Nadi katse luua romantiliselt kriminaalset ulmet

Margit Adorf

Mängufilm „Naine Ladina kvartalist” („La femme du Vème”, „The Woman in the Fifth”, Prantsusmaa, Poola, Suurbritannia 2011, 85 min), režissöör ja stsenarist Paweł Pawlikowski, Douglas Kennedy raamatu ainetel. Osades Ethan Hawke, Kristin Scott Thomas, Joanna Kulig jt. Linastub kinos Artis. „Naine Ladina kvartalist” tundub plakati ja staarinimede järgi paljutõotav romantiline draama. Kui tead ainult seda, et peaosades on Ethan Hawke ja Kristin Scott Thomas ning oled harilik kultuurihuviline naisterahvas, kes eelistab draamasid märulitele, siis on ootused kõrgel. Ma kahjuks ei tea, kas harilik kultuurihuviline naisterahvas, kes Artises või mõnes muus kinos seda filmi vaatama satub, tunneb, et teda on petetud. Mõni tunneb kohe ja jalutab poole seansi pealt minema, nagu juhtus esimese Tallinna linastuse ajal. Mina vaatasin selle ponnistuse lõpuni. Ilmselt on kannatlikke naisi, kes on valmis režissöör Pawlikowskile veel teise ja kolmandagi võimaluse andma, vabandades looja impotentsusprobleeme stressi, vähese raha, liigse erutuse või veel millegagi, kuid jätame need naiivsused. Loll, kes vabandusi ei leia. Paweł Pawlikowski alustas lühikeste dokumentaalfilmidega, debüütmängufilm „Viimane lootus” („Last resort”, 2000) pälvis mitmeid festivaliauhindu ja nominatsioone, Pawlikowski nimetati lootustandvaimaks nooreks tulijaks ning tema teine mängufilm täitis ootused. „Minu armastuse suvi” („My Summer of Love”, 2004) pärjati toona Briti aasta parimaks filmiks. „Naine Ladina kvartalist” on tagasilangus, äpardus, higine käperdamine täiskiilutud ühissõidukis, kramplik, stamplik ja jampslik.

Pigilind saabub Pariisi

Lennujaam. Mees saabub Pariisi, ütleb passikontrollis, et tema abikaasa elab seal ning et tuli oma tütre eest hoolt kandma. Selgub aga, et naine ei taha midagi hoolitsemisest kuuldagi – veel enam, ta on hankinud mehele lähenemiskeelu ning helistab viivitamatult politseisse. Mees põgeneb, uksel kohtab ta last, kes küsib issilt, miks too vangis pole. Mees vastab, et ta polnud vangis, oli lihtsalt haige. Politseisireenide eest jookseb mees, kohvrid käes, minema. Bussis jääb ta magama, varastatakse paljaks, talle jäetakse alles pass, veidi taskuraha ja lapsele kingituseks ostetud pehme mängukaelkirjak. Mees suundub esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse ja jääbki sinna pidama. Selle asemel et helistada politseisse, küsib ta tuba, annab oma passi lahkelt räämas kostimaja pidajale ning räägib seejuures, et on kirjanik ja lektor. Hämara bisnisega seotud Pariisi lõunamaalane pakub mehele öötööd valvurina. Päeval jalutab mees sihitult ringi ning ta kutsutakse õhtusöögile, mille korraldab üks raamatupoodnik, kes autori juhuslikult ära tunneb. Seal on palju rahvast. Seal kohtabki mees Saatuslikku Naist.

Õigupoolest võiks filmi sisu veelgi ümber jutustada, et säästa inimesi kehva filmi vaatamisest, aga eks see ole maitse asi. Ütlen vaid nii palju, et tegelikult ju ainest oleks, tulnuks vaid valida mõni konkreetne ja kindel liin. Kas oluline on purunenud suhe ja vaimuhaigus? Või on meeltesegadus mehe jaoks pelgupaik ning õhtusöögil kohatud lummav lummutis tema ravim? Kas see on üksindus, mis sunnib looma alternatiivset reaalsust, on see pime ängistus või ülev kurbus? Vaatajat ainult õrritatakse, kobatakse veidi siit ja veidi sealt, jõudmata korraliku pingeni, kulminatsioonist rääkimata. Selgeks saab vaid see, et peategelane on hull maniakk, kuid kogu see kompott on esitatud nii, et ei lähe üldse korda. Kas peaks sellele vaesele eksinud hingele kaasa tundma? Kas peaks tema vastu tundma viha ja põlgust, hirmu? Kas peaks vaataja end sellest loost üldse puudutatuna tundma? See kõik on elukauge, jahe, kogu virvendus, mis ekraanile jõuab, on vaid juba kuskil eemal mõnda aega tagasi olnud tormi loid järellainetus.

Putukate paraad

Filmi esimeses pooles kasutab Pawlikowski korduvalt nippi, et fookuses on ainult peategelane, räsitud kirjanik, kes on kirjutanud vaid ühe raamatu ja eraelus omadega täiesti rabas. Kaadris on vaid mehe kukal, kaadri servas, riivamisi, kuid see kukal on fookuses, kõik muu hägune. Võikski siis võtta fookusesse peategelase, tema hulluse, teravamalt ja tugevamalt, suuremas plaanis. Selle asemel pakub režissöör meile putukaid, kes sibavad suures plaanis üle käsitsi kirjutatud paberilehtede. Vaadata võib slaavilikku must-valget metsa, krobelisi puutüvesid ja veel putukaid, putukaid, putukaid. Jah, peaksime ohkama: mis see elu muud on kui ringiekslemine ja otsimine, aga meie oleme vaid putukad, kõigest pisikesed mutukad.

Nagu halbade filmide puhul sageli juhtub, võib selleski kiita üht asja: kui sisu üldse ei vaata ja ei oota ekraanil liikuvate tegelaste puhul mingit arengut või emotsioonide tekitamist, siis visuaalselt ja tonaalsuselt on film kaunis. Kuid vaid selle pärast ei soovita vaatama minna, sest sellel filmil ei ole saba ega sarvi. Sellestki loost saaks teha huvitava ning haarava filmi, olgu painava suhtedraama või romantilise ulme või kriminaalse ja verdtarretava. Paraku pole režissöör Pawlikowskil seekord õnnestunud loost midagi välja pigistada. Ta on tahtnud kõike korraga ja nii saavutanudki hoopis laialivalguva süldi. Kui soovite sama teemaga head filmi näha, vaadake parem paari aasta tagust „Suletud saart” („Shutter Island”, 2010) või lugege Douglas Kennedy romaani, millel Pawlikowski film põhineb. Raamatu originaalpealkiri on „The Woman in the Fifth”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming