Musta komöödia paradoksid

Tuuli Stewart

Suhted on nagu tema mõrvadki – justkui miski, mis tuleb lihtsalt ära teha.        Mängufilm „Üks üsna leebe mees” („En ganske snill mann”, Norra-Rootsi 2010, 107 min), režissöör Hans Petter Moland, stsenarist Fupz Aakeson. Osades Stellan Skarsgård, Bjørn Floberg, Gard B. Eidsvold, Jorunn Kjellsby, Jan Gunnar Røise, Jannike Kruse, Aksel Hennie, Kjerstin Holmes, Julia Bache Wiig. Linastub kinos Artis.  Skandinaavia üks nõutum filmistaar Stellan Skarsgård („Laineid murdes”, „Dogville”, „Mamma mia!”, „Kariibi mere piraadid” jm) on jälle kinoekraanidel, sedakorda mustas komöödias „Üks üsna leebe mees”. Filmid Skarsgårdiga on olnud menukad ka Eestis,  usutavasti jätkab „Üks üsna leebe mees” tava ja leiab siin oma publiku. Eeldused on olemas: esilinastusel naerdi ja nuteti, saalis ei olnudki ainult naised, Berliini filmifestivalil kandideeris „Üks üsna leebe mees” Kuldkarule. Hans Petter Moland pole meil kaugeltki sama tuntud kui Julia Roberts või Jüri Järvet, aga selle kirjaniku, režissööri ja näitleja nime võiks siiski meelde jätta. Molandi filmi puhul kasutatakse mõistet „skandinaavia film”, sest „Üks üsna leebe mees” on norra-rootsi tegijate ühislooming. Stellan Skarsgård ise peab ennast läbi ja lõhki rootsi meheks ja näitlejaks, kes võib meile mõjuda koduselt tõnukargiliku ehedusega. Režissöör Molandiga on ta varemgi koos töötanud („Kelvini null”, „Aberdeen”) ja Skarsgård on särava rolli teinud ka seekord. Ta paistabki filmides lahti mängivat justkui enese versioone või siis kuvab meile põhjamaist meest.    

Ka „Üks üsna leebe mees” poeb naha vahele, rikub oma vähese sõna ja tagasihoidlikult liikuva pildiga meelerahu. Linateost reklaamiti roppuse ja komöödiana. Naerda saab, kuid situatsioonikoomika taga luurab tõsidus, mis jääb kinost lahkudes kriipima. Juba alguskaadrid sööbivad mällu, näidatakse meest, kelles pole mitte midagi ilusat: kõik on kole, ebaesteetiline ja mees ei hooli mitte üks raas sellest, mida maailm temas näeb. Ka ühiskond ja kunagine perekond, ei näe mehes midagi  ilusat. Peategelane Ulrik ei ole ennast liialt koolitarkuse ja teadmistega koormanud, ta suhtub ellu maameheliku rahuga. Tema tegelikest huvidest saab vaataja aimu pisut piinlikes kokkupuuteis maailmaga, mida ta pigem eemalt jälgib ja kus enamasti ei tunne keegi tema vastu mingit huvi.       

Filmi üheks oluliseks komponendiks on aastaaeg, lörtsine ja vihmane kevad, mis raamib tegelaste argipäeva. Lõpus ilmub päike  siiski kui terendava tuleviku sümbol. Ühiskonna silmis on Ulrik õigustatult tundetu mõrvar, ometi pakub film ühe nõiduse, millega suudetakse vaatajat veenda, et ebaõiglusel võib olla õigustus ja vahel ongi kõige parem halba teha (näiteks halb maha lüüa, et uus elu saaks oma võimaluse). Ei usu, et kaksteist aastat vanglat on Ulriku teinud selleks üsna leebeks meheks – ta ongi olemuselt selline. Ulrik ei muutu ise, vaid ootab inimeste  väikest paindumist enda ümber, tema suhted naistega pole romantiliselt põlevad ega õhkavalt sensuaalsed. Suhted on nagu tema mõrvadki – justkui miski, mis tuleb lihtsalt ära teha. Ta ei väljenda oma tundeid Rune (Bjørn Floberg) suhtes, Rune lihtsalt ei sobi siia ellu ja ta eemaldatakse nagu mingi umbrohi, mille kohal ei nuteta, vaid tehakse, mis vaja. Ulrikul on oma eetika ja moraal: ta ei taha kellelegi haiget teha ega maailma tasakaalu millegagi  tumeduse poole kallutada. Teatud asjad tahavad leppimist ja ta lepib ning ootab seda teisteltki.   

Kui sõna „mõrv” jäi silma action’i ootajale, siis see pole see film. Ei esimeses ega teises mõrvas ole midagi ilusat või efekti raamis põnevat. Need tapmised on täpselt peategelase enda nägu: ei näe emotsioone, neist räägitakse  vihjamisi ja hoopis mujal, ei ole mingit karjumist ja tagaajamist, huvitavaid maskuliine ega salapäraseid tagamaid. Seaduse silmis peaks Ulrik nüüd eluaegse saama (juhul kui kinni kukub). Enamik kinosaalist lahkujaid ilmselt ei karistaks teda aga seaduse täie rangusega, sest sellest ei muutuks tegelikult midagi, peale selle, et üks väike poiss jääks vanaisata. Et Ulrik pole halb vanaisa-variant, otsustab ka tema lapselapse ema, kes on „korralikust  perest”. Kõik Ulriku teod on tegelikult kantud sügavast hoolimisest oma perest, justkui oleks see mehe kohus. 

„Üht üsna leebet meest” saab vaadata nii komöödia, tragöödia kui ka lihtsalt hea filmina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming