Muutuja X (mees) + muutuja Y (naine) = Z (ühik armastust)

REBEKA RUMMEL

Mängufilm „Minu kuningas“ („Mon roi“, Prantsusmaa 2015, 124 min), režissöör Maïwenn, stsenaristid Etienne Comar ja Maïwenn, operaator Claire Mathon, helilooja Stephen Warbeck. Osades Emmanuelle Bercot, Vincent Cassel, Louis Garrel, Isilkd Le Besco jt.

Kui sulud mängust välja jätta on kolme tundmatuga lineaarvõrrand hõlpsasti lahendatav. Lahendusmeetod on varnast võtta: tundmatute väärtuse saame determinanti rakendades hõlpsasti kätte ning juba asumegi võrrandi pooli võrdsustama. Ei mingit meelehärmi ega emotsionaalset traumat, mis tuleb aga kohe mängu, kui võtame arvesse selle võrrandi sulgudes sisalduva.

Sulgudesse peidetu on tihti kõige olulisem osa tehtest. Siinkohal on tegu võimatu tehtega nagu nulliga jagamine, mis viib vaid vastuolulise tulemuseni. Tundub aga, et just see mõistusega totaalses vastuolus võimatuse aspekt teebki need müstilised tehted niivõrd atraktiivseks. Nii et mis muud, kui jätkame salaja vastuste otsimist.

Filmis „Minu kuningas“ võime asendada muutuja X šarmantse ning lõputult vaimuka Giorgioga (Vincent Cassel) ning muutuja Y on meil äärmiselt kirglik ning tundlik naine Tony (Emmanuelle Bercot). Tulemi Z kohta ei saa ühest vastust anda, sest, nagu mainitud, ei lahendu see võrrand kunagi. Samamoodi nagu paar jagab teineteisele teatud ühikutes armastust, tuleb arvesse võtta ka võrdusmärgi taga asetsevaid, nähtamatu tindiga kirjapandud isekuse ühikuid, mis on teineteise suunas välja käidud. Olgem ausad, selle ühiselt keedetud supi on nad kahepeale maitsestanud igati vürtsikalt, aina tihedamad emotsionaalsed äkkvalingud mõjuvad tõepoolest piprasena.

Film algab siis, kui Tony teeb suuskadel ootamatu tõuke lumise mäeaheliku sügavikku. Seejärel laseb pahaendeline must ekraan meil vaid aimata, kuidas lõpeb naisele see suusareis. Ta on nädalateks aheldatud taastusravikeskuse voodi külge, kust talle avaneb läbi aknaruudu imeilus vaade sillerdavale, laguunsinisele merele. Kaunis kujutlus äratab naise teadvusesopis kaua varjul olnud minevikupildid, mis, nagu näeme, muutuvad aja möödudes aina valulisemaks.

Ikka kipub nii olema, et vaimsel tasandil läbielatu kuhjub ning hakkab kajastuma meie füüsilises seisundis. Tony suusareisil saadud põlvetrauma on justkui hoiatussignaal, mis sunnib teda tegelema minevikuprobleemidega. Filmi režisöör ja ühtlasi kaasstsenarist, näitlejanna Maïwenn justustab lugu läbi kahe ajadimensiooni: olevikus taastusravikeskus ning minevikus paari tutvumislugu. Kaevudes Tony ja Giorgio suhtesse, keskendub Maïwenn teadlikult mehe perspektiivi väljatoomisele nende ühises suhteloos, olgugi et loo jutustajaks on valitud naispool. Näen, et siin peitub algusest peale oht minna naisekeskseks, naise pähe tungides avaneb meile subjektiivne vaade kogu toimunule. Ometi on filmitegija suutnud üllatavalt oskuslikult portreteerida toimunut siiski kahepoolsena, avada meile mõlema vaatepunkt. Väga siiralt ja ausalt on meile näidatud mõlema iseloomu häid ning halbu külgi ning, vaatamata suurele libastumisohule, on Maïwenn suutnud seda kõike teha hinnanguid andmata.

Nii Giorgio kui Tony puhul on emotsionaalne ebastabiilsus igapäevane asi, ent ometi esineb neil koos olles seda kõikumist lausa kahekordselt. Ühel hetkel ei jää Tonyl muud üle kui Giorgiole tunnistada, et on väsinud sellest aastaid kestnud, üles-alla jooksvast kardiogrammijoonest ning eelistaks nüüd juba pigem ühtlast sirgjoones kulgevat elu. Giorgiole tähistaks sirge aga lõppu, sest ainult käänuline tee annab tunnistust pöördelisest elust, mis on täis peidetud kurve.

Kires rebestatakse teineteist halastamatult, psühholoogiline mäng ongi üks osa nende suhtest, kätkedes endas põnevust ning ettearvamatust. Ebatraditsiooniliselt julge paar püüab näida teineteisest sõltumatu, ent ometi on nad sattunud teatud kombel üksteise ohvriks. Olgugi et suhe on ebatavaliselt kannatusterohke, teisiti nad lihtsalt ei oska. Giorgio puhul on huvitav see, et Tonyt algusest peale kütkestanud voorus osutub aja möödudes iseloomujooneks, mis toob naise silmisse pisarad. Tõepoolest, selle mehe näol on tegu nii mõnelegi naisele ideaalse partneriga või ideega ideaalsest partnerist, kes on ühtsoodu nii enesekindel kui ka vaimukas, intelligentne ja salapärane. Casseli on karakteri välja toonud erakordselt komplitseeritult ning kihiliselt, oma mängu on ta põiminud nauditavat paha poisi elementi, milles on impulsiivset toorust, köitvat jõhkrust ning tugevat, magnetilist seksapiili. Tema enda sõnul pakub talle just nn pahade mängimine erilist naudingut.

Ma ei tee liiga, kui ütlen, et film püsib püsti tänu võrratule näitlejatööle. Mängust pritsib välja elumahla ning seda eriti tugevalt neil hetkil, mil Giorgio naerukurdude vahele ilmub kas mõni hoolikalt varjatud pisar või kostub taas üks Tony võrratult siiras, veidi hirnuv naerupahvak. Film ei ole sugugi unikaalse stsenaariumiga. Võiks öelda, et tegu on lausa nõrgavõitu loopõhjaga, kui jätame arvesse võtmata suures osas improviseeritud vaimuka dialoogi. Vincent Cassel on võti vaimuka ning originaalselt humoorika esituse juurde, tema paneb selle filmi elama. Maïwenn on oma näitlejaid tõepoolest väga suures osas usaldanud ning jätnud neile uskumatult palju improviseerimisruumi. Nii ongi välja kujunenud täiesti omanäoline ning kindlasti teistsugune film kui see, mis seisab paberil.

Filmis „Minu kuningas“ on hetk, mil Tony käib välja üpris kulunud ning lohaka üldistuse meeste ning sigade kohta, tõmmates nende vahele võrdusmärgi. Giorgio katkestab teda aga seepeale ning teatab mõningase mõttepausi järel ja äraseletatud ilmel, et ei, tema puhul ei ole tegu sugugi mitte seaga. Giorgiot tuleb nimelt kutsuda „sigade kuningaks“. Selliseid tabavaid repliike leidub filmis hulgaliselt ning need pööravad nii mõnegi sensuaalse, vahel ka lausa emotsionaalselt raske stseeni huumori tõttu pea peale.

Tuleb tunnistada, et „Minu kuningas“ võib paista mitmeski mõttes üpris tavalise suhtefilmina, “filmina nagu iga teine”. Ka kaameratööga ei ole püütud saavutada eriliselt väljapaistvat visuaali või originaalset kunstilist stilistikat. Vastupidi, pilt on üles võetud igati tavalise, igapäevaselt hüpliku käsikaameraga ning me ei näe majesteetlikku võttedekoratsiooni ega erilise hoolikusega paika pandud kompositsiooni. Ometi pole see film selline nagu iga teine. Kaks meisterlikku näitlejat, sarmikas Cassel ning tundlik ning täpne Bercot, moodustavad üheskoos niivõrd nauditava ansambli, et loodetavasti ei lähe selline bänd veel niipea laiali – tahaks näha veel. Teatrilaval jääb kehtima tõde, et kuninga tuleku mängib suureks tema austajaskond. Samamoodi võtavad näitlejad palju teineteise pealt ning mängivad teineteise mängu olulistel hetkedel veelgi tähelepandavamaks.

Olgem ausad, et sellist paari nagu Giorgio ning Tony ei kohta elus tihti. Need kaks planeedi Maa elanikku, muutujad X ning Y, võitlevad oma suhte nimel, et võrrand püsiks tasakaalus. Sellega on aga kõvasti raskusi, sest mõlemad on pidevas kõikumises ning omaenda emotsioonide vangis. Seetõttu juhtubki nii, et isegi kui esmaspäev tõotab tulla armastav, hakkab kolmapäev tasapisi ähvardavaks muutuma ning reedeks on asjal lahutuse maik juures. Aga isegi siis, kui reedel peaks juhtuma halvim, saab ju esmaspäeval taas abielluda. Ükskõik, kui palju me võrrandis tundmatuid ka välja ei vahetaks, oleme selle võimatu tehte lahendamisel määratud ühel või teisel hetkel hingevalu kogema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar