Muusikast ja selle puudumisest PÖFFi filmides

Märt-Matis Lill

Tänavuse PÖFFi filmimuusika elamused olid ülimalt erinevat laadi. Ühelt poolt oli esindatud täielik taandatus, isegi muusika täieliku puudumisega, teiselt poolt muusika pidev ja rõhutatud kohalolu. Viimati mainitud esteetika suurejoonelisemaid näiteid oli PÖFFi lõpufilmina linastunud Terrence Malicki „Elupuu”. Filmi esimene pool oli teatud mõttes justkui Kubricku „Kosmoseodüsseia” lõpuosa pikendatud variant: Malicki eeposes oli looduse, kosmose ning geoloogiliste ajastute mastaapseid kaadreid, mida saatsid erinevad nopped lääne süvamuusika klassikast. Seda laadi lõike ja esteetikat kohtab filmis ka hiljem, kui peamine fookus on kandunud peategelaste perekonnale. Peab ütlema, et muusikavaliku osas on Kubrick kindlasti mitmetasandilisem, Malicki valitud lõigud kippusid jääma üsnagi ühetaolisteks ja etteaimatavateks. See ei tähenda, et need ei oleks toiminud, aga sellest valikust jäi mulje, et režissööri süvamuusikaalane eruditsioon jääb Kubricku omale tublisti alla ja piirdub eelkõige n-ö soovikontserdi formaati kuuluva klassikaga. Kosmilise mõõtkava kujutamise taustana on aga Kubricku kasutatud Ligeti kõlaväljamuusika eriti sobiv ja mõjuv. Malick on keskendunud aga üsna järjekindlalt suhteliselt ühte laadi emotsioonile ning muusikal oli oluline roll selle väljatoomises ja toetamises. Kindlasti aitas muusika filmi üsna eraldi seisvaid lõike siduda ning selle üsnagi mastaapset pikkust (139 minutit) tasakaalustada. Mittelineaarse narratiivi puhul võib muusika luua olulise dramaturgilise lisadimensiooni. Seda võib korduvalt näha David Lynchi teostes ning „Elupuu” puhul oli ka Malick seda meetodit süstemaatiliselt rakendanud.

Mittelineaarse dramaturgia ja üsna kaaluka muusika osaga oli ka hispaania film „Iseenda jälgedes”. Sürreaalsete Aafrika kõrbestseenide taustal mõjusid eriti värskelt filmi ladina-ameerikalikud muusikalõigud, mis lõid seoseid klassikaliste 1960. aastate makaronivesternidega. Peab ütlema, et ühekordsel vaatamisel jäi filmi süžee kohati pisut häguseks – muusika aitas seda küll suuresti tasakaalustada, luues ühe selge edasiliikumise dimensiooni. See lõi huvitava dialektika filmi süžee üheks keskseks teljeks olnud pidevalt kuhugi sumbuvate otsingutega. Režissöör Isaki Lacuesta nauditavamaid oskusi ongi pidevalt ootusi tekitada ja neid petta, seejuures säilib aga sügavamal tasandil teatud lineaarne jätkuvus. Selles viimases oli muusikal väga kaalukas roll.

Äärmiselt nauditav oli Aleksander Sokurovi „Fausti” filmipartituur. Just nimelt partituur, kuivõrd tegemist oli põhiliselt sümfooniaorkestrile kirjutatud muusikaga. Siia oli põimitud väga maitsekalt XIX sajandi sümfooniliste klassikute kujundeid ja tunnuseid. Filmi suurepäraselt teostatud muusika tegijateks olid Peterburi Filharmoonikud Eesti publikule vägagi tuttava Nikolai Aleksejevi juhatusel. Tulemuseks on äärmiselt rikas ja mitmetasandiline helimaastik, mis suurepäraselt toetas ja täiendas ekraanil kujutatut. „Faust” oli kindlasti minu suuremaid festivalielamusi nii muusika kui ka filmi vallas.

Suure huviga läksin vaatama üht suure eelarvega tehtud prantsuse muusikafilmi „Armastatud”, kus osalesid mitmed Euroopa tippnäitlejad. Tegemist oli üsna klassikalisi muusika(li)filmi kaanoneid järgiva tükiga, mida võib võrrelda seda laadi klassikaga nagu „Cherbourg’i vihmavarjud” või Formani filmimuusikal „Juuksed” („Hair”, 1979). Alati on huvitav näha, kuidas režissöörid lahendavad muusika fookusesse tulemise ajal tekkivad dramaturgilised probleemid. Peab aga ütlema, et filmi „Armastatud” puhul oli raske teostuse aspektidele keskenduda, kuivõrd filmi süžee muutus oma pretensioonituses liiga häirivaks: linateose üheks kesksemaks teemaks olnud armastus osutus filmi hargnedes üha selgemalt eelkõige alakehaarmastuseks ning see hakkas mõjuma üha eemaletõukavamalt, nii et lõpuks oli raske üldse midagi eriti jälgida või nautida. Oleks eelistanud midagi maitsekamat või siis tõeliselt brutaalset või pornograafilist. Antud film jäi ebamääraselt kuhugi vahepeale.

Kõige suuremateks tänavuse PÖFFi elamusteks kujunesid aga iraani filmid, täpsemalt „Hüvastijätt” ning „Naderi ja Simini lahutus”. Mõlema filmi puhul üllatas ja rõõmustas vahendite taandatus ja nappus ning seejuures väga peen ja täpne detailitundlikkus – minimalism selle kõige paremal kujul. Vähem oli tõesti rohkem. Ja see puudutas ka muusikat: „Hüvastijätu” pingelise ja rusuvalt intensiivse õhkkonna kujundamisele aitas vägagi kaasa muusika täielik puudumine, „Naderi ja Simini lahutuses” oli järgitud samalaadset taandatuse esteetikat. Siin ilmus muusika alles lõputiitrite ajal, andis esimest korda kogu filmi jooksul mingi emotsionaalse võtme selle ülimalt mitmetasandilise ja määratlustele mitte alluva filmi tarvis. Mõlemad filmid lõid mulje, et iraani film suudab pakkuda tõeliselt maitsekaid ja intelligentseid elamusi, ei alahinda vaatajat ega suru ka peale rõhutatud kunstilisust või intellektuaalsust (see viimane on tihtipeale Euroopa filmikunsti häda). Filmid näitasid ka, et muusika puudumine on mõnikord palju efektiivsem, kui selle rohke ja rõhutatud kasutus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming