Muusikavideo on tagasi!

Püüd kaardistada Eesti tänast muusikavideo-maastikku.        Minu generatsiooni ja veidi vanemaid, vahel isegi veidi nooremaid – see on üsna sattumuslik –, on lääne eeskujul siin-sääl kutsutud MTV-generatsiooniks. Eks see pea tähendama seda, et kasvasime üles tolle muusikakanali mõjuväljas. MTV ise on muidugi muutunud: mina seda enam vaadata ei saa – liiga palju „tõsielu”, s.t piinlikkussarju. Ja muidu loba. Liiga vähe muusikat. Päälegi on tolle muusika profiil vale – väljakutse puudub, latt on sõbralikult murule asetatud ja nüüd tantsivad kõik selle ümber. Ma muidugi mõistan: reklaami peab ju müüma, noori tõmbama, ja esmalt on see ju ikkagi meelelahutuskanal. Minu ja muu maailma arusaam meelelahutusest paistab aga ositi rämedasti lahknevat.   

Hoopis teine lugu oli 1990. aastate hakul, teismelisena … MTV polnud sugugi midagi säärast, mis igaühele kättesaadav, ning ega videomakkki polnud veel nii levinud massimeelelahutusrelv. Et näha, salvestada, kuskilt hankida Queeni videosid, mida me paari sõbraga pidasime tollal ülimaks saavutuseks, milleni inimkond ja filmikunst on suutelised küündima – te peate meile andestama, Mercury oli just surnud, Eesti vabanenud, meie ca kuraditosin aastat maailma näind ning Queeni parimad videod on tõesti üle prahi –, pidime võimlema nagu ussikesed konksu otsas. See sport oli muidugi põnev, lisas igale leiule vürtsi, tegi mõne videokasseti meile kullakalliks … Nüüd voolab ju kõik ise universumist kohale, on väga  vähe asju jäänud, mille pärast peaks nõnda rabelema, kui sa just meeletu melomaanina autentseid allikaid ei otsi. Aga selleks peab juba raha ja aega ja pühendumist olema. Eestis jõudis 1990. aastail kätte see imeline aeg, mida ma nimetaksin ehk „Seitsme vapra” perioodiks. Eesti popmuusika muutumist, kulgemist olime jälginud seni Kuku raadio edetabelist, kuhu sai ise hääletada, kaasa lüüa. Nüüd siis hakkas raadiokast ka pilti näitama! Tõsi,  see oligi keskeltläbi täpselt nii: „7 vaprat” aitas bändidel teha miinimumvahenditega väikse enam-vähem vaadatava klipi ning sõltus juba iga esineja enda loomingulisusest, kuidas seda ära kasutada. Trubetsky üksi seismas mikrofoni juures, vaid huuled liikumas … „Subatlantiline kohtumine” on nõnda alatiseks meelde sööbind. Muide, punkaritel on Eestis üldse kuidagi paremini vedanud – Volmeri käekiri ning Singer Vinger eristub selgelt kõigest muust.  JMKE „Tere perestroika” oli nagu annus värsket õhku, ja hilisemast ajast on Psychoterrori „Teen mida tahan” ilma igasuguste liiasusteta, stiilse joonega asi – muidu nii üdini tüütuks muutunud bändikesksete muusikaklippide hulgas mõjub see oma lakoonilisuse ja iroonilisusega.   

„7 vaprat” oli pikka aega see koht, kus sai Eesti bände lisaks kuulamisele ka vaadata. Ning oma vaatajaosalusega tõmbas see ka  kuidagi aktiivselt kaasa, popmuusika pääle mõtlema. Minule, kuigi mu teismeiga hakkas siis läbi saama (see protsess kestab jätkuvalt), oli tolle telesaate kadumine ikka suur löök. Ning tõtt-öelda usun ma, et see oli paras löök just nimelt tollele diskussioonile popmuusika ümber – ühe olulise väljundi kadumine. Uue sajandi esimesel kümnendil said bändid loota vaid juhuslikule pääsemisele mõnda armastatud telesaatesse, et teha põneva talkshow  formaadi sekka kohustuslik hingetõmbenumber, mis võimaldaks saatejuhtidel nina nuusata. Ja kui sind pole telekastis, pole sind ju olemaski … Nõnda polnudki motivatsiooni, et tekiks uusi videoklippe, kuigi hullud ja entusiastid neid mõnikord ikka tegid. Eesti MTV on siinjuures üks peatükk, mis minu elu suurt ei puuduta, kuigi tean, et neil oli hetki, mil nad näitasid mõnd väärt eesti pala. Eesti MTV ilmus nii episoodiliselt ning kadus muu müra sisse  ära, lakkas olemast, kui ta olemasolumõte end meis vaikselt harjutama asus. Lisaks mäletan korda, kui seda kanalit vaadata püüdsin – just oli olnud tohutu konkurss saatejuhtide kohtadele ning sääl kõnelesid võimatu diktsiooni ning viletsa emakeelega inimesed. Ma ei tea, kas olid need põhisaatejuhid või mitte, aga mul polnud mingit põhjust toda telekanalit uuesti vaadata. Alo-TV-l on vähemasti oma perversne ja siiras sära.         

Eks seetõttu oli mu rõõm suur, kui avastasin, et säärane osalusdemokraatial põhinev teleformaat on edetabelisaate kujul tagasi. Nüüd, noid suve jooksul näidatud videosid uuesti üle vaadates pean tunnistama, et tegin parajalt postmodernse eksituse. Nimelt ei suutnud ma linke saadetele ETV kodulehelt kohe leida. Ma valisin vale kategooria: otsisin neid „kultuuri” alt. Aga kõrge ja madala vahel  on muidugi okastraataed ning muusikavideo jääb siin alati meelelahutuseks, isegi kui see peaks olema pikk ja igav nagu Metuusala unenägu, sügav nagu araabia hurda silmavaade või mõeldud valitutele nagu püha õhtusöömaaeg või Sex Pistolsi esimene kontsert.       

Maailm on ikka parem, palju parem paik kui vanasti. Siin on muidugi hirmsaid asju, noh, nagu ennasthävitav inimkond näiteks, aga mis puutub muusikavideotesse, siis on võimalused  üüratult suuremad. „7 vapra” klipid on nagu veidi piinlik, lapsekingades olnu meenutus, puhas retro, kui vaatad võrdluseks mõnd tänast keskpärasemat artistikeskset klippigi. Muidugi, juba on „Eesti TOP 7” süüdistatud teatavas elitaarsuses, et miks on nii palju alternatiivmuusikat. Esiteks teevadki põnevaid asju ikka rohkem loova vaimuga ja veidi teistsugused noored. Selles saates keskendutakse muusikavideotele, iga loo juures rõhutatakse  ka režissööri ja operaatorite rolli, nii et see ei püüagi olla mingi tänase süldi- või klubimuusika ülevaade. Piinlik oleks nonde haprate, loovate vaimude seas äkki mõnd neljakümneaastaste harrastusproffide kiirrahategemisprojekti vaadata.     

Teiseks on pilt ikkagi piisavalt kirju, avastamisrõõm esmatähtis. Minule kui tänasest popkultuurist võõrdunud inimesele on see paik, kust lisaks videoilule, tollele pildi-muusika  naudingule, leida pärle, mille pääle ma muidu ei oska/jaksa juhtuda. Bändid nagu Antonina või Laika Virgin lihtsalt ei sattu mu igapäevasele teele ja ma oleksin paari elamuse võrra vaesem, seda kohe kindlasti.     

Et maailma keskteevideo armastab täna enim inimese (inimese all tuleb siin mõelda nooremapoolset naisterahvast, säärast poolpruunika ihuga) paljastatud tagumikku, siis on selge, et Eestis pole mõtet säärast aelemismuusikat ja -videot teha. Tõesti, on tohutu  hulk justnagulaule, mille olemasolumõte on soft-pornoelamuse võimaldamine mõnel muusikakanalil – see on umbes nagu nood tooted, millel endal suurt mõtet või mille järele vajadust pole, ent mida meile müüakse, mängides me madalatele instinktidele. Alates mõningatest meediatoodetest, muidugi. Seetõttu on too alternatiivsus „TOP 7s” muidugi hää. Hoobilt meenub vaid üks video, kus kogu situatsioon on üles ehitatud lauljatari  ilule: Ergo Kulla vändatud klipp Margareti laulule „Cruise”, aga see on tehtud ikka üsna peenetundeliselt ning laetud ehk ka loo enese päikselisest, kulgevast meeleolust. Võib nii olla küll, täitsa ilus.   

Päälegi, kui vahendeid ja raha ja päälehakkamist pole nii lõpmata palju – me ju mõistame, et keegi nondest artistidest ega režissööridest ei ela Eestis ainult muusikavideotest ära. Pigem on see kallis hobi, millele naiivses lootuses ja entusiasmis pääle makstakse. Esimene võimalus, kuidas asi lahendada, on  keskenduda artisti sarmile, karismale. Nõnda domineerivad ikkagi artisti-, bändikesksed videod, küsimus on päämiselt selles, kui palju on pühendatud tööd või kui geniaalne sähvatus on kellegi pääs sündinud. Näiteks Asko-Romé Altsoo vändatud Andres Rootsi ja Eric Gebhardti „Redecoration Day” on üles võetud ühe paigalseisva kaameraga, ja ei saa öelda, et selles poleks särtsu ja väge. Teispool suurt lompi on salvestatud kaadrid energiaalse lauljaga, lihtsalt ta näoilmed ja laulmine; meie aga näeme seda televiisor televiisoris efektiga – ümber telekasti istuvad bändimehed, kes hakkavad tasapisi kaasa mängima. Lihtne ja äge lahendus, kusjuures ma pean siin aususe huvides mainima, et Altsoo oli üks neist, kes 1990. aastate alul noid Queeni videosid jahtis, üks hasartsemaid ja pühendunumaid.       

Tõsi, iga lauljaga nõnda välja ei vea. See peab olema vähemasti Sinead O’Connor, et viitsiksid terve video vaid ta nägu vaadata (Kerli „Love is Dead” mängib sama nipiga, aga sääl on oluline koht tolle näo pideval muutumisel: lauljatar muutub loo alguse kuhtunud vanamutist tagasi nooreks kaunitariks, kusjuures see kõik on ikkagi loo enesega motiveeritud). Need peavad olema vähemasti Jagger ja Bowie, et oleks põnev, kui nad kahekesi kuskil „telemaja koridoris” kargavad … Või, noh, minu jaoks on seda särtsu ka Lenna Kuurmaas, kui ta Indrek ja Elina Kasesalu üles võetud klipis „Kogu tõde  jüriööst” kuskil pangapäälsel laulmist matkides lõbutseb, siis see juba töötab. Ning Hanna Samoson on ära tabanud Malcolm Lincolni laulja veidrikukarisma loos „Loaded with Zoul”, sääl pole samuti palju muud vajagi … Aga näiteks Junk Riotile tehtud video „Headache” hämar-vilkuvas maailmas ei ole ta seda originaalsuse ja lihtsuse võlu leidnud; meenuvad hilisöised alternatiivmuusikasaated, kus too värin-võbelus-videvik alati sisse kirjutet.  Ei, ega „Headache” pole halvasti tehtud video, lihtsalt, see on enam miskis stereotüübis kinni.     

Margus Talvik on ansambli Shelton San „Steptrouble’i” video vändanud eri paigus kontsertidel (lisanud tabava sümbolina Hiina reisil filmitud tänavaesineja ülesastumise, mis annab loole liikuvust, ei lase vaid bändikuvandisse  takerduda) ning Chungin & The StrapOn-Faggotsi „Cats of Destiny” koosneb samuti kontserdikatketest. Kusjuures neid pean ma olulisteks ajastu dokumentideks. Kust mujalt me kunagi vaatame, et näe, nõnda see oli! Kust näeme me Chungini kuratlikku lavaenergiat või Shelton Suni sugestiivset olekut või nende kummalisi fänne?     

Jah, Eiko Kingi tehtud Bedwettersi „Hayley” video võiks ju kuuluda samasse kategooriasse, aga siin on kontsertsituatsioon lavastatud ning kogu asi ei meenuta üldse mitte Pärnu rannaelu (veesport ja rularambid, mis sääl talletet) ning ühe Eesti bändi tegutsemist ja tuld, vaid California pop-punk-surf-rock-asjade koopiat. Üsna usutavat koopiat, aga siiski  on siin midagi võltsi, tehtut, mis häirib. See on laenatud, ehitatud maailm, mitte oma ja päris. Muidugi, nõnda võib ta tõesti ehk leida koha mõne suurilmakanali programmis, aga mitte minu südames.   

Kõige põnevamad uued muusikavideod on ikkagi need, kus on tehtud midagi täiesti ootamatut, teistmoodi, leitud oma võti, mida ei kohta MTVs, VH1s, Vivas, rääkimata nende  alternatiivsematest sõsarkanalitest. Helen Takkini Laika Virgini „Nähtamatu” videokeel on täiesti uskumatu – ruum paindub sääl nagu mõni Mehis Heinsaare novell, nagu doktor Parnassuse Imaginaarium! Kuigi ka siin on fookus lauljal, tema sisemisel põlemisel, mis tahab välimiseks muutuda, mängib põhilist rolli ikkagi karussell-ruum, maailma muutumine ümberringi – ikka too „Nähtamatu”, mis saab nõnda nähtava ekvivalendi.   

Muidugi, Ove Musting on kahe videoga pannud maha märgi, mida on raske ületada. Orelipoisi „Kallis sõber, sind austan” võib ju olla lühifilmi kõrvalprodukt, aga klipi sees õnnestub luua väike, ligitõmbav, suletud maailm, kuhu vaatajal lastakse piiluda. Sellise veidra kõrvalmaailma kihte avab Musting veel enam Winnie Puhhi „Peegelpõrandas”, suurejoonelises,  iroonilises lavastuses (kunagi lugu kuuldes ei kujutanud ma päriselt ette, kuidas seda visuaaliasse valada). Mustingu režii toetab lugu (nagu ka Winnie Puhhi teises, juba samuti kurikuulsas videos „Vanamutt” – see on ehk paremgi), mis on väga oluline. Näiteks Kaimar Kuke ja CJ Kase video Mimicry loole „Heat” on võimas iseseisev teos, mis läheb isegi muusikaliste motiividega kokku, aga seos loo sõnumiga on pigem otsitud: sünge rituaal kuskil  metsas, nõiast-libahundist imekaunis lauljatar … Visuaalne materjal ning see, kuidas lugu on kokku lõigatud, laseks video autoritel luua täitsa usutava, sünge fantasy-filmi. Aga lõppeks jääb mul ikka tunne, et Mimicry on selles videos too kõrvale jäänud teine; see, kuidas Kene Vernik laulab, oma intensiivset sõnumit kordab, ei ole siiski miski päris libahundijahilugu. Mulle tundub „Hommikutelevisiooni” saates tehtud suhteliselt tuim ja esitajatekeskne klipp isegi  kuidagi loomulikum. Aga siin võib olla küsimus hoopis selles, kuidas mina Kene Vernikut näha soovin, see kuvand, mis pääs on kujunend.       

Täiesti omanäolistest, oma filmikeelega asjadest tuleb veel esile tõsta Antonina „Pakikest”, mille video on teinud Karl Saluveer ja Helene Vetik. Esiteks pole tegemist tavalise Eesti poplooga (mida võib öelda õnneks paljude palade kohta ses saates), teiseks on video lahendatud väga lihtsalt, aga põrgulikult  võluvalt. Eks omajagu tähenda siin ka säärane „armsuse võlu”, justkui päris inimesed ja päris kohad, aga veidi veidralt käitumas, veidi veidraks lavastatud tolle rütmilise liikumise, koreograafiaga. Nii Antoninal kui režissööridel läheb ses vallas hääd lahendust vaja, et iseend üle trumbata. Selle loo võtan ma enesega küll 2010. aastast igavikku kaasa.       

Ka Opium Flirtil on vedanud: Andres Tenusaar on viitsinud end piinata tohutu kaardiladumistööga  video „Strange Commitment” jaoks (see on vana tõde: kui tahad, et miski näeks vinge välja, tee see oma kahe valge käega ise valmis!) ning Talis Paide „Ratatouille”, mis on talletanud Andres Lõo meeletult tantsimas (laulja enda idee instrumentaalpala visuaalseks lahenduseks), võiks kuuluda tantsuvideote klassikasse.       

Kui sellest hooajast veel midagi olulist mainida, siis kindlasti Helen Saariku videot Badass Yuki loole „Changeling”, mis on tehniliselt hästi teostatud, eelkõige aga imagoloogiline video, kus bändimehed – tõsi küll – meenutavad lähimineviku briti narkarrokkareid (mis on vist taotluslik), aga on sellistena siiski sümpaatsed ja võluvad.       

Tumedama formaadi kõva tegija on Elina Kasesalu Freak Angelile ja Shirubi Ikazuchile tehtud klippidega, aga siin on terake toda žanrisselangemise ohtu, tumedust, gootimeeleolu, stereotüüpe … Inga Eelmäe The Shiftsi „This is not a song for people with weak bladders” võlub just sellega, et seisab (nagu laul isegi) irooniliselt väljaspool žanritingimusi, kuigi on rohkelt kasutatud äratuntavaid, viitelisi  elemente. Siuke postmodernse pophuumori mõnusam serv.     

Jah, ja Tallinn Daggersi loo „Flesh Parade” arvutigraafika tüütas lõpuks ära: võte, et laulja tekst ekraanil kirjana kordub, on veidi kulunud (tuleb meelde põiktänaval seisev Bob Dylan, pillamas asfaldile pabereid laulusõnadega). Nüüd saab need tänu arvutigraafikale asetada valguslampidena laulja silmade asemele. Kuigi tegelikult on seegi klipp pigem positiivne näide  tänase Eesti muusikavideote seisust.     

*

Mis ma arvan „Eesti TOP 7” saatejuhist Marten Kuningast? Oi, hästi arvan! Meie popkultuuri pole tükk aega nii põnevat lauljat sisenenud, ja veel kui stiilselt, lausa nagu leegitsev tsitrusvili kerkis ta tosse tumetaevasse! Aga  saatejuhina … Need intervjuud on esialgu veel veidrad, ma ei ole kindel, kas ta teab, mida tahab külalistelt küsida ja miks, ja säärane „lõdvakas” ei tule veel nii loomulikult välja. Aga isegi peaministritele antakse sada päeva aega, mis siis rääkida veel saatejuhtidest! (Kuigi, teades veidi Eesti teletööst, võib siiski arvata, et tühine telesaatetegija astub meil hapramal nööril kui mõni minister või erakonna esimees). Kuninga olek, tema südamlik arrogants on siinkohal  hää ja õige, aga veidi enam toda pinget ja sisu tahaks, kui bändimeestel ju vaid hetkeks lastakse kaamerate ees iseendaks kehastuda.   

PS Pääle selle loo kirjutamist kohtusin veel kahe ägeda asjaga: esiteks on mu üliõpilased kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnast teinud just tol „tee see ise lõika ja kleebi ja häälitse” meetodil valmis saate visuaalia. Ägedasti  panete! Teine asi on aga Kene Verniku video „Päevast päeva” – sellist rock’n’roll’i ja sihukest videot pole ma ikka tükk aega näinud! Ma ei tea, kas seda peagi ka telesaates näha saab, aga minu hääle ja südame on ta juba võitnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming