Naised mustas, sõjasebimine, elektrivaras, lurjusluuletaja

Kristiina Davidjants

Tunnistan, et pole kõiki PÖFFi „EurAsia” võistlusprogrammi filme vaadanud, olen näinud kõigest viit ning seega on siinne üldistus tõenäoliselt spekulatiivne, kuid mis siis. Üldise tonaalsuse põhjal tundub, et usk inimesesse  kui looduse krooni paistab filmitegija hinges kadunud ning üllatuslikult tuleb tõdeda (pisut etteruttavalt küll), et valiku kõige helgem pilt tuleb ei kusagilt mujalt kui Soomest, üleilma teada-tuntud kaamose kodumaalt. 

Mis siis loojaid erutab? Ilmselgelt sündmused laias maailmas ja kodumaine suhe  nendega. Iraagi temaatikat näeb võistlusprogrammi kahes filmis: Mohamed Al-Daradji’i „Paabeli pojas” (Iraak, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Palestiina ala, Araabia Ühendemiraadid, Egiptus 2009, 90 min) ja Aureliano Amadei „20 sigaretis” (Itaalia, 2010, 94 min). Esimene linateos on lugu poisist, kes läbib vanaema käekõrval 2003. aasta Iraagis ohtlikke vahemaid, et leida üles kaksteist aastat tagasi kaduma läinud isa. Vanaema on saanud  kelleltki kirja, kus vihjatakse, et poeg võib olla vanglas, ning peagi taipab vaataja, et kirjaoskamatu vana naine on poisil seda lootusekiirt lasknud sadu kordi ette lugeda. Selles filmis on koos palju teemasid: Saddami kukutamisest on möödas vaid kolm kuud, mööda laastatud maad müristavad ringi Ameerika sõjaväelased, nende jälgedes liiguvad vaiksete parvedena naised mustas. Vanaemal, kes on kurd, tekib rahvuslikul pinnal konflikt Musaga, mehega,  kes tahab seda kurba paari aidata, kuid kes tunnistab üles, et on Saddami käsul pidanud hävitama nende rahvuskaaslasi kurde. Filmi tootjariike on kokku seitse ning kui vaadata, mis maadega on tegu, saame veel kord aru, millised valupunktid milliseid maailmajagusid puudutavad.       

Itaallaste „20 sigaretti” on teist masti film, säärane, mille oleks võinud teha tegelikult ka mõni eesti päritolu autor. Režissööri alter ego’le,  patsifist Aurelianole tehakse ettepanek minna sõtta. Hea küll, mitte lahingutandrile sõdima, vaid nimeka režissööri assistendina itaallaste sõjaväebaasi ja selle ümbrusse tegema filmiga seotud ettevalmistustöid. Vähemalt niimoodi näeb professionaalselt ambitsioonikas Aureliano seda ülesannet ise. Ma ei räägi vaatajale mingit üllatust ära, kui ütlen, et kohale jõudes kujuneb Iraagi seiklus hoopis teistsuguseks, kui mees seda ette oli kujutanud. Film pole  ehk ideaalne, kuid seal on energiat, režissöör on pannud sinna ilmselgelt palju endast ja oma sõprade sisemaailmast. Erinevalt „Paabeli pojast”, kus vaataja samastumishetk peitub universaalsetes teemades, kõnetab „20 sigaretti” meie kodumaist publikut ilmselt märksa otsesemalt. Kaugete maade valu on tihtilugu abstraktne, kuid omade kaotamine kodust eemal kergitab siin Afganistani ainese märksa teravamalt.     

Aktan Arym Kubati „Härra Valgus” (Kõrgõzstan, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland 2010, 80 min) on tegelikult samuti linalugu, mis võiks eksootilisest miljööst hoolimata juhtuda ka Eestis kui olemuselt siiski postsovetlikus ääreriigis. Peategelane, keda kehastab filmi režissöör ja stsenarist Aktan Arym Kubat, on elektrik, kes aitab oma mägiküla elanikke niipalju kui vaid jaksab, seda eriti voolu varastamisel. Tema tegu on isetu ning ta ise kaaskodanike seas soositud  seisuses, sest aitab ju mees inimestel saada kätte midagi sellist, mis neile eluliselt vajalik. Ajad aga muutuvad ja peategelase elukäik ühes sellega. Tulevad uue põlvkonna kinnisvaraarendajad ning peatselt seisab vana kooli elektrik silmitsi moodsa elu äriajamise põhimõtetega. Film on lihtne moraalilugu koos kaunite loodusvaadete ja ajuti pretensioonika visuaalse sümboolikaga. „Härra Valguse” peategelane on korraga nii Robin Hood kui ka keegi, kes  nüüdisajal tegutseb ikka veel nõukogude aja „mõisa köis, las lohiseb” vaimus. Samas saab ta aru, mis on vale ja mis õige ning see talle lõpuks saatuslikuks saabki. 

Tomáš Mašíni „Kolm aastaaega põrgus” (Tšehhi, Saksamaa, Slovakkia 2009, 110 min) on ajalooline film, mille eelarve on Interneti andmetel ligi 4,5 miljonit eurot. Seda on filmist tõesti ka näha, visuaalselt on pilt rikas: interjöörid on muljetavaldavad, eksterjöörid Teise maailmasõja järgset inimmassi täis. Paraku pole filmi peategelast, noorpoeeti I van Heinzi portreteeritud samasuguse rikkusega nagu  „Kolme aastaaja” pildilist poolt. Film toetub lõdvalt tšehhi kirjaniku Egon Bondy memuaaridele, portreteerib peategelase Ivani eneseotsinguid riigis, mis kipub ise kaotsi minema. Ivan on filmi alguses provokaatorist boheemluuletaja, kes seisab filmi lõpuks silmitsi tema poolt algselt palavalt armastatud kommunistliku tegelikkuse julma argipäevaga. Kataloogi järgi on debütandist režissöör Tomáš Mašín seni teinud põhiliselt reklaamfilme ja muusikavideosid  ning pole midagi öelda – see on näha. Visuaalselt hunnitu, kuid suured ideed nõuavad ka selget narratiivi ning mitmeplaanilisi karaktereid.       

Kõik eelmises lõigus loetletud elemendid on olemas aga ühes teises filmis pealkirjaga „Printsess” (Soome 2010, 100 min). Tõsielulistel sündmustel põhineva filmi alguses saabub vaimuhaiglasse naine, kes keeldub ennast  nimetamast Anna Lappalaineniks ja kinnitab, et ta on printsess, ning nõuab ka vastavat kohtlemist. On 1940. aastate lõpp, vaataja võib jälgida Printsessi elu raviasutuses, kus ta patsiendina kümne aasta jooksul suhtleb haigete ja tervetega. Selline sisututvustus ei tekita klassikalise „hea tuju ja meelelahutuse” ootust, kuid mõnest süngest ja traagilisest kohast hoolimata on tegu ühe viimaste aastate helgeima filmiga. Seni dokumentalistina tuntud Arto Halonen  on osanud oma debüütmängufilmis luua õhkkonna, mis paneb kaasa elama tegelaskujudele ning näitab ühiskonna mentaliteedi arengut raviviiside tulemise ja minemise kaudu, näiteks lobotoomia, millest vaimuhaigla peaarst on kui eesrindlikust uuest suunas meditsiinis väga vaimustunud. „Printsessi” hästi välja joonistatud karakterid, suurepärased näitlejatööd ja tunderikas atmosfäär näitavad, et tõsistel teemadel on võimalik teha filme ka nii, et ei tapa asja ees,  teist taga mõnda peategelast üksnes selleks, et lugu tunduks sügavam. Saab ka leebelt – seda rohkem läheb hinge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming