Neil Jordani kujundid muusikast, matemaatikast ja muinasjuttudest

Andri Ksenofontov

Neil Jordani kujundid muusikast, matemaatikast ja muinasjuttudest  

Neil Jordan esitles 3. XII Rahva Raamatu kaupluses oma romaani “Vari”. pressifoto

 

Kirjanik ja filmilavastaja Neil Jordan kasvas üles majanduslikult mahajäänud, maalilise maastikuga Iirimaal, mis täis tühje maju ja varemeid, mida asustasid vaimud lugudest ja lauludest. Kultuurilise täiuslikkuse saavutamiseks polnudki vaja rohkem kujunduslikku vürtsi kui taimornamentikat, mis mässib sisse raamatutähti nagu luuderohi lämmatab puid. Ehk aitab selline unaruses püsinud visuaalne kultuur seletada paradoksi, miks niivõrd tugevas teatrikultuuris puudub üle ühe põlvkonna ulatuv filmitraditsioon. 

Neil Jordani filmiarvustuse kirjutamine on kui köielkõnd, kus vähimgi vihje sisuarendusele võib saada vääratuseks, mis rikub lugeja vaatamismõnu. Ootamatud ja murrangulised pöörded on üks tema loomingu tunnus. Asi ei ole lihtlabases “kes tappis” üllatuses. Tema esimese raamatu esimene lugu algab sellest, kuidas õhtuleitsakus kümblusmajja kõndiv noortööline jätab meelde raudtee ülekäigusilla, kiviseina ja selle vastu nõjatava neegri kui viimased pildid, mida ta näeb enne veenide avamist paari tunni pärast. Vaatamata sellele, et “lõpp on teada”, ei kao loo köitvus. Autoril on midagi muud varuks, et lugejat oma haardes hoida. Üks on mõistmiselamus, kuivõrd lihtsalt ja selgelt lahkab autor ühe enesetapu anatoomiat, mis tähendab eksistentsialistlikus filosoofias ülima absurdi hetke. Teine on fantaasiaelamus, sest Neil Jordani sõnad käivitavad loo silme ees kui filmi.

Neil Jordani filmid on sama väljendusrikkad kui raamatud. Tema filmitegelased pajatavad teineteisele lugusid, mis teeb filmid kirjanduslikumaks, ning raamatu tegelased lappavad pilte, muutes raamatud visuaalsemaks. Ta samastab end filmilavastajana kõige rohkem Euroopa ekspressionismiga ehk Friedrich Wilhelm Murnauga, Fritz Langiga, ka Luc Bessoniga. Muinasjuttude sõber Neil Jordan plaanib praegu teaduslik-fantastilise filmi tegemist. Filmi “Huntide seltsis” stsenaarium kirjutas ta koos Angela Carteriga viimase novelli alusel, mis on omakorda kirjutatud Punamütsikese ja libahundilugude alusel.

Raske on teha edukast raamatust sama edukat filmilavastust. Tundub, et Neil Jordanil on selles mõttes eriti õnnelik käsi, sest ta valib ekraniseerimiseks ainult raamatuid, mis talle tõesti meeldivad, ning saavutab alati suurepärase tulemuse. Näiteks võib tuua Anne Rice’i romaani “Intervjuu vampiiriga” ning Patrick McCabe’i teosed “Lihunikupoiss” ja “Hommikusöök Pluutol”, mis on lavastajale parajad pähklid.

Neil Jordan usaldab vaistu, alates sõnavalikust käsikirjas kuni näitlejate valikuni rollijaotusel. Ent ta ei ole viimase minuti otsustaja, igale filmile eelneb uurimistöö. Koos Angela Carteriga pahnas ta XIX sajandi saksa libahundiillustratsioonides, “Hommikusöök Pluutol” peaosatäitja Cillian Murphy käis transvestiitide klubides materjali kogumas. Stephen Rea’d, keda seob Neil Jordaniga pikaajaline koostöö esimesest filmist peale, ei olnud tarvis mingisse Iiri Vabastusarmee klubisse materjali koguma saata. Ta naisel olid sidemed IRAga.

Filmi lavastamine on Neil Jordani jaoks kui peo korraldamine, kus pead arvestama muutlikku valgust, ilma, inimeste omavahelist sobimist. Vahel tuletab ta näitlejale lihtsalt meelde, et ta oskab tegelikult väga hästi näidelda. Neil Jordan ei armasta stsenaarseid plaane ette joonistada, sest need ei suuda kunagi liikuvat pilti kujutada. Tema jaoks on filmi tegemine elav, keskendumist nõudev ja kurnav protsess. Peaasi et meeskonnatöö läheb sama korralikult käima kui hästi korraldatud pidu.

Neil Jordani vaatemängud on vormistatud esteetilise täiusega, mis võib olla pärit maalijast ema kunstimeelest, ning häälestatud viimse detailini, mis võib olla pärit matemaatikust isa harmooniameelest. Ja mida täiuslikum tasakaal, seda vapustavam on selle varing. Ühest küljest kasvas Neil Jordan üles katoliiklikus keskkonnas ja koolis, mis tunnistab loogika totaalset kehtivust Aristotelese stiilis. Isegi Iiri pikaaegne kirikulembene president De Valera oli elukutselt matemaatik. Teisest küljest haub katoliikliku kaane all edasi muistne hing. Nagu Islandi maakoort vapustab vulkaaniline maapõu, nii rebib ja lõhub kristlikku Iirimaad selle paganlik kultuuripõu. Islandi mudavoolude ja laavapursete vastu Iirimaa preestrite seksiskandaalid ja sisside pommiorgiad. Rääkides Iiri ühiskonna irratsionaalsusest, mainivad niihästi Neil Jordan kui ka tema aate- ja eakaaslane kirjanik Patrick McCabe seda, et katoliiklikes koolides õpetavad lapsi kleidiga mehed.

1970. aastatel põimusid noorte elus rokiglamuur ja kodusõjaterror. Seda põlvkonda siduvaks positiivseks jõuks oli muusika. Neil Jordan jäädvustas teismelisena raadiost kuuldud ja oodatud palad oma teoste pealkirjadena. Jutustus “Öö Tuneesias” sai nime Dizzy Gillespie’ džässiloo järgi. Kolme filmi ristiisad on 1960. aastate pophiti “Nutumäng” autor Dave Berry, hipilaulu “Hommikusöök Pluutol” kirjutajad Don Partridge ja Alan Young ning “Mona Lisa” heliloojad Ray Evans ja Jay Livingston.

Neil Jordanit huvitavad olukorrad, kus puruneb tegelase senine loogika ning mõistus saab otsa. Talle avaldas sügavat muljet Andrei Tarkovski “Solaris”, kus inimesed puutuvad kokku neist täiesti erineva kõikvõimsa intellektiga. Kuigi Stanisław Lemi algupärane raamat ei ole õnnetu lõpuga, rikkus Andrei Tarkovski tema arvates loo ära tarbetu õnneliku lõpuga. Lemi absurdne situatsioon jääbki selliseks ilma täiendava seletuseta. Neil Jordani läbimurre mõistust ületavasse toimub seevastu justkui matemaatilise valemi järgi, mis vaatamata oma keerukusele siiski laheneb. Nagu muusikas. Jutustuse “Öö Tuneesias” peategelast, muusiku poega, köidavad džässi improvisatsioonid vastandina meloodiate mehaanilisele kordamisele. Ent noot, nagu valem, jääb samaks. Poiss on armunud rannalinna prostituuti ning teda ei rahulda tautoloogiline määratlus, et hoor on oma keha majandusliku kasu eesmärgil müüv naine. Ta näeb selle tüdruku puhul hoopis sellist loogikat, millega merest uppujaid ja kalu välja tõstetakse, ära oma keskkonnast. Neil Jordanile meeldib lineaarne, ühelt tasandilt teisele viiv “läbimurdeloogika”, nagu ta kirjeldab seda romaanis “Minevik” (kärbetega): “Poincaré ei näe matemaatilises uurimuses kõigest rakendusloogika paratamatut lahtihargnemist, vaid hüpete seeriat tundmatusse, mille selgitamiseks ainult loogikast kunagi ei piisa. Loogikast, mille najal teadlane näib edasi liikuvat, jääb sellise edasiliikumise jaoks väheks. Edasiminek saavutatakse läbi intuitiivsete sammude seeria, mille jaoks loogika on keel ja mitte kunagi instrument. Ja siis saabub hetk, väljaspool keelt, isegi väljaspool intuitiivset võimet, kui kokku kuhjatud uurimismaterjal hakkab lihtsalt analüüsile vastu. Tundub, et kõik vahendid muutuvad siin kasututeks, ning teadvus on kõigest hõõgniit voolu ootel. Tsiteerides Albert Einsteini tähelepanekut, probleem, mida lakkamatult tõstatatakse ja taas tõstatatakse, mille kallal on juba kuude viisi vaeveldud, annab järele ootamatult, lausa meelevaldselt, nagu purunev peegel. Seda momenti võrdleb Poincaré hetkelise valgustusega, sammuga väljapoole mõistuspärast maailma, millega teadvus pälvib mõistmise kui kingituse… ”

Kui loogika kokku variseb, siis võib välja vahetada mõne aksioomi või valemikonstandi. Murrang tegelaste elus ei pruugi tähendada hävingut nagu “Öö Tuneesias” avanovellis. Neil Jordani puhul tähendab see reeglina võimalust uuel tasandil uue loogikaga uuesti alustada, lähemalejõudmist oma tõelisele olemusele.

Loodetavasti läheb nii ka Iirimaal, mille sõjajärgne arendusbuum täitis tühjad majad inimestega. Neid asustanud vaimud ei pea enam tõmbetuultes laperdama, nad võivad köögikapist müslit näpata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming