Naised ja seksfilmid: “Üheksa laulu”

James Thurlow

   

 

 

2x kaader filmist “Üheksa laulu”.

 

Igal põlvkonnal on oma seksifilmid. Kommunikatsioonitehnoloogiat on läbi aegade, alates trükipressi leiutamisest ja lõpetades Internetiga, saatnud igal arenguetapil tema kviteerimata teisik – pornograafia. Varsti pärast vendade Lumière’ide leiutist, liikuvate fotode projitseerimist ekraanile, tekkis ka põrandaalune pornofilm kui tulus äri. 1960. ja 1970. aastateks olid seksifilmid saanud juba “täieõiguslikeks” tänu niisugustele linateostele nagu Bernardo Bertolucci “Viimane tango Pariisis” (“Ultimo Tango a Parigi”, 1972) ja Nagisa Oshima “Meelte kuningriik” (“In the Realm of the Senses”, 1976), mis viisid selle teema kunsti tasemele. Seetõttu võib tänapäeval kõike, mis esineb pornograafias, vabalt kasutada ka tavalistes, või vähemalt kitsamale vaatajaskonnale mõeldud kunstilise ambitsiooniga filmides. Nii on sellel generatsioonil, kes sai täisealiseks 1990. aastatel, väga vähe tabusid, millest üle astuda. Ja seksifilm on oma otsinguis – uurida seksuaalsust filmikunsti vahenditega – n-ö sissepoole pöördunud. Rohkem kui ühel­gi varasemal ajastul on nüüd haaranud naised kinni võimalusest tegeleda vabalt selle teemaga filmis ja filmi kaudu.

Michael Winterbottomi hiljuti välja tulnud “Üheksa laulu” (“Nine songs”) on draama noorest armastajapaarist Mattist ja Lisast, kes käivad koos kontsertidel, armatsevad, kasutavad narkootikume, vestlevad omavahel küllaltki banaalseil teemadel ning lõpetavad oma suhte, kui Lisa lahkub Londonist ja sõidab tagasi koju. Film on üles ehitatud Matti tagasivaates esitatud raamjutustusena kogu loole siis, kui mees on juba sõitnud tööle Antarktikasse. Kogu film tundub ebaloogiliselt omavahel seostatud mõtiskluste reana, mistõttu küllap paljud (eriti mees-) kriitikud on seda kirjeldanud igavana, samal ajal kui nii mõnedki naisautorid on seda näinud soodsamas valguses.

Eriarvamusi võib ehk põhjustada filmi sisu. Selles armastajapaaris on tugevamaks isiksuseks Lisa. Lugu jutustades kirjeldab Matt oma tundeid ja kirge tema vastu, millega Mattist saab armastaja, Lisast aga armastatu, ehk selle suhte objekt. Erinevalt filmi traditsioonilisest ülesehitusest, kus naine on seksifilmis objektiks, on Lisa antud juhul pigem jutustatud loo armastuse objekt, mitte filmi seksuaalne objekt.

Tavaliselt on seksistseenid erootilistes filmides ja ka pornograafias kõige “kinematograafilisemad” filmitehnilises mõttes. Peaaegu eranditult on need üles võetud keerukaima tehnilise võttestiku abil, kasutades lähivõtteid ja mahendatud fookust (soft-focus), kaamera aeglustatud liikumist, neid stseene toimetatakse põhjalikult ja nende taustaks valitakse hoolikalt muusikat (viimane on muide kõige “kinematograafilisem” filmitehniline väljendusvahend). “Üheksas laulus” seevastu välditakse niisuguseid erilisi võtteid. Veelgi enam puudutab samalaadne tehniline lihtsustamine üht teist kaasaegset prantsuse filmirežissööri, kes tegeleb palju seksuaalteemaga. See on Catherine Breillat. “Kinematograafilistes” (vastandina “naturalistlikele”) seksistseenides fetišeeritakse naise kehaosi lähivaadetes ja toimetamisega. Breillat ja Winterbottom aga eelistavad filmida inimeste keha kogu ulatuses, “loomulikus” valguses ja reaalajas. Breillat’ filmid näitavad mõnikord seksuaalsete olukordade kohmakust ja filmis “Romanss” (“Romance”) püüab ta oma väljenduse kohaselt näidata “kõike, mis naistele seksi juures piinlikkust valmistab”. Winterbottomi “igavus” ja Breillat’ seksistseenide “ebaerootilisus” paneb meid mõtlema ja teeb küsitavaks erootika tehnologiseerimise, mis on seni vajutanud oma pitseri kõigile mainstream’i seksifilmidele.

Üldiselt kirjeldas “Üheksat laulu” tunnustavalt Rachel Kramer Bussel, kes märkis Village Voice’ile, et filmis ei ole midagi kiimalist: “Seksuaalset ühet on kirjeldatud normaalsest, ilustamata ja enamasti kontekstita aspektist”. Arvestades, et “konteksti” mõte on tavaliselt erootilise fantaasia ergutamises, tahaks juhtida tähelepanu sellele, et “Üheksa laulu” saavutab just vastupidise efekti ja lisab järgnevale subjektiivse külje: iha peitub siin seksis eneses ega ole vaatajas kunstlikult esile kutsutud. See on armastuse ja intiimse läheduse draama, mis ei ole mõeldud skopofiilse iha rahuldamiseks transgressioonis ja eksootikas. Nii peaks see film leevendama barjääre, mis tihtipeale takistavad naisi seksifilme vaatamisel ja nautimisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming