Naudingu verised sõrmed

JAN KAUS

Mängufilm „Vihane kaheksa“ („The Hateful Eight“, USA 2015, 167 min), režissöör-stsenarist Quentin Tarantino, operaator Robert Richardson. Osades Kurt Russell, Jennifer Jason Leigh, Samuel L. Jackson, Walton Goggins, Tim Roth, Michael Madsen, Bruce Dern, Channing Tatum jt.

Kui filmi esimeses pooles annavad tooni avarad maastikud ja filmitud on õues …

Kui filmi esimeses pooles annavad tooni avarad maastikud ja filmitud on õues …

„Vihane kaheksa“ on kummaline film, ühtaegu võluv ja vastik. Võluv on Tarantino võime luua selge omailm, olenemata žanrist. See on tema teine vestern, kuid „Vabastatud Djangoga“ („Django Unchained“, 2012) võrreldes palju kammerlikum. Filmi esimene osa on road movie neljahobusetõllas, teine pool justkui krimimüsteerium kellegi Minnie’ hubases pudupoes. Film algab ootamatu majesteetlikkusega: rahulikult näidatakse võimsaid maastikke, ideaalset tausta vesternile. Algustiitrite taustal eemaldub kaamera painava aeglusega rohmakast, lumega kaetud ristilöödud Jeesuse kujust. Filmi lõpp sekundeerib ülevatele loodusvaadetele aga ühesainsas ruumis purskuva ohtra verega. Kaheksandaks filmiks võimendub Tarantino omailm siin juba peaaegu et tahtmatultki. Näitemängulik süžee meenutab Tarantino debüüti „Marukoerad“ („Reservoir Dogs“, 1992), vägivaldse tegevustiku seos mastaapse ajaloolise ebaõiglusega aga nii „Väärituid tõpraid“ („Inglourious Basterds“, 2009) kui „Vabastatud Djangot“. Isikliku kättemaksu motiiv toob meelde kaksikfilmi „Kill Bill“ (2003-2004).

Vastikusega on keerulisem. Seda tuleks pisut lähemalt vaagida. Võib-olla on asi minus, aga ma seedin vägivalda filmikunstis üha raskemini. Naljakas on vaadata 40 aasta taguseid filme, kus kuuli kerre saanud inimene haarab kõhust ja kukub pikali nagu vigastust teesklev jalgpallur. Ühel hetkel hakati haavadele üha detailsemat tähelepanu pöörama ning vaikselt, aga järjekindlalt hakkas veri neist üha suurema ja paksema joana pritsima. Tarantino pole muidugi ainus lavastaja, kelle mängufilmides lendab kehadest ollust, nagu lööks veri lilleõiena ennast lahti, pritsides haavast otsekui nafta maapinnast. Näiteks Zack Snyderi filmis „300“ (2006) meenutabki veri juba toonilt pigem naftat – või siis lausa midagi mullasarnast. Tarantino vere värvusega ei liialda, aga kehadele osaks saavaid vigastusi näitab ta üha suurema naudinguga.

Ma ei kasuta siin sõna „nauding“ juhuslikult. Tarantinot ei saa siiski pidada lihtlabaseks sadistiks. Tema kujutatud vägivalla puhul ei saa kõneleda mõnust, vaid just nimelt naudingust. Tülgastus asub naudingule palju lähemal kui mõnu. Selgitan.

Mõnu taotlev vägivald püüab esitada vägivalda kui osakest millestki suuremast, millele inimese keha paratamatult allub. Sellise vägivallakujutamise esirinnas asub mu meelest Mel Gibson. Tema „Apokalüpsises“ („Apocalypto“, 2006) on stseen, kus maiade eest põgenevat suguharu noormeest tabab jooksu pealt oda, mis väljub noormehe avatud suust. Olukord on sünge ja lootusetu, aga stseen püüab mõjuda pigem koomiliselt. Ainus õigustus sellisele vägivallale on väline efekt, mida puhverdab filmi kandev idee – mõte tsivilisatsioonide paratamatust allakäigust. Vägivald ei peaks vaatajat häirima, sest ohvrite saatusse oli ohvriks saamine sisse kirjutatud. Vaataja saab võtta sama hoiaku nagu politseikroonika puhul: ollakse ühtaegu väga ligidal – nähakse odaotsa ohvri suulaest välja tungimas – ning turvalisel distantsil, sest see kõik on eesmärgipärane, allutatud suuremale ideele. Jeesus Kristus pekstakse ribadeks, luudeni pudruks tambitud liha näidatakse mõnuga lähedalt, et võimendada Jeesuse kannatuste tähendust.

„Vihases kaheksas“ on aga sellise turvalise mõttetiine positsiooni võtmine, tähenduse verega pühitsemine, keerulisem. Filmis puudub ka positiivne kangelane, Kangelane kui selline, nagu Uma Thurmani mängitud Pruut või Jamie Foxxi mängitud Django. Tarantino puhul on sageli räägitud tema võimest siduda huumorit ja vägivalda: mehel lastakse pea otsast ning keegi rebib selle peale kildu. Võte, mida on eriti pärast „Pulp Fiction’it“ (1994) oksendamiseni korratud tuhandetes krimkades. Sellise interpretatsiooniga jäädakse aga poolele teele. „Vihase kaheksa“ vägivald on ideoloogiline, aga ainult selleks, et jõuda ideoloogiast vabanemiseni. Kui „Vääritutes tõbrastes“ õigustab verevalamist alternatiivajalooline unistus karmidest juutidest, kes teevad natside valitsusele lõpu tegelikkusest tunduvalt varem (Hitleri nägu tulistatakse mäletatavasti selles filmis verepudruks), ning „Vabastatud Djangos“ keeldutakse mustanahalise mehe kui igavese ohvri positsioonist, nii et selle keeldumise pühitsemiseks tuli orjapidaja elumaja seinad valge mehe verd täis pritsida, siis „Vihases kaheksas“ puudub vägivallal lõpuks ideoloogiline õigustus ja põhjendus. Põhjendusest on loobutud teadlikult, vägivald on vaataja ees alasti. Lühidalt: tülgastav.

Oli huvitav jälgida, kuidas publik püüdis kinoseansil vägivalda ebaõnnestunult naeruga omaks võtta. Tarantino oskab seda trikki küll – ning siit algabki tema kujutatud vägivalla vastikus. Publikut peibutatakse interpassiivsusele: vägivald peaks mõjuma justkui telesarjade lindistatud naerupahvakud. Kui kellelegi antakse küünarnukiga vastu vahtimist, toimib see justkui märguanne. Kui aga publik on liimile tõmmatud, näidatakse vere voolamist juba sellisel viisil, et naer kustub kusagil suulaes või moondub kõris oigeks ning ei jäägi üle muud, kui lasta naer lahti kohtades, kus öeldakse „neeger“.

Siin astub mängu filmi ajalooline taust, USA ohvriterohke kodusõda (1861–1865). Filmi keskne tegelaskuju, kireva minevikuga major Marquis Warren (Samuel L. Jackson) kannab endaga kaasas Abraham Lincolni kirja, mis sümboliseerib kogu kodusõja mõtet ja pingeid: valge mees, suur president, on mustanahalise mehe kirjasõber. Mõnegi valge meelest uskumatu lugu. Loo kandudes lumetuisku mattunud Minnie’ pudupoe seinte vahele, hakkab võimenduma tunne, et Warreni positsioon on majja kogunenud seltskonnas pehmelt öeldes kõige keerulisem, kuna tegu on ainsa mustanahalisega. Tegevustiku taustal ja ajuti ka pinnal virdavat pinget põhja- ja lõunaosariikide vahel sümboliseerivad kaadrid kõrvuti kappavast valgest ja mustast hobusest ning malelauast pudupoe kamina ees.

Seega võib filmi viimases kolmandikus pritsima hakkav veri olla seotud ideoloogilise painega, kus vägivald peaks sümboliseerima ajaloolist ebaõiglust – selleks, et seda lunastada või sellest keelduda, tuleb verd valada. Rassiviha ja orjapidamine mõjutab „Vihase kaheksa“ verevalamist aga vaid õige natuke. Laiemalt ongi kõnekat veresaunapõhjust raske nimetada. Kui näiteks „Pulp Fiction’is“ ei tapeta ühtegi süütut kõrvalseisjat, siis „Vihases kaheksas“ sureb neid hulgakaupa. Nagu ütles Porthos „Kolmes musketäris“ enne duelli d’Artagnaniga: „Ma võitlen sellepärast, et võitlen.“ Siin tapetakse tapmise pärast. Tegelastel pole sügavamat suhet oma tegevusega, mingit elu- või surmafilosoofiat, nagu oli David Carradine’i vanal heal Billil. Billi tapetud süütud kõrvalseisjad jäid kättemaksule jalgu: tema ohvrid olid looga põhjuslikult seotud ja osalesid otseselt, kuigi pahaaimamatult sündmustes, mida Bill käsitles reetmisena. Siin aga leiavad vägivaldse lõpu inimesed, kellel puudub loo põhiliiniga põhjuslik seos, nende saatusele ei leidu laiemat õigustust. Nad lihtsalt jäävad ette. Vägivald aitab süžeel vormilises plaanis liikuda, ei anna aga sisuliselt vaatajale mingit pidet, ei kanna teda mõne laiema põhjuseni ega paku ideoloogilist õlekõrt, vaid lihtsalt hävitab ja tükeldab tegelasi ning lõpetab loo. See teebki Tarantino vägivallast barthes’likus plaanis naudingulise. Mäletatavasti on kirjutanud Barthes naudingu asotsiaalsest olemusest: „Nauding põhjustab sotsiaalsuse järsu kao, kuid siiski ei järgne sellele mingisugust liikumist subjekti (subjektiivsuse), isiku, üksinduse suunas: kõik kaob täielikult. Illegaalsuse must põhi, must ekraan“. Need sõnad sobiksid kenasti „Vihase kaheksa“ reklaamlauseteks, aga ma ei saa süžeed paljastada, puändi põhjal Barthes’i sõnu kinnitada. Loetagu lihtsalt need read pärast vaatamist üle. Kuid üks nüanss ikkagi, juba mainitud Lincolni kiri, pühalik sümbol, mis esindab ja õigustab ajaloolist vägivalda. Filmi finaalis mäkerdavad ja käkerdavad neid suuri sõnu surija verised, põlglikud sõrmed. „Nauding teeb keeletuks,“ kirjutab Barthes. Kogu lugu, must ekraan. Aga vähemalt ei lahku ma saalist nõutult, vaid vajadusega minna apteeki midagi südamepöörituse vastu võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar