Naistehädad

Kristiina Davidjants

  “Volver’is” näeme uskumatuid rämpstelevisiooni staare, töökaid litse, südantlõhestavalt laulvaid kangelasi, absoluutselt mõttetuid mehi ja võimsaid naisi.

 

Penélope Cruz särab Pedro Almodóvari “Volveris” algusest lõpuni. kaader filmist

“Volver” (Hispaania, 2006), režissöör Pedro Almodóvar. Osades Penélope Cruz, Carmen Maura, Chus Lampreave, Blanca Portillo jt. Esilinastus 11. VIII kinos Sõprus.

 

Pedro Almodóvar on kaunis produktiivne filmitegija ja tema viimane film “Volver” (“Tagasitulek”), linastub praegu Tallinna kinos Sõprus. Režissöör ise ütleb oma koduleheküljel, et üheks raskemaks väljakutseks osutus antud filmiprojekti juures sünopsise kirjutamine ning tõsi see on: kui alustada filmi üksikasjalist ümberjutustust, oleksime varsti omadega rabas. Kui mõne sõnaga sisu edasi anda, siis kujutab “Volver” kahte õde, Raimundat (Penélope Cruz) ja Solet (Lola Dueñas), kelle pikemat aega surnuks peetud ema Irene (Carmen Maura) ilmub teispoolsusest tagasi, et õiendada vanu võlgu minevikuga ning klaarida suhteid temast kunagi võõrandunud tütre Raimundaga.

 

 

Süžee uperpallid ja timmitud tüübid

 

Vaevalt kedagi üllatab konstateering, et “Volver” on nii almodóvarlik kui üldse olla saab, mis laias laastus tähendab seda, et filmi tegevusliinid jätavad kaugele selja taha kõikvõimalikud seebiooperlikud eeskujud. Ometigi jääb filmist lõppkokkuvõttes usutav mulje. Oma osa on siin ilmselt faktil, et kuigi süžeelised uperpallid tunduvad väga ekstravagantsed, on Almodóvari filmide tegelaskujude esitus ning karakteri areng filigraanselt lihvitud.

Olukorrad kui sellised on pehmelt öeldes väga ebarealistlikud, kuid tegelaskujud jälle näivad vägagi elusad ning see sunnib meid uskuma kogu režissööri serveeritud kompotti. Maitse on erinev ja mõned asjatundjad väidavad, et Almodóvari filmid lähevad aina küpsemaks ning kõrgetasemelisemaks. Küpsemad on nad tõesti, kuigi allakirjutanu lemmikuteks on režissööri filmid 1980. aastate keskpaigast kuni 1990. aastate teise pooleni. See oli aeg, mil Almodóvar lisaks märkimisväärselt heale naistetundmise vaistule demonstreeris ka oma gay sensibilty’it, andis piinatud abielunaiste abil kodanlikule elukorraldusele jalaga ning pani vaatajad vägistamist näitavas stseenis naerma. Rääkimata muidugi tema teenetest noore Antonio Banderase ekraanile toomisel: Zorro roll Hollywoodis terendas talle alles kauges tulevikus ning seksisümbolina tekitas ta  tõsist huvi tollal üksnes Madonnas (tuletage meelde dokumentaalfilmi “Madonna: Truth or Dare” (1991) stseeni, kus Madonna naiste WCs nutab Banderaselt saadud korvi pärast).

Aga “Volver” ise toob ehk vaatajale meelde 1984. aasta filmi “Millega ma olen selle ära teeninud?”, kus mängisid Carmen Maura ja Chus Lampreave, kes astuvad nüüd üles ka “Volver’is”. 22 aastat tagasi aga mängis üks neist miniat ning teine ämma, kelle poeg tundis paraku huvi kõige muu kui oma naise õnnelikukstegemise vastu. “Volver” saab alguse surnuaialt. Rühm naisi korrastab oma lähikondsete haudu, vaataja näeb filmi peategelasi Solet ning Raimundat koos viimase tütrega. Kohe alguses saab selgeks, et see on “naiste film”. Peategelased räägivad tuulest, mis lisaks soengule ajab sassi ka pea ning paneb inimesed uskuma viirastustesse, sellesse, et surnud on võimelised tulema siia maailma tagasi, hoolitsemaks kallite inimeste eest – minevik ei jäta rahule ka teispoolsuses.

 

Falliline, verine, vahud

 

Almodóvar on öelnud, et kõik tema filmid on suuremalt jaolt autobiograafilised, “Volver” aga neist kõige isiklikum. Kui eelmised Almodóvari filmid olid tema kohta tavatult meestekesksed nagu “Räägi temaga” (2002) ja “Halb kasvatus” (2004), siis “Volveri” peategelased on üksnes naised. Mehed saavad selles filmis enneaegselt ning pahatihti vägivaldselt surma, oma eluajal on nad aga olnud halva unenäo taoline nuhtlus naispeategelasele. Raimunda mees Paco (Antonio de la Torre) külitab diivanil, kulistab õlut ning vahib heal meelel alaealisi tüdrukuid, sel ajal kui naine rabab mitmel kohal tööd teha. Kui Paco kogemata kombel kööginoaga oma otsa leiab, ei jää toimekas naine teda kauaks leinama, vaid rakendab oma koristajaameti oskused jälgede likvideerimisel. Ühtlasi annab kirjeldatud situatsioon režissöörile võimaluse kaua ning esteetiliselt nauditavalt demonstreerida fallilist, veres immutatud tapariista Penélope Cruzi seebivahuste näppude vahel. Ukse taga kella andvale naabrimehele, kes Raimundalt küsib, et on’s ta viga saanud, kuna kael on verine, vastab Raimunda: “Ei, naistehädad.” See näib naabri ka täiesti maha rahustavat.

Filmi naisnäitlejate ansambel sai Cannes’is parima naisosatäitja auhinna, aga kellelgi pole kahtlust, et see on Penélope Cruzi film. Almodóvar on tema tegelaskujusse projitseerinud kõik oma mälestused, tunded ja armastuse  itaalia neorealistlike kangelannade vastu – Raimunda on kui Anna Magnani, Sophia Loreni, Clara Calamai ja paljude teiste tollaste näitlejannade summa kinematograafiline tsitaat.

“Volver” räägib nii võõrandumisest, kultuuritraditsioonidest kui ka inimestevahelistest suhetest. Lisaks ilmsele ema-tütre suhtele räägib film õdedest. Raimunda ja Sole on õed, esimene neist särav ning domineeriv, teine tasane ning pelglik. Kui surnuks peetud ema leiab esiti pelgupaiga Sole korteris, saab Sole üle pika aja tunnetada mingitki ülimuslikkust Raimunda ees – temal on nüüd midagi, mille olemasolust Raimundal aimugi pole. Mõlemad on tulnud maalt linna õnne ning tööd otsima: esimene on saanud tööd koristajana, teine pannud oma kodus püsti illegaalse juuksurisalongi. Õdede teekond La Manchast Madridi viib mööda metafoorsest jõest, mis aja jooksul ära kuivanud. Melodramaatilised kangelannad lubavad vaatajal leida tegelaskuju, kellega samastuda, olgu see siis ema, tütar või õde.  Ja lõppude lõpuks on jälle surm see, mis naised ühe katuse alla toob, nad lepitab ning Carmen Maura mängitud Irenele lunastusetee kätte näitab.

Hoolimata teatud ebaühtlusest ning mõningatest välja arendamata liinidest, on “Volver” vaatamist väärt film, kandes eksimatut Almodóvari käekirja pitserit. Näeme uskumatuid rämpstelevisiooni staare, töökaid litse, südantlõhestavalt laulvaid kangelasi, absoluutselt mõttetuid mehi ja võimsaid naisi; tõsi küll, seekord puuduvad transvestiidid. Pealiskaudselt klassifitseerides on Almodóvar tõesti naiste režissöör: sügav nagu Bergman, melodramaatiline nagu Fassbinder ja meelelahutuslik nagu Cukor.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming