see “teine”. Kuigi võisid olla kõige lihtsam tudeng, kõige keskmisem talupoeg, kõige korralikum ja tasasem riigiametnik. Nagu Imbi Paju ema meile räägib: tänini tuleb ta öösel kella kahe-kolme paiku üles, kui on korraks ärganud. Selleks, et mitte jääda üksi oma mõtteid mõtlema. Et mitte lasta mälestustel endast võitu saada. Mis vaatepilt võis see olla nondele varjunud inimestele, kes nägid viit suitsusammast ja teadsid, et sääl on viis süüdatud talu, mis oli tänini olnud kogu nende maailm.

Põrgulikumad on siin muidugi Pagari tänava KGB-ruumidesse tagasi minek ning Patarei vangla. Toosama Patarei vangla, kus kuulukse praegu korralik muuseum-Disneyland olevat; olen isegi kuulnud, et noid ruume on sääl seltskondlikeks üritusteks välja antud. See muidugi on sigadus, aga eks me anname andeks – ju on tost unetustõvest tingitud, mis aja jooksul kõik asjad mälust viib.

Kõige lihtsam on ju alati, kui valusatest asjadest ei räägita, kui need tõrjutakse endast ja ühiskonnast. Nagu vanaprouad filmiski tõdevad – kui nad Valge mere äärest sunnitöölaagrist lõpuks tagasi tulid, ei tihanud keegi uurida, kuidas elu seal oli. Aga uurima peab, et teada. Teada on vaja selleks, et vastu hakata.

Ainsa represseerijana filmi jaoks kõnelnud Arnold Meri jätab sõnu valides ja kaalutledes kummalise, viha tekitava mulje. Ta kriitika NKVD pihta ei kõla ausalt. Eriti, kui sellele lisandub põhjendus, et näiteks Boris Kumm ei olnud süüdlane, vaid pigem ohver, kes langes alkoholismi jne. Piinatute jutte kuulates jääb pigem mulje, et mitte ohver, vaid pigem pervert. “Iga riik sõja tingimustes puhastab rindejoont kõikuvatest elementidest,” ütleb Meri. Iga riik, ajaloolise juhuse tulles, õiendab arved oma minevikuga. Ega, jah, pole mõtet neid ätte, kes niikuinii ühe jalaga hauas, enam seina äärde läkitada, aga õige nimega tuleb välja öelda, mis toimus. Toimus see, et ühe masinavärgi, ühe sõjaväehunta võimuiha rahuldamiseks anti tavalised inimesed, mitte ainult militaristid ega poliitikud ega ideoloogilised võitlejad, vaid ka kõige tavalisemad koolitüdrukud vägivaldsete, iharate ja idiootsete võimurite kätte, kes neist nii korralikult üle käisid, et järgmised viiskümmend aastat ei tihanud paljud sellest kõnelda. Sellisel kujul, sellises dokumentaalfilmis avanes see võimalus kahjuks alles praegu; 12-13 aastat tagasi oleks pidanud see film valmima, aga hea, et praegugi valmis. Edasi peavad tulema veel sügavamad, valusamad, täpsemad, põhjalikumad lood. Või siis unetustõbi ja tasane surm. Vähemasti rahvana.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming