Naised räägivad endast

Elit İşcan: „„Mustang“ ei dikteeri midagi, vaid esitab pigem küsimusi.“

MAARJA HINDOALLA

Elit İşcan

Elit İşcan

Pressifoto

Kui Prantsusmaal otsustati ka meie kinodes jooksnud „Inimese mõõdu“ („La loi du marché“, Stéphane Brizé, 2015) ja Kuldse Palmioksa võitnud „Dheepani“ (Jacques Audiard, 2015) asemel esitada Oscari kandidaadiks hoopis „Mustang“, türgi päritolu režissööri Türgis üles võetud lugu türgi tüdrukutest, tuli see paljudele üsna suure üllatusena.

„Mustangi“ üks säravamaid aspekte on näitlejatöö. Viiest noorest neiust koosneva ansambli üheshingamine on vaimustav: kuigi õed on erineva iseloomu ja reaktsioonidega, tundub kohati, nagu oleks tegu ühe organismiga, viiepealise ja kümnejalgse kauni monstrumiga. Näitlejate valimise periood oli väga töömahukas ning iga õe rolli prooviti sadu tüdrukuid. Varem oli näitlemisega kokku puutunud vaid Elit İşcan.

Ootuspäraselt tekitas „Mustang“ Türgis vastuolulisi reaktsioone. Kuigi kriitikud võtsid filmi soojalt vastu, on režissöör Deniz Gamze Ergüveni süüdistatud oma riigi ja rahvuse mustamises ning nimetatud muuseas ka rahvavaenlaseks. Iscan aga kinnitab, et kuigi naiste represseerimine Türgis sõltub eelkõige piirkonnast ja konkreetsest perekonnast, on filmis nähtavad situatsioonid tõsielulised, kuigi kunstiliselt orkestreeritud.

Mustang“ on väga võimas ja emotsionaalne film. Loomulikult kerkib esimesena küsimus, milline on Türgi tegelik olukord. Kas tõesti nii ekstreemne, kui näeme filmis?

Osa situatsioone põhineb tõsielul, aga film on loomulikult fiktsioon, näiteks dialoogid. Mitmed selle perega juhtuvad asjad on välja mõeldud, aga Türgi peredes sunnitakse tõesti oma tütreid abielluma. On seksuaalset kuritarvitamist pereliikmete ja tuttavate poolt ning sooritatakse ka enesetappe. Mina elan aga väga tänapäevases peres, samuti teised tüdrukud, kes õdesid mängivad.

Millised situatsioonid on tõsielulised?

Režissöör Deniz Gamze Ergüven on sündinud Türgis, aga kolis juba väga noorena isa töö tõttu Prantsusmaale. Suvepuhkustel käisid nad alati Türgis. Avastseen, kus tüdrukud tulevad koolist ja nende vanaema ütleb, et nad rahuldasid ennast oma meessoost sõprade õlgadel, on tema ja ta õega päriselt juhtunud. Nii et mõned sündmused filmis on tema enda kogemused ja mõned on teiste inimeste omad. Ta ütleb, et tunneb Türgisse tulles iga kord justkui mingit raskust õlgadel, mis surub ta maadligi. Seepärast ta tahtiski selle filmi teha.

Kuidas sa Ece rolliks valmistusid?

Kuna ma olen elanud nii Sitsiilias kui ka Amsterdamis, siis mõistan seda tunnet, mis Denizi Türki jõudes haarab. Seda kogeb ka teistes riikides, aga Türgis surutakse mingit rolli naistele ikka väga peale. Minu perekonnas mitte, mu vanemad lasevad mul reisida ja iseseisev olla, aga nii valitsuse kui ka meedia tasandil koheldakse mind vastavalt nendele ühiskondlikele normidele, mida nad esindavad. Seega ei pidanud ma kuidagi eriliselt rolliks valmistuma – me elame selle sees iga päev.

Te tundute tõepoolest õdedena , kuigi te ei tundnud üksteist enne seda filmi. Kuidas te saavutasite sellise eheduse?

Meil, näitlejatel, oli väga palju vabadust. Enne võtte algust moodustasid režissöör ja filmi kunstiline meeskond üheksa kuu jooksul kõigepealt karakterite ja seejärel näitlejate ansamblid ning kui otsustati ära, et õdesid on filmis viis, hakkasime tegema harjutusi ja üksteisega kohtuma, et lähedasemaks saada ning jagada oma mõtteid ja saladusi. Võttele minnes olime juba nagu õed ning mängisime võtete vahepeal oma mänge. Me avastasime kõik oma rolli ja positsiooni filmis, kuid meist sai üks viie peaga inimene. Selle saavutasime koos režissööriga, ent olime ühtlasi vabad, et ise oma mänge mängida.

Võrdle palun oma karakterit teiste õdedega.

Ecel on saladusi ja ta on õnnetum kui teised, aga kõik kokku oleme me nagu üks karakter. Kõige noorem üritab alles mõista, mis toimub, kõige vanem on olukorraga leppinud. Minu tegelaskuju on rohkem piinatud, ta tunneb, et on väljapääsmatus olukorras. Ta ei ole kaotanud lootust, aga ta reageerib olukorrale radikaalsemalt. Tüdrukute reaktsioonid on väga erinevad.

Ece oma on kõige drastilisem. Kuidas sa ise tema olukorras käituksid?

Ma ei oska sellele vastata, sest tema teguviis on tõesti väga traagiline ja valus. Mõistan, mida ta tunneb, aga ma ei ole sellises olukorras olnud ega tea, kas käituksin samamoodi.

Millise reaktsiooni põhjustas „Mustang“ Türgis?

Muidugi leidub inimesi, kes selle üle ei rõõmusta, aga me peame oma probleemidega tegelema, kui tahame areneda. On ka inimesi, kes seda filmi tunnustavad. „Mustang“ ei dikteeri midagi, vaid esitab pigem küsimusi. Osa inimesi küsimusi ei salli, seega see häirib neid. Ma olen igatahes rõõmus, et olen osa sellest filmist ja saan nende inimestega silmitsi seista.

Mul on hea meel, et „Mustangi“ tegi naisrežissöör, sest see annab filmile teistsuguse vaatenurga – naised räägivad endast. Teine asi on, et film ei näita tüdrukuid mitte ohvritena, vaid kangelaslikena, mässumeelsete ja vabadena. See oli režissöörile väga oluline. Deniz ütles, et ei kasuta filmis tüdrukuid kui objekte. Nad on subjektid ja ta ei taha, et neid haletsetaks, vaid usutaks nende tugevusse ja sellesse, et nad võivad oma tuleviku eest võidelda.

Ma ei tea, kas „Mustang“ muudab midagi, aga olen kindel, et see avab võimaluse nendest teemadest mõelda ja rääkida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar