Naistekas, maailmaparandaja ja jumala selgusetus

Olev Remsu

Kolm dokumentaalfilmi sarjas „Eesti lood”.„Kiri Ruhnust” (Silmviburlane, 2010, 28 min), režissöör ja stsenarist Heilika Pikkov, produtsent Ülo Pikkov. ETVs 17. II .Kas dokumentaali annab liigitada žanrimääratluse „naistekas” alla? Ma usun, et juba see mõiste ise paneb kellegi kulmu kortsuma, täpselt samuti nagu mustanahalised ja saamid ei soovi, et ühtesid neegriteks ning teisi laplasteks kutsutakse. Põhjusel, et viimaseid sõnu on ajaloos pruugitud halvustavas toonis, ja tähendab ju naistekaski nii mängufilmide kui proosa puhul midagi kergekaalulist, pealispindset südamepuistamist, mida tehakse justkui möödaminnes.  Ma ei arva, et iga teos peaks kaevuma sügavale inimhinge või paljastama sotsiaalset ülekohut. Mõned filmid võivad olla lahedad ja mõnusad, pärit otsekui naistelehe kaanelt. Publikut nende jaoks jätkuks vist ohtralt, ja miks mitte soovidele vastu tulla? Niikuinii finantseerib vaataja ise oma maksudega sarja „Eesti lood”. Dokumentaalfilmis „Kiri Ruhnust” pole saare koletult põnevat ajalugu käsitletud isegi  paarilauselise taustana, küllap on see jäetud populaarteaduslikumate teoste jutustada. Aga portreteeritavaks on ju õpetaja!

Olgu pealegi, naistekas oma maneeri vastu ei hakka, faktoloogia valgustamine siin oleks samasugune stiiliaps kui anda Anu Saagimi kätte entsüklopeedia. Naised on emotsionaalsemad olendid, nõnda on tegemist meeleolufilmiga, mis ei pretendeeri tõe tabamisele. Vaataja näeb ja kuuleb Ruhnu pisikooli ainsa pedagoogi Kadri  tegemisi ja monoloogi, see on üles võetudsalvestud sõbrannilikult-lahedalt. Teravusi on välditud, kogukonnasisestele vastuoludele ja väikeühiskonna intriigidele on vihjatud, kuid neist on kergelt üle libisetud. Ega seal polegi kena urgitseda. Isegi vallavolikogu koosolek, kus justkui sõnasõda puhkeb, sujub ikkagi kuidagi muhedalt. Kultuuriminister Laine Jänest on karikeeritud üksnes leebelt, naljakas ju, et tema avab  teiste tööd (digitelevisiooni), lõikab võõraid loorbereid. Aga nii teevad kõik poliitikud. Õpetaja Kadri, 27aastane vallaline ja lastetu naine, tahab luua perekonda, ja see soov on ausalt ning loomupuhtalt ekraanile saadud. Kadri portree kõrvalt on autor Heilika Pikkov teinud miniportreed teistestki saareelanikest: poemüüjast ja kirikuõpetajast – ja ikka heatahtlikult. Mulle tundub, et alusstruktuuriks oleks nagu soovitud võtta tees-antitees-süntees; sellele  triaadile, olgu siis kas teadlikult või vaistlikult, on tahetud teos ehitada. Tees on kenasti olemas – saarel on hea elada. Antitees – tegelikult on siin ka muresid, on juba nõrgem. Süntees puudub sootuks.

Kokkuvõtteks: ilusad kaadrid, film on siiras ja südamlik, sellest nagu õhkuks positiivsust. Kindlasti on see kõik Ruhnu saarele kena reklaam.       

„Kummikaru” (Testfilm, 2009, 28 min), režissöör Indrek Simm, stsenaristid Indrek Simm ja Ene-Maris Tali, produtsent Villu Huimerind. ETVs 11. XI 2009.

Lugu olgu enneolematu või vähemalt erakordne, muidu pole mõtet hakata seda jutustamagi. Miks Kain tappis Aabeli? Sellepärast, et vend rääkis vanu anekdoote. Maailmaparandajad on üllas ja loodame, et mitte väljasurev sugu. Portreefilmis „Kummikaru” näeme me Ülgase küla erandlikku elanikku, noort tugevat ja ettevõtlikku meest Maiko Ratnerit, kes sõdib sodi vastu kunagise fosforiidikaevanduse karjäärides. Reostajad aga aina lisavad ja lisavad salaja pahna, peamiselt vanu rehve, aga muudki räga. Maiko heitlus ei ole võitlus tuuleveskitega, vaid mees  on mõõga ristanud hüdraga, kellel iga mahalöödud pea asemele mitu uut kaela otsa sigineb Maiko on alternatiiviks meil valitsevale omakasupüüule, tema ei taha aega ja raha kulutava töö eest muud kui puhast õhku. Ma arvan, et Maiko on režissöör Indrek Simmi hea leid, kindlasti väärib nii probleem kui portreteeritav filmi. Karjääriorus vedeleva risu ja räga (visuaali) kontrastiks on ehe linnulaul (audiaal). Maiko  on vastandatud kogu külale, kes on reostamise ees lihtsalt käed üles tõstnud. Abikaasagi pole Maikoga ühte meelt, mõtleb nagu teised: milleks tühja-tähja peale aega ja energiat raisata?

Vastandatud on roheline ja perekondlik mõtteviis. Ja viimast toetatakse tegude, mitte sõnadega: 80 külaelanikust ilmub koosolekule 10, neist mõned magavad sealgi. Nõukogude periood hävitas suuresti kodupaigatunnetuse, kõik oli üks kolhoos, mis ei kuulunud mitte  kellelegi. Aga näe, üks iseäralik Maiko ei hooli oma ajast, tema ei veereta peopesal kopikaid, tema veidrustegi esiletõstmine vaid lisab filmile tõesust ja usaldusväärsust. Režissööril peab olema õnnegi, õieti tuleb kannatlikult oodata, kuniks õnn viivuks ise vilksatab. „Kummikarus” on hea tabamus, episood, kuidas sinise auto juht püüab salaja mahajäetud karjääri jäätmeid sokutada. Ja see on üles võetud nii mobiiltelefoni kui kaameraga.  Vedas, puhtusevaras ehk reostaja on tabatud! Edasine käik ehk Maiko pöördumine politseisse avab mehe olemuse, politseiniku suhtumine aga ühiskonna ükskõiksuse. Maikot on iseloomustatud tegevuse käigus, kuid ta iseloomustab ennast ka ise monoloogis. Maiko on olukorrast teadlik: ta küsib, kas ta rühmab asjatult ja mõttetult, teiste naeruks. Ma žanreeriksin töö hoiatusfilmiks, mis pole tehtud publitsistliku kirglikkusega. Sealt  leiab lõbusamaidki noote Maiko altruismi kujutamisel, kuid kahtlemata kuulub autori poolehoid maailmaparandajale, tänase päeva Katku Villule; loodame, et ta ei lõpeta Villu kombel. Maiko on kodanikutundega kodanik, teema ühiskonnale hädavajalik, omamoodi vastukaja üle-eestilisele üritusele „Teeme ära!”. Õiged asjad helisevad kaua.       

„Püha Jüri” (Vesilind, 27 min), režissöör ja stsenarist Riho Västrik, stsenarist ja produtsent Ylle Rajasaar. Esilinastus 31. I Raasiku rahvamajas.

Olen ikka kirjutanud, et selgus on oluline. Clarté! Kuid humanitaarias ja loomekultuuris pole kohustuslikke reegleid, kõik oleneb asjaoludest. Riho Västriku ja Ylle Rajasaare filmis jääb paljugi eesriide varju, kuid minu meelest on sedapuhku ähmasus ja udusus põhjendatud. Vaatajat ei häälestatagi vastu võtma mingit kindlat tinglikkuse nivood, millega alustatakse tegelikult enamikku teoseid. Delikaatsus ja sündsus on suuremad väärtused kui selgus, õige lahendus võib jääda tabamatult õhku rippuma, sellele ei tarvitseta vihjatagi. Juhtub nõnda, et ühel päeval tapab pätt  noahoopidega Aruküla 16aastase neiu ja loomulikult on see kohutav tragöödia omastele. Kuritöö järel hakkab neiu isa Juri Želobetski taastama varemetes kirikut. Põhjus ja tagajärg. Mida sellest arvata meie sekulariseerunud ühiskonnas?

Muinsuskaitse ja ümbruskonna kaunima väljanägemise seisukohalt on portreteeritava Juri otsus kirik taas korda teha kiiduväärt. Kuid kas tõesti oli tegemist jumala sõrmega, mis  isale osutas, mida on vaja teha? Jumal olevat Juri Želobetskile mitu korda, veel enne mõrvagi, selleks märku andnud. Püüame uskuda. Ainult et siit järgneb loogiliselt väga karm küsimus: kas sellepärast ei hoidnudki jumal veretööd ära, et isa ei alustanud kiriku ennistamisega? Tegelikult häälestatakse vaataja libadokumentaalile (mockumentary’le), narritamisfilmile (mock – tögama), müstifikatsioonile, fiktsioonile dokumentaalfilmi vormingus.  Seda teeb portreteeritava pikk monoloog, tema seletus, miks ta härjal sarvist haaras, kiriku taastamise kallale asus. Seletus ei veena, ja mulle tundub, et see on kavatsuslik. Mulle näib, et autori point of view oleks nagu peen, vaevu tabatav iroonia. Siis kohkun tagasi – jumal hoidku, seda küll mitte, nii tõsise teema puhul pole hästi peidetud muiegi mõeldav. Ent õigeusupreester, kes teadmamehena jumala vahendajaks on hakanud, laulab halleluuja  kirikutaastamisele, räägib ümbersünnist, ärkamisest ja sisemisest valgustatusest, ja see jutt, vähemalt sel moel, nagu seda filmis näidatakse, on päris naljanumber. Vaevalt et tahtmatult, ma ei usu kogenud Riho Västrikust sihukest apsakat. Vahest on tütrekaotuse tagajärjeks kiiks, mida autor taktitundeliselt kujutabki? Film venib, kuid religioonitemaatika on vajalik, kahju, et seda nõnda harva käsitletakse. Västrik on suutnud loovida tabamatuses ja selgusetus  on sedapuhku põhjendatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming