Näitlejatöölt vaimustav, poliitiliselt ebakorrektne

Jüri Laulik

„Raudne leedi” on film nagu mõni ooper, peaosas Meryl Streep, aga britid oskavad ka väiksematesse rollidesse meistreid leida ja neid suurepäraselt välja mängida. Mängufilm „Raudne leedi” („The Iron Lady”, Inglismaa-Prantsusmaa 2011, 105 minutit), režissöör Phyllida Lloyd, stsenaarium Abi Morgan. Osades Meryl Streep, Jim Broadbent, Alexandra Roach, Richard E. Grant, Olivia Colman, Susan Brown jt. Linastub Solarise ja Hobujaama tn kobarkinos. Briti loomemajanduse ekspordi üks kindlaid nurgatalasid on olnud nende ajalugu, legendid ja kindla peale kuninglik suguvõsa. Kuninganna Elizabeth hakkab vanaks jääma, printsess Di on ikkagi surnud, kuid kõigest hoolimata on, keda ümber luua ja kelle imagot kreatiivselt edasi arendada. Ameerikas on vastav briti kraam olnud kõrgesti hinnatud. Neil endil ju, pärast seda, kui indiaanlaste nottimine pole enam popp ja poliitiliselt korrektne, leidub soliidset ajalugu vähe. Maffiast on ka juba nii tohutu palju filme tehtud, et midagi uut on raske avastada. Siis pöörataksegi hardunud pilk kunagise emamaa poole. Briti kuninglik temaatika on suure lombi taga hästi peale läinud. Siinkohal väike meenutus. „Kuninganna” („The Queen”), kus Helen Mirren kuninganna Elizabethina pidi endast võitu saama pärast kuningakoja musta lamba printsess Diana õnnetut hukkumist – Oscar parimale naisosatäitjale. Või „Elizabeth” (1998) Cate Blanchettiga peaosas – Oscari nominent. „Noor Victoria” („The Young Victoria”, 2009) või „Kuningas George’i hullus” („The Madness of King George”, 1994) pole Eestis nii tuntud, aga menu, aupärgi ja korraliku sissetuleku on needki filmid kaasa toonud. Eelmisel aastal Oscarite jagamisel korraliku reha teinud „Kuninga kõne” („The King’s Speech”) peaks veel kõigil filmihuvilistel meeles olema.

Self-made woman Thatcher

Kuigi Margaret Hilda Roberts sündis poodniku tütrena Inglise väikelinnas Granthamis, sai temast edasises elus üks XX sajandi väljapaistvamaid naispoliitikuid Margaret Thatcher. Kuna ta oli USA senini populaarse ja austatud presidendi Ronald Reagani lähedane kaasvõitleja ja mõttekaaslane, siis kõlbab ta kenasti filmilinal jätkama Briti kuningaperekonna traditsioone, mis konservatiivsele USA filmiakadeemiale ja ka keskmisele haritud filmisõbrale kenasti peale lähevad.

„Raudne leedi” on selles osas isegi julge film, et peaosas on ju juba dementsuse kosmoses hõljuv paruness Margaret Thatcher, kes aeg-ajalt nii selgelt reaalsusesse tagasi tuleb, et ei usukski selle hiilgava, laserikiirena terava ja keskaegse kuningannana halastamatu mõistuse lootusetut hääbumist kõiki nivelleerivale tasandile, mida isegi Bernt Notke „Surmatants” ei näita. Veel enne surma saavad paljud võrdseks vanaduse idiootsuses, abituses, lootusetuses, tüütuses nende jaoks, kes veel normaalselt elavad. Thatcheri elu tuleb filmis vaatajani kõverdunud mälupiltide kaudu.

Flmi „Raudne leedi” lavastaja Phyllida Lloyd on Inglismaal väga hinnatud teatri- ja ooperilavastaja. Pärast mõningaid väiksemaid näpuproove otsustas ta juba laval edukalt lavastatud muusikali „Mamma Mia!” tuua kinoekraanile ja kohe tuli täispauk. Kassaedule lisaks kehtestas kõigile teada-tuntud hiilgav draamanäitleja Meryl Streep ennast laulva ja kepsleva muusikalitšikina. Lavastaja ja tema staar tulid uuesti kokku ning tulemuseks on „Raudne leedi”.

Tulemus on hea

Ehk on Lloydi pikaajaline teatrilavastaja karjäär mõjutanud ka „Raudse leedi” esimest stseeni. Sa tuled vaatama filmi Margaret Thatcherist, suurest naispoliitikust, ja siis algab kõik nii, et mingi vanamutt läheb mingisse Londoni väikepoodi, ostab piima ja otsib koperdades raha. Hea, et suur must poiss tema selja taga talle midagi roppu ei kärata. Seejärel läheb mutike kopa-kopa koju. Kui ei teaks, jääks kahtlema, kas selle vanurimaski taga ikka on Meryl Streep ehk siis eelmise sajandi üks tuntumaid Briti poliitikuid Margaret Thatcher või mitte.

Teatris kasutatakse etenduse algust, kui kõik on kenasti kohal ja viisakad, tavaliselt läheb veel saal pimedaks ja need, kes on hiljaks jäänud, otsivad püüdlikult küüru tõmmates kohta, tihtipeale pika ja napisõnalise pausi väljamängimiseks. Filmis on reegliks pigem korralik pauk alguses. Aga „Raudse leedi” lavastaja on teadnud, et ta ei pea iga hinna eest vaataja ees pugema, tähelepanu manguma, sest peaosaline Meryl Streep veab kõigest välja.

See film on nagu mõni ooper, keskses rollis Meryl Streep. Iga hea näitlejanna võib tunda vaid kadedust, et kellelgi on lisaks andele ka selline hiilgav võimalus soleerida staarina, kelle kõrval kõik teised on vaid paremal juhul duetipartnerid, aga üldiselt pigem koor. Sealjuures oskavad britid ka väiksematesse rollidesse meistrid leida ja nood suurepäraselt välja tuua.

Jim Broadbent teeb oma tööd naisstaari tubli kaasana tuntud headuses. Nagu filmis „Iris”, kus Judy Dench saab Iris Murdochina kaamera peatähelepanu ja -mänguvõimalused ning Broadbent tema abikaasana vaid tubli kaaslase ja armastaja väiksema osa ekraaniruumi. See ei tähenda, et mõni Broadbenti kulmukergitus või suunurgavõbin poleks parem kui mõne staari ohjeldamatu näoväänutamine või topeltsalto. Veel praegugi meie ekraanidel linastuvas „Türannosauruses” hiilgemängu pakkuv Olivia Colman saab Margaret Thatcheri tütrena vähe mänguruumi, aga ta on saanud seda nappi võimalust kasutada.

Kõige üllatavama rolli teeb Walesi tüdruk Alexandra Roach noore Maggie’na, inetu pardipojana, vürtspoodniku tütrena, kasvades tasapisi selleks, keda Streep näitab juba avalikkusele tuntud päris-Thatcherina. Kohati päris eheda poliitilise kõrilõikajana: isegi see avalikkusele hästi tuntud Thatcheri ühe suunurga sardoonilis-kuri kõverdumine ka kõige viisakama diplomaatilise naeratuse ajal tuleb hästi välja.

Poliitiliselt ebakorrektne

Briti kriitikud on tihedalt maininud, küll erineva tonaalsusega, et Phyllida Lloyd on oma filmiga edukalt kunagist peaministrit inimlikustanud või isegi heroiseerinud. Kurjemad nimetavad seda teost isegi hagiograafiaks. Meil Eestis on vist raske ette kujutada, kuidas Margaret Thatcherit Suurbritannias on vihatud, otsapidi tänase päevani välja. Kinnitatakse, et tema juhitud valitsus oli Ühendkuningriigi XX sajandi kõige vihatum valitsus. Režissöör Lloyd on sellest muidugi teadlik, temagi sõprade ja kaaslaste hulgas on piisavalt neid intelligente, kes Thatcherit kui mitte ei vihka, siis vähemalt üldse ei salli. „Olen kohanud sõpru, kes on öelnud minu filmitegemise kohta: „See on väga solvav, sest leppisin oma ülikooliaegse sõbraga kokku, et paneme tema (Thatcher) surmapäeval peo püsti”.” Lloyd on rääkinud oma intervjuudes, et lähtus filmi tehes kuningas Leari loost ja et kunsti ning poliitikat ei peaks ühe kaikaga lööma.

Seda tuleb siiski tunnistada, et „Raudne leedi” on väga pealiskaudselt mööda läinud raudse leedi teravatest nurkadest: „Väike edukas sõda” Falklandil aitas Thatcheri valitsusel võimul püsida, Põhja-Iirimaa suhtes ilmutatud jäikus, ülim arrogants kehvemate elanikkonnakihtide, põlgus mõttetute intellektuaalide suhtes. Veel nii mõnestki peaminister Thatcheri ebameeldivamast küljest on leebelt üle libisetud. Leedi Margareti poeg Mark, playboy’st tühikargaja, kes mässis ennast Aafrikas räpasesse relvaärisse ja riigipöördesse Ekvatoriaal-Guineas ning jäeti USA võimude poolt kohtu ette tirimata vaid tänu oma emale, jookseb filmis ringi vaid lokkispäise poisikesena. Seda, mille kallal poliitiliselt iriseda, leidub filmis veel. Eks see jätab muidugi võimaluse järgmisele režissöörile kujutada Margaret Thatcherit uue aja leedi Macbethina.

Seejuures on „Raudne leedi” feministlik film, alates juba stseenidest, kus noor Thatcher esimest korda entusiastliku noorkonservatiivina väärikate meesparteilaste seltskonnas välja naerdakse. See sisuline kaader, üksik murdumatu naine vähem või rohkem ühenäolises ja temasse kindlasti mitte hästi suhtuvas meespoliitikute ringis, kordub filmis mitmeid kordi. Režissööri ohkamist, et kui vapper, murdumatu, põhimõttekindel, julge on naine Thatcher selles libedikest karjeristidest aravõitu meespoliitikute armaadas, jätkub lõpuni.

Ühele eestlasele on film kindlasti paratamatu pettumus: mitte kordagi ei mainita „Raudses leedis” Mart Laari nime, kes olevat olnud Thatcheri lemmik vabanenud Ida-Euroopa poliitikute hulgas. See on päris vahva mõttemäng, kujutada ette, kes võiks kuulsatest filminäitlejatest kehastada Laari. Minule meeldiks kõige rohkem Philip Seymour Hoffman. Siinjuures soovime haiglasse sattunud Laarile head paranemist ja loodame, et kunagi võiks mõni hea näitleja ka teda kehastades kandideerida auväärt filmiauhindadele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming