Näidendist on saanud film

Olev Remsu

Mängufilm „Päeva lõpus” (Rakvere teater ja Linefilm 2009, 110 min), režissöör, operaator ja toimetaja Maiju Ingman, käsikiri Urmas Lennuk. Helioperaatorid Peeter Pilv ja Tarmo Kesküll, kunstnik Kristi Leppik, muusika Elmar Sats ja Tarmo Kesküll, monteerija Aivo P. Alikka, grimm Katrin Somelar, produtsendid Mati Metsjõe ja Kristo Kruusman. Osades Velvo Väli, Erik Ruus, Liisa Aibel, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer jt. Esilinastus 28. XII Rakvere teatris.          Vahest oleme ainus riik maailmas, kus teater on ehk populaarsem ja mainekam kui film? Ise kutsume oma riiki vahel naljaviluks teatrivabariigiks ja seetõttu on ju loomulik, et filmindus võtab oma dramaturgiaisast snitti. Kummati purunes mul selle artikli kirjutamise ajal üks, teab kuidas kujunenud kinnismõte: arvasin, et meil on palju näidendeid ekraniseeritud, ent kui hakkasin neid üles lugema, leidsin, et võiks olla tunduvalt rohkem. 

 

Mis on? Veljo Käsperi „Viini postmark”, Leida Laiuse „Libahunt”, Mikk Mikiveri „Doktor Stockmann”, Roman Baskini „Vana daami visiit”, Arko Oki „Ristumine peateega”, Elmo Nüganeni „Meeletu” ja … Kindlasti on neid veel, mälus tuikavadki mõned tükid, ent kuidagi ei suuda neid selgelt meenutada. Palun vabandust autorite ees, ma ei oskagi öelda, kas mälu töötab hinnanguliselt või mitte. Julgen aga kinnitada, et näidendi järgi tehtud  filmid ei ole aia taha läinud, ja see vist räägib teatrikvaliteedi mõjust filmindusele. Ehk ütleks tigedam kirjutaja, et pole suudetud kihva keerata? Tegelikult pole aga üldsegi tähtis, kust pärineb stsenaarium, peaasi et see oleks dramaturgiline. Aga kust mujalt otsida dramaturgilisust kui mitte draamateosest? Seetõttu söandangi arvata, et ekraniseeringuid võiks olla rohkem, meenutame näiteks, et kogu kuulsusrikas Hellase  teater oli müütide adaptsioon. Miks meil püritakse originaalstsenaariumi poole? Kas sellepärast, et ainukuulsaks saada, või on põhjuseks tasustamise viisid?

Lavalaudadelt lahtise taeva alla

Igatahes Maiju Ingman on teinud õigesti, et on  võtnud oma filmi „Päeva lõpus” aluseks Urmas Lennuki näidendi, mis on Rakvere teatris lavastatud, ja viinud selle ruumist lahtise taeva alla. Näe, pealkirigi muutmata! Õnnestumise teel on astutud esimene samm, kus pole suurt komistamisohtu. Ja on oluline, et tegemist on siin ja praegu teosega, mis peegeldab tänast päeva Eestimaal, mis sest, et režissöör on Soome päritolu. Aga näib, et kodunenud. Draamapinge on vajalik nii ühes kui teises  „Päeva lõpus” variandis, mõlemas võiks olla seda rohkem. Tempo on aeglane ja eriti riivab see filmi. Peaks ju film olema juba olemuselt dünaamilisem (kui erandid välja arvata).

Huvitav, et seda väidet kinnitab juba eesti keelgi: meiegi oleme omaks võtnud, et näidendit mängitakse, film aga jookseb. Aga filmi „Päeva lõpus” mängitakse. Ometi on teatritinglikkuse asendanud filmitinglikkus, ilma milleta oleks tegemist ju  ainult lavastuse ülesvõtmisega (selliseid on meil Eestis ka õnneks paras hulk). Seda on tehtud peamiselt kaameraga, mitte jutustamisviisi kohandamisega kinematograafilisemaks. Teatritükki näeb vaataja ühest punktist (on erandeid), kaamera toob aga publiku silmade ette vaated mitmest kohast, lähemalt ja kaugemalt, kõrvalt ja selja tagant. Minu meelest on selles filmis eriti hästi välja tulnud julged suured plaanid. Õpetaja Marta  (mängib Liisa Aibel) pale peegeldab tõesti noore naise tahtmisi ja vajadusi, mis peavad olema vastuolus. Ja ongi (tänu näidendi autorile ja stsenaristile)! Tahad rahuldust, aga vajad lähedust – vist igavene inimprobleem, mida millegipärast seostatakse valdavalt naistega. Sama võib öelda peategelase, kirjamehe Peteri (Velvo Väli) kohta, kelle tegutsemisajend( id) pole eriti selged. Tuleb nagu raha otsima, et võlgu maksta, kuid see motiiv ei vea. 

Ühtaegu see on ja ei ole etteheide: elu ongi ju segane (ja hea dramaturgia peegeldagu elu), ent kunst, eriti dramaturgia, nõuaks nagu ühest mõistetavust. See on ju menutükkide relv, aga kas kõrge kunst peab olema keeruline ja raskesti tabatav, seda ei oskagi öelda. Tänu operaatoritööle toimib filmis valgus. Kiirtekuma peegeldus ja hahkjad varjud tegelaste näol annavad edasi karakterit – iha, ükskõiksust, rumalust (külaelu idiotismi) –  objektiiv on teinud näidendist filmi. Kaamera toob vaatajani ka looduse värvid, mis teatritinglikkuses ei olegi sobilik. Näeme lõheroosat taevast, suitsrohelisi välju, haabjaid metsi. See on filminduse eripära ja see on tükis „Päeva lõpus” olemas. Iidse tagasituleku motiiv töötab alati, sellesarnaseid müüte on kõikides religioonides, meiegi teame inimesi, kes ootavad Jeesus Kristust. Nõnda, et midagi ürgset.

See süžeemall  on tänaseni vastu pidanud, järelikult kindel mis kindel. Tükis „Päeva lõpus” jõuab tagasi kodukülla kirjanik Peteri. Mälestuste teel kaevutakse minevikku ja see on skeem, millel põhinevad ka Ibseni näidendid. Möödanikus peab leiduma mingi käivitav põhjus, mis on pannud loo liikuma. Aga milline on see filmis ja näidendis „Päeva lõpus”? Kas tõesti jäi see mul tabamata? Olulised on pubeka seksuaalmälestused, mis esitatud sündsas vormis. Ma  usun küll, et mõnda meest kummitavad terve elu klassiõe täpilised trussikud, mida kiige kõrval piiluti. Leidub ohtralt dialoogilisi tagasivaateid (filmis ei tohiks need domineerida, näidendis küll), lugu kulgeb edasi liinides – mis saab vend Jakobile (Erik Ruus) isa poolt pärandatud metsast ning kuidas kulgevad suhted õpetaja Marta ja Peteri vahel.        

Jeesus Ibsen ja Peteri

Dramaturgia nõuab pöörakuid ja need on olemas: Marta ja Peteri jõuavad küll Peteri loidusest hoolimata voodisse, viimaks aga tahab just Peteri Martaga abielluda, kuid Marta pöörab selja. Metsamüügiga sama asi: vend Jakobi kinnitab, et ta ei hakka äritsema püha hiiega,  lõpuks teeb seda ikka. Draamalugu peabki uperpallitama ja seda „Päeva lõpus” teebki. Oleks vaid, et kärmemalt! Lugu avaneb suuresti dialoogide ja monoloogide, vähem tegevuse kaudu. Kreeka keeles tähendab drama tegevust. Just pikki monolooge tulnuks vältida, neid poleks vaja olnud ekraanile kaasa tuua. Filmirepliigid olgu soovitavalt täpsed, vaimukad ja lühidad (jällegi erandjuhtumid veidike lubatud)!

Neidki  leidub, on lausa pärle, kuid näidendit režiistsenaariumiks ümber kirjutades oleks tulnud lugu julgemalt filmipärastada. Dramaturgia kohustuslikuks episoodiks peetakse Taaveti ja Koljati heitlust, seegi on filmis olemas: Peteri kakleb oma külajoodikust klassivennaga, ent see stseen ei kasva välja tegevuse (ka verbaalselt kujutatud) pealiinidest. Filmi peetakse massikultuuriks põhjusel, et see töötab suuresti stereotüüp-, isegi klišeetegelaste  toel. Oi, kuidas lihtsakoeline vaataja jumaldab standardkaraktereid! „Päeva lõpus” neid pole, aga täheldada võime karakteri laialivalguvust. Minu meelest just peategelane Peteri ei püsi koos. Mõlema teose publitsistlik sõnum on küla mandumine, elu väljasuremine. Koolgi, kus Marta õpetab, pannakse kinni. Mitut puhku, isegi hirmus tihti, näeme jahipüssi.

No teame ju, et kui seinal on püss, siis peab pauk tulema.  Ainult kas seinast või püssist? Minu meelest ei teki põnevuspinget, kes keda tulistama hakkab, aga see võinuks olla. Tulistamine ise tuleb vaid jutuks ja minu meelest on see eksimus filmi eripära vastu. Rohkem tegevust, vähem sõnu! Külavanema riista mahalaskmine maailmaparandaja Tepo (Toomas Suuman) poolt on sümboolne, on ju fallos elujõu võrdkuju. Pole elujõudu, kiduneb kõik. Idee tasemel on see hea leid (kuigi mitte eriti originaalne), küsimuseks  jääb, kas vaatajat on suudetud veenda selle usutavuses. Nii film kui näidend on üdini realistlikud, kuid minu teada pole Eestis seda juhtunud, et mõnel külategelasel oleks nõnda haprasti läinud. Usutavuse tõrget siiski ei teki, lugu veab kaasa, mingi puänt peab olema. Mulle jättis film hea üldmulje.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming