Need pagana tudengid!

Kristiina Davidjants

Kas on ikka päris õige paisata suurele linale midagi, mis on sisuliselt siiski õppetöö?Vähem kui kuu tagasi linastus Coca-Cola Plazas Balti filmi- ja meediakooli tudengite Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” teemadel tehtud lühifilmide kassett, kokku üheksa kinonovelli-jutustust. Lugedes üle sündmuse nappe meediakajastusi, saame teada, et tegu on teise kursuse õppetööga, kus on omad kindlad ülesanded ning piirangud. Aluseks olgu võetud Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja vaadaku tudeng  ise, mis motiivi ta raamatust valib ning kuidas seda tõlgendab.

Üliõpilaste õppejõud Jüri Sillart ütleb ajalehes Postimees, et antud filmitöö eesmärgiks oli oma oskuste näitamine dialoogi lavastamisel. Ühest küljest on filme vaadates seda infot hea teada – oskad tegijate taotlustele kaasa elada ning tahes-tahtmata ka ülesande täitmist hinnata. Teisest küljest on aga nii, et kui korra juba film kinolevisse on saadetud, siis ei loe vaatajale  mitte mingid kaadritagused seletusedselgitused, sest eksisteerib vaid üks reaalsus, see, mida ta ekraanil näeb ning millest johtuvalt ka nähtule hinnangu annab. Siit ka minu küsimus: kas on ikka päris õige paisata suurele linale midagi, mis on sisuliselt siiski õppetöö, sest väljaspool kooli kaitsvaid seinu hakkab see töö, mis on tegelikult mõeldud ju eneseotsingute ja käsitöö õppimise vahendiks, elama oma elu ning ka hinnangud on kiired tulema?  See oli vist nooruke Eldar Rjazanov, keda taheti kunagi filmikoolist andetuse tõttu välja visata, kuid õppejõud siiski halastasid talle ning nõukogude filmiajalugu poleks ilma temata see, mis ta on praegu … Nõnda on raske minulgi anda mingit põhjapanevat hinnangut „Vanapaganate kassetile”.

Kui võtta üheksat filmi eraldi lühifilmidena, leiab siit igat sorti kraami: on põhjamaist minimalismi, nihilistlikku huumorit, teoloogilisi  mõtisklusi ja mida kõike veel. Igal autoril on mingi säde, mis vaatajat mõneks ajaks köidab, iseasi, kas köidab mitu tundi väldanud plokis. Huvitav on vaadata neid töid, kus režissöör on tõlgendanud kellegi teise stsenaariumi, nagu näiteks „Hingelt ära” (rež Raimo Kaubi, sts Katrin Maimik), kus saab vahelduseks kuulda dramaatilist dialoogi, ja „Blues’ n’ soul” (rež Jaan Penjam, sts Andres Maimik), mille peategelane Raivo Trass on teinud, aasta lühikomöödia  suurrolli ning näidanud, et haarava stsenaariumi puhul on vorm üsna ükskõik. Paeluv on ka „Põrgu Ekspress” (rež Kaur Kokk, sts Jelena Grigorjeva-Pazilina), kus Tõnu Mikiveri valik negatiivsesse rolli üllatab meeldivalt.

Koostöö sünergiast sündinud filmid kipuvad ikkagi olema veidi mitmeplaanilisemad kui need, kus nii lavastajaks kui käsikirja autoriks on üks ja sama isik. Viimased kalduvad paraku pigem vormiga mängimise peale, kuid  ka siin on kaasakiskuvaid visuaalseid leide, olgu siis õhustiku loomise või mõne teise elemendi lihvimise näol. Triin Ruumeti „Hirm” köitis pildiliste detailide ja faktuuriga. „Ei oska filmi teha” (rež ja sts Hardi Keerutaja) näitas, et kõige paremini oskab noor inimene edasi anda ikkagi seda ängi, mille on konkreetselt läbi elanud. „Lihtsalt üks surm” (rež ja sts Jaan Tätte jr) oli lootustandev vinjett, „Õnduses” (rež ja sts Inga Eelmäe) võib hoomata tahet teha  näitlejatega koostööd ja „Deus ex machina’s” (rež ja sts Eik Tammemäe) saab vaadata, kuidas kostüümi ja grimmiga on antud edasi peategelaste karakter. Peaaegu kõiki mainitud filme iseloomustas hea operaatoritöö ja kehvavõitu keskkonnaloomise oskus, milles ilmselt nappi eelarvet süüdistada ei saa. Tundub, et aur läks lihtsalt kuhugi mujale kui vajadusele arendada tööd helitaustaga, mis ei tähenda üksnes sobiva  lisamist pildireale. Selles kontekstis on „Blues’ n’ soul’i” autorid teinud tubli töö, sest see oli vist ainus film, kus kujundusmuusikast sai orgaaniliselt sisuline komponent. Ja lubage mulle üks märkus veel, armsad praegused ja tulevased noorautorid: pole midagi tüütumat kui näha tudengifilmis löömas suures plaanis hõõguma järjekordset sigaretti ja siuglemas selle suitsu! Isegi kui see tundub uskumatult kinematograafilise kujundina,  mõelge – äkki annab misanstseeni ka kuidagi teisti lahendada? Film on küll visuaalne meedium, kuid ei maksa unustada selle narratiivseid algeid. Olgu see meeldetuletus käesoleva artikli viimase lõigu sissejuhatuseks.

Kui võtame eespool mainitud filmide trobikonna eelduseks siiski teadmise, et tegemist on konkreetse ülesandega ehk Tammsaare kirjandusklassika variatsioonidega, siis on ainsana selle täitnud  Vallo Toomla „Saatana vodevill”. Selle režissöör on küll ka stsenaariumi autor, kuid kuna ta on kogu seltskonnast kõige autoritruum, on tema film kõige pikem, kuid kulgeb nii mõnegi lühema katsetusega võrreldes linnutiivul. Ma olen kindel, et paljudest tudengitest saavad ajapikku olulised tegijad meie kultuurimaastikul, kuid praegu ei maksa ennast Tammsaarest andekamaks pidada. Kui teil on materjaliks ühe silmapaistva eesti kirjaniku mitmeplaaniline  tekst, siis üritage maha suruda tunne, et teil pole temaga mingit hingelist sidet vms. Ma oletan, et säärase pidepunkti leidmine oligi kooliülesande mõte, nagu ka oskus arendada stsenaarset mõtlemist, tööd näitlejate ja dialoogiga, misanstseenist rääkimata. Selleks, et teha autorifilmi, mis on eesti filmitegijale meelepärane žanr, peab autoril olema midagi öelda või mingi kogemus, mida vaatajaga jagada. Kui seda napib, valige kaaslasteks teist  targemad ja andekamad teelised, olgu nendeks siis surnud klassikud, elavad näitlejad või kes tahes, ning uskuge mind: vaatajal on huvitav vaadata. Vallo Toomla „Saatana vodevillis” räägivad Roman Baskin ja Guido Kangur teksti, mis pole ei moekas, provokatiivne ega tänapäevane, kuid seda on pagana huvitav vaadata! Ning midagi jääb pärast hinge ka …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming