Mustkunst ja muinasjutt

Mathura

Mida lähemal oled, seda vähem näed. Mängufilm „Nüüd sa näed mind” („Now You See Me”, Prantsusmaa-USA 2013, 120 min), režissöör Louis Leterrier, stsenaristid Ed Solomon ja Boaz Yankin. Osades Woody Harrelson, Mark Ruffalo, Jesse Eisenberg, Isla Fisher, Dave Franco, Morgan Freeman, Michael Caine jt. Linastub Tallinna ja Taru kobarkinodes. Prantslasest filmilavastaja Louis Leterrier’ „Nüüd sa näed mind” on õnnestunud, aga tüüpilise kommertsfilmi hea näide. Tegu on suure eelarvega, efektselt teostatud ja andekate näitlejate sisse mängitud looga (kaasa teeb lausa viis Oscari laureaati või nominenti: Michael Caine, Morgan Freeman, Woody Harrelson, Mark Ruffalo ja Jesse Eisenberg). Puhtalt meelelahutusena toimib see kõik päris hästi. Tõsisemat filmihuvilist hakkab aga paratamatult häirima, et filmis „Nüüd sa näed mind” on välditud justkui meelega kas või ühegi õhku paisatud teema sügavamat käsitlust. Võimalusi selleks on ometi küllalt: kõne alla tulevad maagia ja reaalsuse suhe, õiglus ja seaduslikkus, panganduse ülemvõim jne. Leterrier’ filmi võib ses mõttes võrrelda näiteks Christopher Nolani „Batmani” triloogiaga, kus samuti puudutatakse olemuslikke teemasid, aga on keeldutud neid sisuliselt lahkamast. Seetõttu ei olegi mul Leterrier’ uue filmi kohta suurt midagi öelda. Seda võiks kirjeldada filmina mustkunstist, ent ehkki trikid on hulga uhkemad kui üheski teises viimase kümnendi mustkunstifilmis nagu „Prestiiž” või „Illusionist” (esimese lavastaja on muide taas eelmainitud Nolan), jääb Leterrier’ lugu stilistiliselt neist kaugele maha ning sumbub eriefektidesse ja klišeedesse.

Mõtlesin just seda filmi vaadates, et kunstini küündimiseks on linateosel vaja teatud staatikat või täpsemini öeldes, kaadri lõpetatust. Keerleva kaamera liig sage või liig pikk kasutus seda aga ei taga. Kompuutergraafika rakendamine on teine problemaatiline küsimus. Ma ei arva, et see oleks alati põhjendamatu, ent selle läbinähtavus seal, kus selle kasutamiseks pole tegelikult vajadust, teeb filmi kunstilises mõttes kahtlemata odavaks. Ja Leterrier’ film mõjubki osaliselt pigem koomiksilaadse kui usutava loona. Karikatuursust süvendab mu meelest seegi, et Mark Ruffalo mängitud uurija Dylan Rhodes meenutab omajagu Louis de Funes’ või Bernard Farcy (filmis „Takso”) loodud totruseni naiivseid ja halenaljakaid komissare, kellel pole reaalsusega mingit pistmist. Just seesugune karikeeritus on aga ehk ka ainuke prantslaslik element selles muidu läbinisti hollywoodlikus filmis – ainuke, mis kuidagi viitab lavastaja euroopalikule taustale.

Teistpidi on „Nüüd sa näed mind” tänapäevane Robin Hoodi lugu noortest mässajatest, kes annavad maagia abil pankade ja rahahaide rikkuse vaestele tagasi. Justkui seletamatult kaob Pariisi pangast kaks miljonit eurot ja siis veel 17 miljonit dollarit ahne kindlustuspetturi Arthur Tressleri (Michael Caine) pangakontolt – ja seda vaid selleks, et järgmisel hetkel kontserdisaali laest alla sadada.

Paraku selgub lõpuks, et õigluse jaluleseadmine on siiski vaid kõrvalnäht, millest Nelja Ratsaniku nimeline mustkunstitrupp tegelikult sootuks ei hooli. See, et Freeman ja Harrelson on intervjuudes rääkinud lootusest inspireerida selle filmiga mõnda mustkunstnikku ka päriselt selliseid rööve toime panema, on siinkohal vaid väike „lohutus”.

Hollywoodi kaanonit arvestades on ehk paratamatu, et mustkunst jääb Leterrier’ filmis pettekujutuse kuningriigiks. Siin küll viidatakse nii-öelda trikkide mustkunsti ja tegeliku maagia erisusele (ja on huvitav tõdeda, et inglise keeles on mõlemad „magic”), ent viimane kannab muinasjutulisuse loori. Jäingi mõtlema, et „Nüüd sa näed mind” on mõneti nagu muinasjutufilm või noortekas. See, et film lõpeb supermaagide kohtumisega karussellil, tõi mulle meelde saksa lavastaja Richard Clausi „Varaste kuninga”, kus loo keskmeks on maagilise noorendava karusselli ülesseadmine ja lõpuks ka kõigi peategelaste kohtumine selle peal. Leterrier’ tõotab Freemani tegelaskuju suu kaudu trikkide eskaleerumist („kolmas etendus on see, mis lööb kõik täiesti pahviks”), ent tegelikult seisneb viimase etteaste erilisus vaid selles, et see on viimane; üleskruvitud pinge ja võimalik intellektuaalne eskaleerumine taandatakse muinasjutuliseks „maagide liigaks” ja karussellisõiduks.

Ometi oleks Leterrier’ loos mitmeid häid võimalusi füüsiliselt seletamatu maagia olemasolu üle arutlemiseks. Sellele jõudis oma Tesla-episoodiga küllalt lähedale näiteks Christopher Nolan eelmainitud „Prestiižis”. Reaalsuse painutamine oleks aga ainus tõeline trikk, see, mis vaataja maailmapildis midagi muudaks. Vastasel juhul – ja Leterrier’ filmi puhul on see kahtlemata tõsi – pääseb maagia imetlemise ees võidule selle lihtsustamine ja naeruvääristamine. Öelda, et iga trikk on pettus ja kokkumäng, tähendab ju lõpuks selle kirjutamist oskuskunstide kilda, ehkki see vanu müstitsistlikke traditsioone arvestades päris nii ehk pole. Nagu kõik tõeline, nõnda algab ka tõeline võlumine hoopiski seestpoolt.

Põnevaim filmis kõne all kontseptsioonidest on muidugi see, et mida lähemal sa millelegi oled, seda vähem sa seda tegelikult näed. Antud juhul öeldakse seda mustkunsti kohta: triki näeb läbi vaid siis, kui jääda piisavalt kaugeks ja neutraalseks kõrvaltvaatajaks. Mustkunstniku eesmärk ongi vaataja kaasa haarata, juhtida tema tähelepanu nõnda palju mujale, et ta seda, kus trikk ehk pettus tegelikult aset leiab, enam ei märka. Seda mõtet andnuks Leterrier’ filmis edasi arendada veel paljudele tasanditele. Tegelikult toimib ju sama põhimõtte järgi sageli ka tänapäevane poliitika ja pangandus. Esimesel puhul – poliitikas – üritatakse näiteks esile tuua poleemika asjade üle, mis pole tegelikult tähtsad, ja teha siis arutamise varjus ära otsused, mis on otsesemalt seotud kellegi huvidega. Seda võib nimetada ka püüdeks peita üks suur vale paljude väikeste valede varju. Teisel puhul – panganduses – mässitakse aga inimene niivõrd tihedalt oma finantskohustuste köidikuisse, et tema ainus valik näibki lõpuks olevat vaid ühe või teise laenuintressi eelistamine. Võtame näiteks sellise mudeli: selleks, et õppida, on vaja laenata, selleks, et laenu tagasi maksta, on vaja tööle minna, selleks, et endale kodu rajada, on vaja veel rohkem laenata ja seega veel rohkem tööd teha. Siit on aga kerge jõuda olukorrani, kus inimene lõpuks ei jõuagi küsida, kes ta ise on ja mida ta tegelikult tahab oma eluga pihta hakata. Justkui märkamatult on kõik sisulised otsused juba tema eest ära langetatud.

Nagu juba eespool ütlesin, on välditud filmis „Nüüd sa näed mind” sügavamale kaevumist peaaegu et püüdliku hoolega. Ma ei teagi, kas selle taga on produtsentide kohustuslik poliitiline neutraalsus või loometiimi kartus kaotada osa vaatajaskonnast. Jäin igatahes mõtlema, et Leterrier’ film (ja teised samalaadsed filmid) on ka ise omalaadne mustkunst või hüpnoos. Vaatajat veendakse üks mõttevaba film teise järel, et mõtet ei olegi filmis vaja, et seda ei tulekski oodata ning et kunst seisneb puhtalt tehnilises vormistuses. Lõpuks kujunebki välja vaatajaskond, kellele mõte on kunstis koormav ja ülearune ning kes siis, kui iga viie või kümne sekundi tagant filmis midagi uut ei juhtu, ei oska sellega enam suhestuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming