Nädala jagu armastust, filme ja muusikat

Helmut Jänes

6. – 11. augustini peetakse Tartus VII armastusfilmide festivali „tARTuFF”. Tõlgendamisvõimalusi pakkuv festivali pealkiri „tARTuFF” pole juba aastaid olnud pelgalt roosamanna värvi armastusfilmide näitamisele orienteeritud kultuuriüritus, vaid siiski midagi enamat, ulatudes akadeemilisematest loengutest eriilmeliste bändide esinemiseni välja. Tänavu on aga „tARTuFF” läinud sammukese edasi ja ühendanud jõud Eesti suurima muusikafestivali ehk Tallinna muusikanädalaga, kirjandusfestivaliga „Prima vista” ja Tartu loomemajanduskeskusega, ikka selleks, et panna Tartu terveks nädalaks tõeliselt kultuurist pulbitsema ja tõsta senine filmifestival tõsiseltvõetava linnafestivali staatusesse. Mis peamine, festivali nägu on ja jääb, hoolimata kõigist muudatustest, samaks: tiivuline armastusejumal Eros ulatab abikäe kõigile abivajajatele, kes otsivad endale hingesugulast, olgu selleks paigaks siis kas festivali südameks olev Raekoja plats või siis magusaid kohviaroome levitav Pauligi kohvitelk oma mitmekülgse programmiga kohe selle kõrval. Haruldased filmielamused Siiski, filmid on „tARTuFFi” kese ja ka seekord püstitatakse Tartu Raekoja platsile Baltimaade suurim vabaõhuekraan, kus publik näeb nädala vältel 12 täispikka mängufilmi tuliuutest menukitest klassikuteni välja. Festival avatakse just klassikaga, vastselt restaureeritud prantsuse filmientusiasti Georges Mélièsi 110 aastat tagasi tehtud maailma esimese ulmefilmiga „Reis kuule”, mille sünnilugu on kujutanud värvikalt ka Martin Scorsese oma hiljutises linatöös „Hugo Cabret’ leiutis”. Eestis esimest korda näidatava haruldase 35 mm filmikoopia heliriba autor on menukas elektroonikabänd Air.

Festivali teised klassikud on 1990. aastatest. Esimene neist, 1992. aastal valminud „Ihukaitsja” linastub hiljuti meie seast lahkunud soulilaulja Whitney Houstoni mälestuseks. Teatavasti tegi tema surematuks filmis kõlava Dolly Partoni loo „Armastan sind igavesti” („Will Always Love You”) ja tema ekraanipartneriks oli toona oma karjääriredeli tipus Kevin Costner.

Samavõrra ikooniline on armastuse tumedamast poolusest rääkiv 1994. aastal valminud „Sündinud tapjaks”, mis keeras puntrasse suhted filmi lavastanud Oliver Stone’i ja stsenaariumi algautori Quentin Tarantino vahel, jaotas publiku kahte tülitsevasse vastasleeri ning lõppude lõpuks lajatas meediale näkku tema vägivallale õhutamise eest. Selle krooniks on film, mida on raske unustada, kui meenutada kas või aastataguse Norra massimõrva õudusi.

Suured tunded hiigelekraanil

Inimesed pole robotid ja nii ei saa ükski armastusfilmide festival näidata ka ainult selle suure tunde magusamat poolt. Armastusest vihkamiseni on vaid väike samm ja paraku oleme selle tundeskaala lõpupoolel kõik kunagi viibinud. Püüd leida vastus väheoriginaalsele piibelliku mõõtmega küsimusele „mis siis ikkagi on armastus?” võib vabalt liiva joosta ja vaevalt keegi sellele ühese vastuse ka annab.

Soome tuntud filmimees Aku Louhimies mõtiskleb oma uues linnadraamas „Vuosaari” õnne võimalikkusest tänapäeva linnakeskkonnas, kus inimesed tihtilugu ennast ja üksteist kipuvad ära kaotama.

Linnadraama žanrisse kuulub kindlasti ka tänavu „Berlinalel” esilinastunud hiina värviline ja sealsetest superstaaridest kubisev nukker komöödia „Armastus”, samalt festivalilt pärit jõuline briti draama „Minu vend, kurat” räägib aga kahe Londoni getos immigrantide vaeses peres kasvanud venna armastusest.

Helgemaid värvitoone jagub Oscari võitnud USA indie-draamas „Algajad”, kus lahatakse antud teemat kindla veendumusega, et armastuses oleme kõik autsaiderid, algajad, kes ei oska selle erutava tundega esiotsa midagi mõistlikku peale hakata.

Festivali kaks teemantit on prantsuskeelsest Kanadast Québecist, hääde filmide kasvulavalt. Parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerinud draamas „Härra Lazhar” näeme Alžeeriast Montréali elama asunud õpetaja püüdlusi teha õpilastest paremad inimesed, kartmata seejuures üle astuda reeglitest, mis Kanada haridussüsteem õpilaste kaitsmiseks on ette näinud. Emotsionaalselt võimsa laengu annab ka „Café de Flore”, millest arusaamiseks peab kas või natukene uskuma imedesse, hingesugulusse ja reinkarnatsiooni. Imeliste muusikaliste helide saatel kulgeva armastuseodüsseia peaosaline Vanessa Paradis teeb selles filmis ehk oma elu rolli. Ta pälvis selle eest ka aasta parima Kanada naisnäitleja tiitli.

Pilguheit pagulase argiellu

Tartu Athena keskuse dokumentaalfilmide programmi keskmes on sellel aastal eesti filmi juubeliaasta tähistamine ja paguluse teema üle mõtisklemine. Iga festivalipäev algab eesti dokumentalistika tutvustamisega 1960. aastatest 1990. aastateni ehk Peep Puksist Sulev Keeduseni.

Koos Eesti inimõiguste keskusega koostatud dokumentaalfilmide programmi keskseks teemaks on võõrasse kultuuriruumi sattunud inimeste läbielamised, nende mured ja rõõmud. Kuues mainekatelt festivalidelt auhindu noppinud dokfilmis heidetakse intiimne pilk paguluse varjuküljele, olgu selleks siis omalaadne migratsioonivorm aupair’indus Taani teoses „Au pair”, illegaalne tööjõud heaoluriikides Austria linatöös „Illegaalsed emad” või tagakiusamise tõttu kodumaa hüljanud inimeste mõttemaailma tabamine soome filmis „4 piinamise lugu”. Kõik need nukrad ja hingeminevad linalood on kindlasti ka meie lood ega jää pelgalt vaid filmitegijate fiktsiooniks.

„Kuhu minna” (Liibanon-Prantsusmaa-Egiptus-Itaalia 2011) on Liibanoni naislavastaja Nadine Labaki teine täispikk linateos. Ta kujutab tõsiseid teemasid, nagu sõda, vägivald ja usukonfliktid, abiks omapärane koomika, mis tuletab meelde Emir Kusturica parimaid töid. Läbi naeru ja pisarate kulgev draama heidab kinda ennekõike meestele, kes enne oma järjekordseid vägivallariitusi võiksid hoopis mõelda, kuidas olla oma naisele parem abikaasa. Mõtlemapanev teos oli mullustel filmifestivalidel suur publiku lemmik ja püüdis ka parima võõrkeelse filmi Oscarit. Film linastub 8. augustil kell 22 Raekoja platsil.

Seitsmes „tARTuFF” algab 6. augustil kell 22 lühifilmiga „Reis kuule” ja seejärel ametliku festivali avafilmiga „Vuosaari”, kohal on ka filmi autor Aku Louhimies ja üks osatäitjaid Lenna Kuurmaa. Kõik Raekoja platsi filmid on varustatud eestikeelsete subtiitritega ja on kõigile TASUTA. Athena keskuse dokumentaalfilmide programmi pilet maksab kaks eurot. Toimub ka filmi „Sügisball” kirjeldustõlkega seanss vaegnägijatele, kõigil soovijatel on võimalik seda silmaklappidega vaadata. Festivali kava ja festivali raames toimuvate teiste sündmustega saab tutvuda festivali veebilehel www.tartuff.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming