Muusika mängib nukkudega

Tristan Priim?

Kinos Sõprus esilinastus kolm uut eesti nukufilmi.  

Jalg Girlini-Bassovskaja “Kleidis”. Duett Priiti Tenderi “Mirjami teatriseikluses”. Savijumal Hardi Volmeri “Lõpuõhtus”. 3x kaader filmist

 

Interdistsiplinaarsus eesti kultuuris on mitte kõige tavalisem, kuid alati tervitatav nähtus. Need, keda me vormi- ja koosluseksperimentide järgi tihti oleme harjunud tähele panema (Kanuti Gild, Von Krahl), on siinkirjutaja arvates küll neist sümbioosidest pigem võitnud kui kaotanud. Erinevate kunstivormide segunedes ei paista tegemist olevat pelgalt asjaga asja pärast, vaid uue kunstilise terviku tekkega.

Selle aasta Eesti muusika päevade avaüritus peeti 11. aprilli õhtul kinos Sõprus ja seal polnud küll tegemist millegi uue loomisega, vaid vana taaselustamise ja eksplitseerimisega. Ilmselt ei mäleta enamus seda, et Nõukogude Eesti multifilmidele on omal ajal muusikat teinud sellised praegused eesti muusika suurkujud nagu Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür või Veljo Tormis. Eesti muusika päevade avapauk – animaseanss eesti multifilmidest, mille muusika on teinud eesti heliloojad – tuletas meile selle jälle meelde. Muusika ja nukufilmi ühendamise tulemusena pakuti täiesti uutmoodi kultuurielamust, sündmust, mis oli ühtviisi põnev nii filmi- kui muusikahuvilistele. Seda enam, et tähistada oli põhjust mõlemal: saab ju sel aastal 50aastaseks ka Eesti Nukufilm.

Programm oli jaotatud kaheks: alguses näidati nelja multifilmi Nõukogude Eesti aegadest ning seejärel kolme vastvalminud nukufilmi.

Vanasse programmi oli valitud kaks rahva alatist lemmikut: kunagi lapsepõlves ajutrauma tekitanud, kuid praeguseks kultusstaatusesse tõusnud “Klaasikillumäng” (Kalju Kivi on selle eest kuuldavasti saanud ka Eesti kõigi aegade parima animafilmi preemia) ja Hardi Volmeri ja Riho Undi “Nõiutud saar”. Esimese filmi muusika pärineb Erkki-Sven Tüürilt ning siin on juba kuulda ka tema hilisemate suurteoste nagu “Crystallisatio” algeid. “Nõiutud saare” muusika on loonud Lepo Sumera. Kurioosumina tuleks eraldi välja tuua Elbert Tuganovi 1963. aasta nukufilmi “Just nii!”, mis oma absurdse teemakäsitluse, graafilise ajukirurgia näitamise ja hea muusikaga lööks praeguseks ajaks ilmselt laineid kogu maailma animafriikide hulgas. Lugu räägib korruptsioonist ja lollusest riigiametis, mille karmidele toonidele heidab veidi valgust Arvo Pärdi kerge jazz-score, mis meenutab pigem 1960. aastate prantsuse thriller’eid ja spioonifilme. Kokkuvõttes suurepärane kogemus. Neljandaks oli valitud Heino Parsi “Laulud kevadele” (1975), mille muusika autor on Veljo Tormis. “Laulud kevadele” põhines üldiselt ühel ideel: katsel ühendada tervikuks nukufilmitehnika ja dokumentaalkaadrid. Film oli seetõttu ehk huvitav ennekõike ajastu dokumendina, muus osas oli kõik üsna ettearvatav. Põhimõtteliselt oli nelja filmi vastuvõtt soe ja nähtu paneb veelgi enam ootama valik-DVDsid, mida Eesti Nukufilmi juubeli puhul on lubatud ametlikult välja lasta.

Filmiõhtu teine osa algas Olav Ehala talkshow’ga, kus külalisteks saali ees olid uute filmide pildi ja heli autorid. Vabas õhkkonnas räägiti veidi aega eimillestki, üldmulje kogu ettevõtmisest jäi väga positiivne. Kaksipidi arvamusi oli aga kuulda linastunud uute filmide kohta. Priit Tenderi ja helilooja Märt-Matis Lille “Miriami teatriseiklus” tekitas ennekõike segadust nende inimeste peas, kes Tenderi senise loominguga juba tuttavad olid. Uus film oli üsna sisuvaba ja lihtsakoeline lugu perekonnast, kes kodus teatrietendust annab. Loo lihtsuse mõte on aga selles, et erinevalt Tenderi varasematest töödest pole Miriami lood mõeldud täiskasvanutele, vaid päris väikestele lastele. Miriami-nimelise tüdruku seiklustest on plaanis telesse näidata anda terve seriaal ning praeguseks on Eesti Nukufilmi graafikuid juba mitmel aastal täitnud projekt saanud valmis juba 4. osaga.

Teine uus nukufilm oli Hardi Volmeri “Lõpuõhtu”. Ülo Kriguli heliriba lõi kelmipõne­vike õhustiku (võrdluseks võiks tuua näiteks Steven Soderberghi ja David Holmesi ühistööd Oceani triloogia ja “Out of Sight”) ja täitis hästi oma eesmärki panna nukud veidi koomilises võtmes osalema tõelises filmireaalsuses. Filmis ellu ärkavad eri kultuuride jumalad olid tehniliselt üliefektselt teostatud. Kahjuks peab tunnistama, et sisu ei tulnud vormile järele ja sumeri müüt, kuidas universum kõigi jumalate nimede üleskirjutamise järel kaob, ei pääsenud eriti löögile. Seda enam, et jumalad ise olid kahjuks laenanud “Kapsapea” lugudest tuttava naljaintonatsiooni ja mässaja-retoorika ning ka dialoog oli ilmselt tehnilise teostuse täpsuse otsingus kusagile ära ununenud.

Kolmandaks filmiks oli Jelena Girlini ja Mari-Liis Bassovskaja värske teos “Kleit”, muusika autoriks Malle Maltis, kes on koos Girlini ja Bassovskajaga teinud juba viienda töö. Maltise muusika oli ehk kõigist kõige intrigeerivam, segades atmosfäärilisi helimaastikke metal-kitarridega. Sobilikult gootilik oli ka film ise, näidates inimkäte abita kõikvõimalikest materjalidest valmivat kleiti, meenutades stiililt lopsakat gootiromantikat nagu ehk Joel-Peter Witkini või Vaughan Oliveri tööd.

Sellest on juba ammu räägitud, et eesti animatsioon vääriks rohkem tähelepanu; rää­gi­tud on ka sellest, et aastal 2007 tehakse mit­meid samme, et seda saavutada. Sellised filmi­õhtu-laadsed üritused võiksid kujuneda erandist reegliks, siis oleks rohkem ka avalikku diskussiooni kogu teema ümber. Tuleks kõigile kasuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming